21. sajandi 50 olulist romaani. Junot Diaz ja Michel Houellebecq ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Michel Houellebecq
Michel Houellebecq Autor/allikas: Mariusz Kubik/ commons.wikimedia.org

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Junot Díaz

"Oscar Wao lühike imeline elu"

Inglise keeles 2007

("The Brief Wondrous Life of Oscar Wao")

eesti keeles pole veel ilmunud

336 lk

 

Dominikaani valus ajalugu ning paks poiss, kes otsib armastust.

 

Kariibi mere riikide kirjandus ei pruugi olla maailmakirjanduses eriti kuulus, kuid muuhulgas meenuvad Derek Walcott, V. S. Naipaul, Maryse Condé või hoopis Ernest Hemingway "Vanamees ja meri", mis väidetavalt on inspireeritud Bimini saarest, mitte Kuubast. Kõiki eelmainituid ühendab ka see, et enamus nende elust möödus mujal: Walcott elas St. Lucial, Jamaical ning Trinidadis, siis aga USAs, India päritolu Naipaul sündis Trinidadi saarel, kuid elas põhiosa elust Inglismaal, ning Guadeloupel sündinud Maryse Condé on elanud hiljem peamiselt Pariisis ja USAs.

Dominikaani Vabariigis 1968. aastal sündinud Junot Díaz sobib siia ritta hästi, kuna pärast kuuendat eluaastat on ta tegelikult üles kasvanud USAs. Díaz sai tuntuks lühiproosaga, mida avaldas ka ajakiri New Yorker ning tema esimene autobiograafiline jutukogu "Drown" sai 1996 mõõdukalt tähelepanu. Sarnaselt paljude eelpoolnimetatud autoritega on ka Díazi loomingus üks põhiteemasid rahvuslik identiteet ja ajalugu, antud juhul kolonialismi asemel USA dominikaani päritolu inimeste elu kirjeldus, mis on üsna rikas subkultuur.

Díazi läbimurre ja olulisim teos on tema seni ainus romaan, aastal 2007 ilmunud "Oscar Wao lühike imeline elu", mis pälvis Pulitzeri preemia ja rea muid kirjandusauhindu. Raamatu nimitegelane on USAs elav dominikaani poiss Oscar (Wao on väänatud hääldus Wilde´ist) , kelle elu kirjeldab kõrvalt jälgides tema ülikooliaegne ühikakaaslane Yunior. Kui stereotüüpset dominikaani (ehk DR) päritolu inimest kirjeldatakse popkultuuris läikivaid asju täisriputatud geelitatud matšo või kurvika peotüdrukuna, siis Oscar sellele kirjeldusele kuigi hästi ei vasta. Ta on väikese poisina südametemurdja, kellest saab nohiklik ülekaaluline teismeline, keda huvitavat ulmeromaanid ja koomiksid. Ometigi tahaks Oscar, et ka tal oleks tüdruk, kuid "vaene Oscar oli enese teadmata langenud sellesse hukutavasse kas-me-ei-võiks-olla-lihtsalt-sõbrad-pöörisesse, mis on kõigi maailma nohikpoiste needus" ja põhjustab ainult lõputuid kannatusi.

Ehkki kirjeldused Oscari armastuseotsinguist on nii koomilised kui traagilised, pakub raamat ka sügavamaid teemasid. Esiteks on see näide USA kasvavast latiinokirjandusest ning sellises spetsiifilises kogukonnas kasvamisest. Peale selle leidub teoses ajalooline liin, mis jutustab Dominikaani Vabariigi koledavõitu ajaloost, peaaegu karikatuurse diktaatori Rafael Trujillo valitsemisest ning selle mõjust, mis kaudselt kestab tänini.

Selline ajalookursuse ja isikliku loo või suguvõsa saatuse segamine pole küll uus meetod, kuid Díaz on suutnud seda teha väga värskes vormis, lause ja keel on hoogne, sisaldab ka suures koguses usa-dominikaani slängi (blanquito, tetua, mariconsito, fuku jne) ning esineb davidfosterwallace´ilikke lehekülgi, kes põhiteksti on kolm rida ja ülejäänud pinna võtab enda alla joonealune märkus. Kõige selle juures on romaan ülimalt meelelahutuslik. 

 

Michel Houellebecq

"Serotoniin"

Prantsuse keeles 2019

("Sérotonine")

eesti keelde tõlkinud Indrek Koff, 2019

 

Veel vaateid rahulolematu keskealise mehe mõtetele

 

Kui India ookeanis asuval Saaremaa-suurusel Réunioni saarel sündinud Michel Houellebecq oleks vanaema neiupõlve nime asemel jäänud kirjanikuna oma kodanikunime Michel Thomas juurde, ei kõlaks see kaugeltki nii eksootiliselt. Arstist isa ja suusainstruktorist ema lapsena sündinud tulevane kirjanik kasvas pärast vahepeatust Alžeerias üles siiski Prantsusmaal, kus teda kasvatas isapoolne vanaisa. Kui eelmise teksti peategelane Junot Díaz on poliitilistel teemadel pidanud sõnasõda oma lihase isaga (kellega ta enam ei suhtlegi), siis Houellebecqil on sarnane teema emaga, kes tema sõnul ei tundnud ühel hetkel oma poja vastu enam mingit huvi ning ema oma avaldanud omapoolseid vastukommentaare, et see polevat tõsi. Igatahes läks Houellebecq õppima põllumajandust, tööd leidis peamiselt IT-valdkonnas ning astus kirjandusse luuletajana.

Houellebecq lõi läbi romaaniga "Elementaarosakesed" (1998), mis räägib kahe vastandliku poolvenna elust ja huvialadest: üks on molekulaarbioloog ja teine jõhkardlik seksisõltlane. Raamat müüs Prantsusmaal sadu tuhandeid eksemplare ning pani paika rööpad, millel Houellebecq siiani sõidab. Tema romaanide peategelased on mehed, enamasti pigem antikangelased kui kangelased, palju esineb rahulolematust ja irooniat enam-vähem kõigi kaasaja elu nähtuste suhtes ning peaaegu alati on sisse kirjutatud ka mingi seksiteema, soovitatavalt hälbelises variandis.

2001. aasta romaani "Platvorm" kesksed teemad on seksiturism ja islamofoobia, "Saare võimalikkus" segab moodsate usulahkude teemasid ulmega ning 2010 Goncourt´i preemia pälvinud "Kaart ja territoorium" keskendub moodsa kunsti maailma ja kuulsusega seotud küsimustele. Arusaadavalt tekitas suurt furoori ka 2015 ilmunud raamat "Alistumine", mille faabula järgi võidab 2022. aasta Prantsusmaa presidendivalimised tõsiislamistlikke väärtusi propageeriv kandidaat.

Kõigi nende märksõnade pealt on selge, et muidugi on Houellebecq skandalist ja kirjanduslik provokaator, poleeritum ja loetavam variant Kenderist, aga tema irooniline kirjutamisstiil on ladus, pakub mõtteainet ja äratundmist. Houellebecq on küll öelnud, et ta on valinud nii sotse kui Macroni, aga kindlast parteist huvitab teda rohkem oma asja ajamine.

Michel Houellebecqi uusim romaan on 2019. aastal ilmunud "Serotoniin". Ka siin on peategelane keskealine mees, põllumajandusametnik, kes natuke filmi "Falling Down" peategelase kombel tahab senise elu kuradile saata. Tal on kiiresti sulav pärandus ning noor jaapanlannast armuke (kultuuriesinduse töötaja, ei midagi raskemat kui "aastas paar manganäitust üles panna"), kelle juurest ta otsustab midagi ütlemata lahkuda. Siin võiks muidugi mainida, et Houellebecq ise abiellus 2018 endast 34 aastat noorema hiinlannaga, kes on pühendunud tema loomingu uurimisele – aga kokkusattumused on muidugi juhuslikud. Loomulikult on olemas ka kohustuslik hälbeline seksiliin, kus seekord pedofiilia ja lihtsama porno asemel käsitletakse seksi erinevate koeratõugude esindajatega. Järgneva teekonna jooksul saame ülevaate muuhulgas turismist, prantsuse põllumajandusbürokraatiast, mõrva plaanimisest, kaotatud suhetest ja millestki, mis sarnaneb Prantsusmaad haaranud kollaste vestide liikumisega.

Hoolimata sellest, et Houellebecqi raamatute põhitoon käib sarnast rada, on ta nähtusena huvitav ja kuulub kahtluseta 21. sajandi alguse prantsuse kirjanduse kõige olulisemate nimede hulka. Kui aga samastate end tema peategelaste mõtetega liiga palju, siis on see juba ohu märk, et olete tardunud vaadetega vana pervert.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: