Nende kultusraamatud "12 tooli" ja "Kuldvasikas" on olnud pikki aegu meiegi lugejate lemmikud, sellest annavad tunnistust mitmed kordustrükid.¹ Põhjalikumaid käsitlusi Ilfi ja Petrovi loomingust aga polegi eesti keeles õieti lugeda olnud. Mulle on kõige enam meelde jäänud meie humoristi Vladislav Koržetsi üpris kriitiline, ent hästi argumenteeritud arvustus pealkirjaga "Hüvasti, suur kombinaator!" teoste 1995. aasta kordustrükile.

Koržets ei heida oma kunagistele lemmikteostele armu, ta paljastab nende poliitilist konjunktuurlust ja leiab, et "12 tooli" on "lame nagu lestakala", "terve ahel ajalehelikke följetone, hästi kirjutatud, ent pinnapealseid "ärategemisi"". Siiski on parem lugu "Kuldvasikaga", mille esimesed kaks kolmandikku annavad kirjanduse mõõdu välja; Koržetsi kokkuvõte kõlab: ""12 tooli" ja "Kuldvasika" pooletuhandest leheküljest on mõningase mõnuga loetavaks jäänud umbes kolmandik. Nii palju on seal kirjandust. Enam kui 60 aasta eest kirjutatu kohta pole seda sugugi vähe, sest absoluutne enamus kirjutatavaist raamatuist ei kannata nii pika aja tagant kättegi võtta, arvustamisest rääkimata."¹

Jääb üle ainult nõustuda selle karmi, ent ausa hinnanguga. 

Mõne päris ausa mõtteavalduse leiame ka Ilfilt ja Petrovilt, näiteks "Kuldvasikas" öeldakse ühe tegelase suu läbi koguni nii: "Nõukogude Venemaal on hullumaja ainus koht, kus normaalne inimene elada võib. (---) Ei, koos bolševikega ma elada ei saa. Parem juba elan siin, kõrvuti harilike hullumeelsetega. Need vähemalt ei ehita sotsialismi."² 

Jätkuvat huvi võiks pakkuda ka küsimus: mismoodi Ilf ja Petrov ikkagi kahekesi koos kirjutasid? Sellele heidab valgust üks Petrovi järgnev mälestuskild, vahest küll mõnesuguste kirjanduslike liialdustega (sõprade vinge "tülitsemise" osas), ent üldjoontes täitsa usutav. 

Jevgeni Petrov "Mälestusi Ilfist"

Kord Ameerika-reisi ajal läksime Ilfiga tülli.

See juhus New Mexico osariigi väikelinnas Gallupis, samal päeval, mida meie raamatus "Ühekorruseline Ameerika" kirjeldab peatükk "Õnnetu päev".3 

Olime roninud üle Kaljumägede ning kõvasti väsinud. Kuid tuli veel istuda kirjutusmasina taha ja kirjutada följeton "Pravdale".

Istusime ilmetus hotellitoas; tahtmatult kuulasime manööverdavate vedurite vilesid ja kellahelinat (Ameerikas lähevad raudteed tihti otse läbi linna, veduritele on kinnitatud kellad). Vaikisime. Aeg-ajalt ütles üks meist: "Noh?"

Kirjutusmasin oli töövalmis, rulli vahel puhas leht paberit, ent asi ei liikunud paigast.

Tegelikult tuli seda ette ikka ja jälle kogu meie kümneaastase koostöö jooksul – kõige raskem oli kirjutada esimest rida. Alati olid need piinavad tunnid. Närveerisime, solvusime, sundisime teineteist takka, vahel vaidlesime tundide kaupa, suutmata kuuldavale tuua ainsatki sõna, siis äkki hakkasime palavikuliselt lobisema millestki hoopis kõrvalisest, näiteks Rahvasteliidust või Kirjanike Liidu halvast tööst. Siis vaikisime taas. Tundsime endid kõige hirmsamate loodritena, keda maailmas üldse leida võib. Näis, et oleme ääretult andelagedad ja rumalad. Oli lausa vastik teineteisele otsa vaadata.

Tavaliselt, kui selline koormav seisund oli saavutanud piiri, ilmus äkki esimene rida – kõige tavalisem, mitte millegi poolest tähelepandav rida. Üks meist kahest lausus selle küllaltki ebakindlal häälel. Teine tegi – üsna hapu näoga – mõned pisiparandused. Rida sai kirja pandud. Ja otsemaid oli kõigil piinadel lõpp. Teadsime omast käest: kui esimene lause on käes, hakkab asi minema.

Kuid siin, New Mexico osariigi väikelinnas Gallupis, ei läinud asi kuidagi paigast liikuma. Esimest rida ei sündinud. Ja me läksime tülli.

Üldiselt olime riidu sattunud väga harva, sedagi puhtkirjanduslikel kaalutlustel – mõne kõnefiguuri või epiteedi pärast. Nüüd aga paisus tüli hirmuäratavaks – kostis karjumist, sõimu ja raskeid süüdistusi. Kas olid meie närvid üleväsimusest liiga pingul või andis tunda Ilfi surmahaigus, millest ei tema ega mina sel ajal veel ei teadnud, igatahes kisklesime kaua, mitu tundi. Ja äkki puhkesime ootamatult naerma. Veider, metsik, uskumatu, kuid me naersime. Ja see polnud mingi hüsteeriline, taltsutamatu, niinimetatud võõrandunud naer, pärast mida tuleks palderjani võtta, vaid kõige tavalisem, terveloomuline naerupuhang. Lõpuks tunnistasime teineteisele, et olime mõelnud ühte ja sama: ei tasu tülitseda, pole mõtet. Lahku minna me ju nagunii ei saa. Kirjanik, kelle elu on kestnud juba terve aastakümne ja kes on loonud viis raamatut, ei saa ju kaduda üksnes sel põhjusel, et tema koostisosad läksid tülli nagu kaks priimuse pärast purelevat köögitüdrukut ühisköögis.

Ning õhtu Gallupi linnas, mis oli alanud nii pahaendeliselt, lõppes südamliku jutuajamisega.

See oli kõige siiram vestlus meie pikki aastaid kestnud, ei millestki tumestamata sõpruse kestel. Esitasime teineteisele oma kõige salajasemaid mõtteid ja tundeid. Juba üsna ammu, kusagil "12 tooli" lõpetamise ajal olime hakanud märkama, et vahel lausume mõne sõna või fraasi kahekesi korraga. Tavaliselt loobusime sellest ja hakkasime uut otsima.

"Kui sõna torkas pähe kahele inimesele," väitis Ilf, "siis võib ta tulla pähe ka kolmele ja neljale, see tähendab, et ta oli liiga lähedal peidus. Lõpp laisklemisele, Ženja, võtame ja otsime mõne teise sõna. Lihtne see pole. Aga kes ütleb, et kunstiteose loomine peab lihtne olema?"

Kord kirjutasime ühe toimetuse palvel humoristliku autobiograafia, milles oli palju tõtt. Siin see on.

On väga raske koos kirjutada. Võib arvata, et Goncourt'idel käis see kergemini. Nad olid ju ikkagi vennad. Aga meie pole isegi sugulased. Ja rahvuski on erinev: üks on venelane (mõistatuslik slaavi hing), teine juut (mõistatuslik juudi hing).

Niisiis, meil pole kerge.

Kõige raskem on jõuda selle ühise harmooniahetkeni, mil mõlemad autorid lõpuks kirjutuslaua taha istuvad.

Näib, nagu oleks kõik kenasti: laud on kaetud ajalehega, et lina puhtaks jääks, tindipott ääreni täis, teispool seina taotakse klaveril ühe sõrmega "Oo, mustad silmad…", tuvi kiikab aknast sisse, ka kõik kutsed igasugustele tähtsatele nõupidamistele on puruks rebitud ja minema visatud. Ühesõnaga, kõik on parimas korras, istu maha ja loo.

Aga nüüd läheb lahti.

Kui üks meist on tulvil loomingulist energiat ja põleb soovist kinkida inimkonnale uut kunstiteost, niiöelda monumentaalmaalingut, - sellal lebab teine (oo, äraarvamatu slaavi hing!) diivanil, jalad seinal, ja loeb mingit põnevat merejuttu. Lisaks kuulutab ta, et on raskesti haige (tõenäoliselt otsemaid hinge heitmas).

Juhtub ka vastupidi.

Slaavi hing tõuseb äkitselt tõvevoodist ja teatab, et pole iial adunud säärast loomepalangut. Ta on valmis terve öö läbi tööd rügama. Helisegu telefon - ei võta vastu! Las prõmmivad ukse taga külalised - ei tee välja! Kirjutada, ainult kirjutada! Oleme usinad ja nobedad, aluste ja öeldistega käime ümber viisakalt ja sihitisi lausa silitame, armastame oma tegelasi ja oleme rangelt nõudlikud iseendi suhtes.

Kuid teine kaasautor (oo, äraarvamatu juudi hing!) ei taha, ei suuda tööle hakata. Temale, vaadake, pole veel vaimu peale tulnud. Peab ootama. Ja ülepea tahab ta sõita Kaug-Itta, oma silmaringi laiendama.

Kuni veenad teda sellest tõtakast plaanist loobuma, möödub mitu päeva. Rasked, hirmsad päevad.

Üks on terve, teine haige. Terve läheb teatrisse, samal ajal saab haige terveks. Terve tuleb teatrist tagasi, haige (endine) aga, nagu välja tuleb, on korraldanud oma sõpradega väikese olengu, väikese balli külmroogadega à la fourchette. Kuid selgub, et tervel on vahepeal veel hammas välja tõmmatud ning ta on nüüd hoopis töövõimetu. Sealjuures piinleb ta nii kirglikult, nagu oleks tal ära kaksatud mitte hammas, vaid terve jalg. Ometi ei takista see tal lugemast seiklusküllast merejuttu.

Täiesti arusaamatu, kuidas me küll koos kirjutada suudame.

Tõepoolest. Koos kirjutada polnud kaks korda kergem, nagu võinuks väita lihtne aritmeetiline tehe, vaid kümme korda raskem. See polnud lihtne jõudude liitmine, vaid kahe jõu katkematu võitlus, kurnav ja seejuures viljakas võitlus. Andsime teineteisele edasi oma elukogemused, oma kirjandusliku maitse, mõtiskluste viljad ja tähelepanekute tagavara. Kuid see andmine käis läbi võitluse. Selle võitluse käigus langesid mitmed elukogemused põrmuks. Kirjanduslik maitse naerdi mõnigi kord välja, mõtted osutusid viljatuks, tähelepanekud pealiskaudseks. Kritiseerisime teineteist lakkamatult, vahel vägagi julmalt; seda solvavam, et see toimus huumori vahendusel. Kirjutuslaua taga unustasime ligimesearmastuse.

Aja möödudes tabasime endid üha enam sellelt, et leidsime korraga ühe ja sama sõna. Järjest sagedamini oli see tõepoolest hea, vajalik sõna, mis polnud peidus pinnal, vaid sügavuses. Ja ehkki ta ilmus kahte ajju korraga, polnud kuigi tõenäoline, et teda tabaks veel keegi. Nii kujunes meil välja ühtne kirjanduslik stiil, ühtne maitse. See oli täielik vaimne ühtesulamine. Ja sellest rääkisimegi tol õhtul New Mexico osariigi väikelinnas Gallupis… 

Tõlkinud Aivar Kull, tõlke esmatrükk: Sirp ja Vasar 23. oktoober 1987

¹ Kaksikteose esmatõlge ilmus eesti keeles 1962. aastal (tõlkinud Harald Haug ja Vladimir Pirson, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn), kordustrükk tuli 1995. aastal (kirjastus Maa, Tln), neile on järgnenud mõlema teose eraldi väljaanded: "12 tooli" (Tänapäev, Tln 2005, juurdetrükk 2013) ja "Kuldvasikas" (Tänapäev 2006, juurdetrükk 2014).

² Vladislav Koržets, "Hüvasti, suur kombinaator" – Pühapäevaleht 30. detsember 1995, lk 12

³ Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "12 tooli. Kuldvasikas", Maa, Tallinn 1995, lk 386

⁴ See mahukas ja tänapäevalgi huviga loetav reisikiri on Friedebert Tuglase tõlkes pealkirjaga "Ühekordne Ameerika" ilmunud ajakirjas Looming 1940/9, 10 ja 1941, 1, 2, 3, 4, 5/6 (avaldamine jäi sõja alguse tõttu pooleli); peatükk "Õnnetuste päev" – 1941/4. Ajaleht KesKus avaldas 2019 katkendeid Tuglase tõlkest ning on otsustanud teose lõpuni tõlkida ja raamatuna avaldada.