Aivar Kulli ajalootund. Ilupreester Leonid Stolovitš ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Leonid Stolovitš.
Leonid Stolovitš. Autor/allikas: Alma Pater/Wikimedia Commons, cc-by-sa-3.0

Pikki aastakümneid ilmestas Tartu kirjanduselu esteetikaprofessor Leonid Stolovitš (22. juuli 1929 Leningrad – 4. november 2013 Tartu), omapärane mõtleja ja luuletaja. Tema arvukate raamatute (kokku üle 40) läbivaks ja isikupärase läbivalgustuse saanud mõisteks on ILU – paljudes selle tähendusvarjundites.

Leningradi blokaadi ja sõjajärgse Ždanovi-nimelise ülikooli läbi teinud Stolovitš pages antisemiitlike kampaaniate eest Stalini surma eelõhtul veebruaris 1953 Tartusse, mis jäigi tema uueks püsivaks kodulinnaks, ühes intervjuus on ta öelnud: "Tartus puudub pealinna tühine sagimine, siin on võimalik mõelda igavikulistele küsimustele."[1]

Tema mälestusteraamatut "Kohtumisi elu radadel" (2006) arvustades kirjutasin: "Leida stalinlikus totaalse surve ühiskonnas oma isiklik nišš ilu ja esteetika süvauurijana – see on kahtlemata saavutus, mis väärib jäädvustamist memuaarteoses. Seda enam, et autorile on kuhjaga antud ladusat ja mõnusat jutuvestjasoont".[2]

Mõnusa ja muheda olemisega Stolovitš jäi kirjandusõhtutel vahel nagu liigagi omaette, sest tema eesti keel polnud just kõige parem. Küll aga võis teda sageli näha elavas vestluses teise erudiidi, professor Sergei Issakoviga (1931-2013). Issakov oli kinnisem, ent võis asjalikule küsimusele siiski igati vastutulelikult ja põhjalikult vastata. Nii et kaks elavat entsüklopeediat olid ikka käepärast.

Leonid Stolovitšit võis 1960.-80. aastatel pidada marksistliku esteetika üheks veendunud, küll suhteliselt paindlikuks ja vabameelseks esindajaks (samas peeti teda ametlike N. Liidu marksistlike doktrinääride poolt lausa dissidendiks!); ta on avaldanud hea hulga kirjutisi Marxi, Engelsi ja Lenini kunstivaadetest.[3] Need on oma aja kohta siiski suhteliselt ideoloogiavabad ja ebadogmaatilised kirjatööd ning marksismi klassikute eksimatu paistuse tagant jõuab Stolovitš ikka välja üldinimlike väärtuste kuulutamiseni.

Pärast Eesti taasiseseisvumist aga avaldas ta olulise põhimõttelise artikli "Esteetika ja antiesteetika" (Keel ja Kirjandus 1993/7, lk 417-428), kus mitmed marksistliku esteetika postulaadid on suurel määral (ja enesekriitiliselt) ümber hinnatud.[4]

"Õnneks polnud idiootlikus süsteemis mitte kõik idioodid," ütleb ta nõukogude aja kohta oma mälestusteraamatus (lk 151).

Leonid Stolovitši elu isiklikumast poolest saame aimu, kui loeme tema südamlikku järelehüüet "Poeg" – poeg Andrese mälestuseks.[5]

Malle Salupere on aastal 2006 sarkastiliselt nentinud, et nii Juri Lotmani kui Leonid Stolovitši "tuntus valitud kodumaal on olnud peaaegu pöördvõrdeline nende maailmakuulsusega".[6]

Tõepoolest, Stolovitši teoseid on avaldatud Peterburis ja Pekingis, Berliinis ja Belgradis, Budapestis ja Wroclawis, Brnos ja Bratislavas, Buenos Aireses ja Montevideos, enam kui 20 keeles. Ja veel mõnigi ta raamat, eriti ehk "Vene filosoofia ajalugu" (Moskva 2005, 494 lk), nüüd juba täiesti "mittemarksistlik" ülevaade, vääriks eesti keelde tõlkimist.[7]

Lõpuks paar isiklikku mälestuskildu. On meeles üks pikem bussivestlus emeriitprofessor Stolovitšiga (rääkisime vene keeles) Tallinnast kirjanike aastakoosolekult Tartu poole sõites, kui tegin juttu Šolohhovi "Vaikse Doni" küsimusest. Püüdsin enda meelest võimalikult veenvalt esitada Šolohhovi autorsuse vastaste kõiki  olulisemaid argumente (Šolohhov oli suurromaani kirjutamiseks liiga noor ja vähese haridusega, köited aga valmisid uskumatu kiirusega) – ja professor lükkas need kõik veelgi veenvamalt ümber! Eks ma pisut ka provotseerisin, ent oli selge, et sõidukaaslane tundis end sellistes vaidlustes nagu kala vees. Stolovitš on uurinud kirjanduslikke jäljendusi, võltsinguid ja müstifikatsioone (artikkel "Järeletehtu hind ja väärtus")[8] ning see andis tema seisukohtadele kaalu.

Eredalt püsib mälus Leonid Stolovitši 80. sünnipäeva tähistamine 14. oktoobril 2009 ülikooli raamatukogus, kus ta käitus tõelise huumoriküllase peoperemehe, lausa seltskonnalõvina; võtsin kingitusena tänuga vastu tema uue raamatu, mis rääkis tarkusest, väärtusest ja mälust.[9]

Ka Stolovitši ärasaatmine novembris 2013 oli eriline, matuselauas asuti meenutama tema koostatud huumorikogumikku "Juudid naeravad", ning peagi võis mitmetelt meie vaimutegelastelt kuulda toredaid, kõikvõimalikus tonaalsuses anekdoote. Selline ärasaatmine jääb tõepoolest meelde!

Seoses raamatuga "Juudid naeravad" kirjutas president Lennart Meri Stolovitšile: "Minu tööplaan lendas vastu taevast: nägin teie raamatut, hakkasin lugema ja unustasin kõik muu. Südamlik tänu teile, kõrgestiaustatud kolleeg."[10]

Aga misasi see marksistlik esteetika ikkagi on (oli), seda ma ei jõudnudki auväärt professorilt küsida...

 

Lisa. Leonid Stolovitši raamatud eesti keeles:

 

1) Eituse eitamise seadus (Tallinn 1959, 22 lk)

2) Ilu ja ühiskond (tlk. Marju Lauristin, Eesti Raamat, Tallinn 1969, 127 lk)

3) Esteetilise väärtuse olemus (tlk. Jaak Allik, Eesti Raamat 1976, 200 lk; ilmunud ka: Berliin 1975, Buenos Aires 1975, Bratislava 1980, Belgrad 1983)

4) Ilu filosoofia (tlk. Rein Veidemann, Eesti Raamat 1980, 83 lk)

5) Kas kunstil on tulevikku? (tlk. Kalju Uibo, värsid Arvi Siig, Kunst, Tallinn 1982, 64 lk)

6) Esteetika, kunst, mäng (tlk. Anne Lill, Kunst, 1992, 192 lk)

7) "Juudid naeravad: juudi anekdoote; vaimukusi ja aforisme juutidest", kogunud Leonid Stolovitš, tlk. Teet Kallas, Koolibri, Tallinn 1997, 168 lk; ilmunud ka: Brno 2001)

8) Kohtumised elu radadel (tlk. Aive Pevkur, Ilo, Tallinn 2006, 216 lk)



[1] Postimees-Raamat, 21. juuni 2006
[2] Aivar Kull, "Leonid Stolovitši loominguline elurada" – Tartu Postimees 5. 9. 2006 ja raamatus "Kull ja kiri", Tartu 2015, lk 172-173, võrgus: https://tartu.postimees.ee/1574757/leonid-stolovit-i-loominguline-elurada
[3] Leonid Stolovitš, "Lenin kunstist ja poliitikast" (Keel ja Kirjandus 1960/4, lk 193-200), "Ленин и проблема художественной ценности" (Вопросы литературы 1969/10, lk 11-30), "Kunsti olemus V. I. Lenini käsituses" (KKirj 1970/4, lk 205-215),"Marxi ja Engelsi esteetilised vaated" (KKirj 1985/1, lk 1-7 ja 2, lk 88-95).
[4] Sellega seonduvalt juhiksin tähelepanu ka tema eessõnale raamatus: Juri Borev, "Kurjast võimust vaevatud" (tõlkinud ja kommenteerinud Toomas Kall, Atlex, Tartu 2008, 344 lk).
[5] Leonid Stolovitš, "Poeg. Essee", tõlkinud Malle Salupere – Eesti Füüsika Seltsi Aastaraamat 2006, Tartu 2007, lk 5-18, võimalik alla laadida siit: https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/50519 Andres Stolovitš (1958-2006) oli tuntud ja hinnatud füüsik.
[6] Malle Salupere, "Eestimaalasena Eestis" – Keel ja Kirjandus 2006/12, lk 1005
[7] Nt aastal 2008 tõlgiti "Vene filosoofia ajalugu" poola keelde.
[8] Leonid Stolovitš, "Järeletehtu hind ja väärtus" (müstifikatsioonidest kirjanduses, kunstis ja filosoofias), tõlkinud Kajar Pruul – Akadeemia 2004, nr 6, lk 1250-71
[9] "Мудрость, ценность, память. Статьи. Эссе. Воспоминания 1999-2009"  (Tartu-Tallinn 2009, 384 lk; lisa lk 341-384: LS raamatute bibliograafia).
[10]  Leonid Stolovitš, "Kompleksideta kolleegile mõeldes" [presidendi nekroloog] – Postimees 17. märts 2006: https://kultuur.postimees.ee/1533785/kompleksideta-kolleegile-moeldes

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: