Luuletaja, prosaist ja kirjandusteadlane Valmar Adams (30. jaanuar 1899 Peterburi – 15. märts 1993 Tartu) nautis oma elu lõpukümnendeil igati auväärse vaimutegelase, omamoodi guru, mentori ja lausa patriarhi staatust. Pärast mitmete eestiaegsete kirjanike (Sang, Semper, Sirge, Tuglas) järjestikust siitilmast lahkumist (1969–71) oli Adams mitukümmend aastat ENSV vanim kirjanik, tema hilispõlve teoseid saatsid vaimustunud arvustused, temast sai jumaldatud maestro, õpetatuse eeskuju, vaimsuse etalon.

Pärast maestro surma aga on tasapisi üha enam ilmsiks saanud tema ajaliku elukäigu tegelik keerukus, arvukad vaimsed kannapöörded, lausa uskumatud meelemuutused. Tema vastuolulistest hoiakutest täidetud saatus on üks ilmekamaid näiteid eesti kirjaniku käekäigust läbi 20. sajandi poliitiliste keeristormide.

Ka Adamsi üks andunumaid austajaid Rein Veidemann on aastal 2002 avaldanud mitmeti ümberhindava artikli "Kohandumise kool. Valmar Adamsi juhtum"; leiame siit kirjaniku õpetliku analüüsi eri aegadel (1950, 1955, 1970) sõnastatud autobiograafiates sisalduvast enesevarjamisest ja -kiitusest, jälgede segamisest, omamoodi osavast peitusemängust.¹

Tormiline noorpõlv

Vene taustaga Valmar Adamsist (algselt Vladimir Aleksandrovski; võõrasema kutsus teda Volodjaks) sai noores Eesti vabariigis kiiresti eesti luuletaja; juba tema esikkogu "Suudlus lumme" (Tartu 1924) äratas oma väljakutsuva, epateeriva laadiga peaaegu et skandaalset tähelepanu. Järgnevad värsikogud "Valguse valust" (1926), "Maise matka poolel teel" (1932), "Põlev põõsas" (1937) ja "Tunnetuse tund" (1939; kõik Tartus) asetasid ta meie mõttelüürikas üsna väljapaistvale kohale; seejärel aga katkes tema luuletamine (mõne erandiga) tervelt 30 aastaks.

Noort Valmar Adamsit on iseloomustatud kui väga aktiivset ja vaidlushimulist, samas aga äärmiselt konfliktset ja isemeelset sulerüütlit. "Tundus, et küllap teda haarasid üliinimesele pretendeerivad žestid," on kinnitanud eakaaslane Daniel Palgi.² Mitmeid Adamsi veidrusi ja temaga seotud konflikte on oma päevikus jäädvustanud Elo Tuglas.

August Gailit on ühes följetonis pilganud Adamsi kui algaja kirjaniku "enesereklaami, tagaustest pugemist, läägeid meelitusi professoreile ning muud sarnast vigurdamist, mida tunnevad nii hästi mustlaste salpeetriga joodetud hobused"³

Teisalt on näiteks Bernard Kangro paguluses kirjutanud Adamsist üsna positiivseid mälestusi; nii olnud neil hotellikaaslastena täiesti hea läbisaamine.⁴

Ning Adamsi tollases luules ja esseistikas leidub rohkesti lennukaid mõtteid ja ehedat vaimsuse sära; meenutagem üht tema kuulsaimat deklaratsiooni, mis leidus juba debüütkogus⁵:

Poeesia ei ole hoone,

Kus komandandiks kroonu ätt, –

Vaid selle tühja taeva poole

Kaks väljasirutatud kätt!

Aasta 1940

Adams polnud poliitiline luuletaja; seda enam üllatas tema kiire poolehoid 1940. aasta "juunipöördele". Minu ema ja isa olid näinud Adamsit neil suvepäevil Tartus hoogsalt tegutsemas (ka eravestlustes!) agara poliitilise agitaatorina ega osanud seda metamorfoosi kuidagi seletada. Tõsi küll, Adams oli olnud punane aktivist juba nn Eesti Töörahva Kommuuni päevil, ent siiski lühikest aega (1918–19).

Nüüd aga, 27. septembril 1940 avaldas Postimees (nr 262, lk 2) artikli "Ühest teadusliku sotsialismi tippsaavutusest. Mõtteid partei ajaloo lühikursust lugedes", autori nimetähed V. A. Sama artikkel trükiti juba autori täisnime all uuesti ära ajakirjas Viisnurk.

Adams nimetab kohe alguses seda kurikuulsat, Stalini enese redigeeritud lamedat "lühikursust" ei rohkem ega vähem kui "maailmaajaloo suurimaks kangelasraamatuks" ja teatab: "Siin on tungitud kaasaegse inimliku tõetunnetuse võimaliku piirini, kuid tulemused on edasi antud sellise lihtsusega, et need on arusaadavad nii algkooliharidusega töömehele kui ka mõtlejale, kellel on seljataga lausa raamatuis elatud elu."

Olles alles mõne aasta eest ilmse kaasaelamisega kirjeldanud Hitleri kõnesid⁶, on tema imetlusobjektiks nüüd hoopis teine diktaator: "Pole ime, et kogu maailma töörahvas austab oma juhina ja õpetajana Kremlis väsimatu asjalikkusega töötavat bolševismi staabiülemat, seda lihtsat sõdurikuues meest töölise näoga ja teadlase ajuga, kelle nimi – Stalin – on töörahva paratamatu võidu ja bolševistlike võitlusmeetodite sümboliks."⁷

Saatuse keerdkäigud Saksa ajal

Nii pole ime, et kohe sakslaste tulekul suvel 1941 sattus Adams paariks kuuks nende koonduslaagrisse; sellest on ta kirjutanud südantlõhestavaid mälestusi.⁸

Adamsi päästis sakslastega koostööd teinud (ja samas eestimeelne) kirjanik Karl August Hindrey. "Saksa okupatsiooni päevil oli Hindrey mõnegi sakslaste koonduslaagrisse paigutatud punaste kaasajooksiku päästja. Üks selliseid oli luuletaja Valmar Adams, kes oli olnud kompartei Tartu osakonna pressireferent. Koonduslaagris oli ta öelnud end kirjaniku olevat ja esinenud laagri administratsioonile mõnesuguste nõudmistega, et tema saaks öösi rahulikult magada. Sakslased, kelle juures algul Hindreyl oli hea nimi, pöördusid Hindrey kui teise kirjaniku poole küsimusega, kas ta tunneb Adamsit ja mis mees see Adams on. Hindrey vastus olnud lihtne: "Poolhullu, see visake laagrist välja. Temast ei ole mingit ohtu kellelegi!" Ja Adams "visatigi" koonduslaagrist välja, kus ta kaks kuud oli istunud. Samuti on mitmed teised Hindrey eestkostmisel lahti saanud."⁹

Omaenda kinnitusel oli Adams vabanenud küll vaid hea saksa keele oskuse tõttu. Järgnevad paar aastat (1941 lõpp kuni 1944 algus) tegutses ta Pihkvas sakslaste tõlgina, aidates üle kuulata vene sõjavange.¹⁰ Ta olevat nimetatud koguni Oudova bürgermeistriks.

Paljastuskampaaniad 1946–51 ja uus vangistus

Sõjajärgses taasokupeeritud Eestis avaldas Adams mõned poliitilised luuletused ("suure võidu" tähistamiseks) ning asus tööle ülikooli vene kirjanduse õppejõuna. Ent õige varsti kogunesid tema pea kohale üha mustemad pilved.

Nii avaldati ülikoolilehes K. Raju nimemärgi all pahaendeline kirjutis "Mida ootab sm. Adams?" (TRÜ 16. 12. 1948, nr 4, lk 3). Adams vastas põhjaliku patukahetsusartikliga "Idealismi nõiaringist – marksistliku selguseni" (TRÜ 21. 1. 1949, nr 3, lk 3-4). Ent see ei rahuldanud ründajaid ning järgnes lausa kogupauk, millele olid alla kirjutanud Ello Säärits, Karl Taev ja Olaf Utt: "Minevikust ja selle igandeist Valmar Adamsi ideoloogias" (TRÜ 11. 2. 1949, nr 4, lk 3).

Adamsi kannatusteloost neil aastail on juttu Lembit Raidi raamatus "Vaevatee"11, aga mõndagi lisab Herbert Normanni päevik "Tants teadmatusse".¹²

Lõpptulemusena ta arreteeriti 20. juulil 1951 ning ENSV ülemkohtu otsusega määrati talle 30. jaanuaril (sünnipäeval!) 1952 kümme aastat vangistust. Ta vabanes Steplagist 9. novembril 1954 ("kuriteo koosseisu puudumise tõttu").

Peagi sai Adams jätkata tööd õppejõuna, tema rohked artiklid vene kirjandusest on tuumakad ja võrdlemisi ideoloogiavabad; ka tema loenguid meenutatakse kui ilmekaid ja kaasakiskuvaid. Ent tema tõeline tuhast tõusmine ja hilispõlve üllatav tähelend seisis veel ees.

Kuningas pimedate maal

Praeguseks on meil sarjas "Eesti mõttelugu" ilmunud juba üle 150 köite, Valmar Adamsit nende hulgas seni veel pole. Kuid 1970.–80. aastatel oli kogu see mõttelugu meile veel praktiliselt tundmatu maa, ja nii kerkisid meil tollal esile omad, nõukogude vaimukangelased, nagu Kaarel Ird, Gustav Naan – ning Valmar Adams. Öeldase, et pimedate maal võib ka ühesilmalisest saada kuningas – ja taolist positsiooni need mehed ilmselt ihaldasidki.

Adamsi propagandistlikud-ideoloogilised etteasted olid siiski jäänud minevikku.¹³ Tema hilispõlve jõuline tagasitulek eesti kirjandusse algas mõttepäevikuga "Sinu sekundid" (1971) ning luule ja esseistlike mõtiskluste esindusliku valikkoguga "Nooruse tolmunud kuld" (1972), järgnesid artiklikogu "Vene kirjandus, mu arm" (1977), uus valimik luulet ja mõtisklusi "Õhtune valgus" ja veel üks valimik artikleid "Oomega" (1985). Luigelauluks jäi pikemalt kavas olnud ja fragmentaariumiks nimetatud, kirjanduse aastapreemia pälvinud memuaarromaan "Esta asub ellu" (1987).

Need viis teost lõidki kuvandi pikaealisest Adamsist kui elavast sillast Eesti Vabariigi ja ENSV vahel, kui ühest meie vaimuvalla valitsejast, patriarhist-vaimuhiiglasest.

Professsor Kaljo Villako on aga sel puhul kirjutanud: "Mulle on jäänud mõistatuseks, kuidas sovetiaja lõpus rühm noori niisugust meest, kes iga võimumuutuse korral oskas õige vooluga kaasa minna, enda meistriks hakkas pidama ja teda ülistama kippus."¹⁴

Tõepoolest, minagi hindasin ENSV lõpuaegade patriarhiks kuulutatut sedavõrd kõrgelt, et koostasin tema 85. sünnipäevaks ajakirjale Noorus (1984/1) Adamsi aforismialbumi; käisin ka autorilt eneselt selleks luba küsimas.¹⁵

Pean tunnistama, et see ja veel järgmine külaskäik Valmar ja Leida Adamsi poole jätsid mulle väga sümpaatse mulje. Halvenenud kuulmisest hoolimata mängles vana kirjanik osavalt oma kuuldeaparaadiga, viskas nalja ja arendas vaimukat vestlust. Hiljem oli ta koguni saatnud tänukirja ajakirja toimetusse.

Ja kui ajakirjas Eesti Kommunist aastal 1988 rünnati Adamsi julgeid väljaastumisi, siis andsin minagi allkirja ajalehes Edasi avaldatud literaatide ühispöördumisele Valmar Adamsi kaitseks.¹⁶

Ennustus

Mulle on eriliselt meelde jäänud üks Adamsi ennustus teosest "Sinu sekundid" (lk 86), mis kõlas järgmiselt: "Kirjanduse aeg on põhiliselt möödas. [---] Mina isiklikult olen veendunud, et kirjandus elab viimaseid aastakümneid. Võimatu on mõtlejal ette kujutada, et XXI sajandil eksisteeriks veel kirjandus – kõige ohustatum kõigist kunstidest"

Kui vaadata meie praegustes raamatupoodides kuhjuvaid uudiskirjanduse virnasid, oleks lihtne kuulutada Adams läbikukkunud ennustajaks. Ent mine tea, nüüd tundub vahel, et kirjandus on hoopiski uppumas iseenda küllusesse – ehk peitus kirjaniku ennustuses siiski tõetera ...

* * *

Valmar Adams on öelnud: "Olen elanud mitut elu (---). Mu eluraamat oli punane nagu kukeaabits."¹⁷ Eelnev sai pakkuda sellest pikast ja vastuolulisest elust vaid põgusa punktiiri. Usun, et Adams vääriks omaette monograafiat. Tema pärandist leiab veel mõndagi huviväärset.¹⁸ Aga pärast aastat 1987 pole temalt avaldatud ainsatki raamatut ... Meenutagu teda siis vähemasti järgnev kimbuke mõtteteri.

Valmar Adamsi aforisme

Armastus ei kuulu iialgi armastatule, vaid armastajale endale. See on tema osa, ta iseloomu iseloom. Reaalne armastus ongi sellepärast nii traagiline, et ta enamasti pole suuteline kustutama igatsust.

***

I g a t s u s – see on iga sügavaima kunsti saladus, iga tõelise taiduri pärisosa. Ilma igatsuseta ei teki sügavat teost, tekib ainult voolujooneline seeriatoodang.

***

Maailmas on inimhädade mägesid, isegi mäeahelikke. Kirjanik, sõnakunstnik, kes reageerib inimeste hädadele targa mahavaikimisega, on ise kurjategija.

***

Kes tahab loominguliselt tegutseda, see peab ujuma vastuvoolu.

Muidugi on alati kergem pärivett ujuda. Küsimus on ainult selles, kuhu me siis jõuame.

Loominguks vajab autor kõigepealt julgust.

Looming on alati võit, läbimurre.

***

Iga kõrgemal tasemel sõnastatud mõte võib muutuda mõtleja vastu keeratavaks oraks. Aga mõtleja ülesanne pole ju kedagi ora otsa ajada ...

***

Eeskujude rangus on mõistetav, silmas pidades, kui raskelt neid alla kisuvad kõik, kes nende küljes ripuvad.

***

Inimesed on nagu paabulinnud: kui teine vaatab, siis kohe löövad saba laiali.

***

Inimesel on õigus tõele!
Siis on kõik talle öeldav inimõiguste rikkumine.

***

Armastus on ainus võim, mis teeb võimalikuks olla maailma võõraste inimeste hulgas ja eladagi nendega.

***

Ainult tõsine, õnnelik ja hea inimene võib õieti naeratada. Sihtimata kellessegi, vabastavalt ja targalt.

***

Olla tark, jah, tark, aga mitte nõnda nagu nood, kes osavalt selgrool balansseerivad potitäit ajusid, aimamata, kui palju samade ajude abil saaks levitada head ja tarka, julget ja surematut.

***

Ideaali poole tuleb püüda tingimusteta. Ainult siis võid talle läheneda.

***

Iga inimene on joonekatkend, mida võib pikendada kummaski suunas.

***

Ka noorte elus pole kõik päevad noored.

***

Milleks loodus lõi maitsvaid marju? Keelekõdiks janusele, et see seemet edasi annaks.

***

Kõige elava tuum on suur soe eluvoolus,

mis on nii võimas,

et kes satub sellesse,

see saab õndsaks.

Tema aju ja veri on siis nagu tasa kumisev orelimäng.

***

Midagi ei lähe kaotsi. Tarvis avardada oma elu. Mida ma kord kavatsesin, kuid ei suutnud teostada, see teostatakse kord kindlasti lõpmatus kosmoses. Mida ma kaotasin, leitakse, mida leidsin, see kasutatakse, mida unustasin, saab kuskil jälle teadvuseks.

***

Maise elu üheainsa sekundi pisimgi vari on suur tükk ilusat asja.

Viited

¹ Rein Veidemann, "Kohandumise kool. Valmar Adamsi juhtum" – kogumikus "Kohandumise märgid", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002, lk 40–54. Adams on üks prototüüpe (Karl Mooritsa nime all – Adamsi esialgne täisnimi oli Vladimir Karl Moritz Adams) Rein Veidemanni teoses "Tund enne igavikku. Romaan kolmes vaatuses", Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2020.
² Daniel Palgi, "Murduvas maailmas", Loomingu Raamatukogu 1994, nr 1–4, lk 78
³ August Gailit, "Aja grimassid", Tartu 1926, lk 79
⁴ Bernard Kangro, "Kimbuke kiirpilte kahest A-st" [August Annist ja Valmar Adams] – Tulimuld 1969/1, lk 17-25
⁵ Valmar Adams, "Nooruse tolmunud kuld. Valitud värsse ja mõttelooteid 1924–1969", Eesti Raamat, Tallinn 1972, lk 31
⁶ Valmar Adams, "Läbi rahvussotsialistliku Austria" – Uus Eesti 12. aprill 1938, nr 102
⁷ Valmar Adams, "Mõtteid partei ajaloo lühikursust lugedes" – Viisnurk 1940/5 [detsember], lk 447-448
⁸ Valmar Adams, "Õuduste aed. Isiklikke mälestusi saksa okupatsiooniajast" – Uus Postimees 3. 10. 1944; "Tartu Näituseväljak 1941" – "Oomega. Esseid ja murdmemuaare", Loomingu Raamatukogu 1985, nr 1–2, lk 15–19
⁹ A. K., "K. A. Hindrey okup. Eesti valguses" – Vaba Eesti Sõna 20. veebruar 1969, nr 8, lk 5
¹⁰ Uku Masingu ülekuulamisprotokollist: "1945. a. augustis rääkis Adams mulle, et 1941. a. võtsid sakslased ta endi juurde tõlgina tööle. Nii ta siis oligi kaks aastat Pihkvas ametis." – Tõnis Ritson, "Valmar Adams ja KGB" – ajaleht Kultuurimaa, 9. aprill 1997, lk 14
¹¹ Lembit Raid, "Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas 1940-1952", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 1995, lk 40-45. Saanud ülikoolist vallandamisteate, oli Adams tollasele rektorile Alfred Koortile öelnud: "Ka Teid vallandatakse – kuid viimasena!" (lk 238). Nii juhtuski.
¹² Herbert Normann, "Tants teadmatusse. Päevik 1944-1961", XX osa – Akadeemia 2020/2, alates lk 368 ja edasi; siin on viidatud veel mitmetele artiklitele, millest juba 1946 tõusis lausa poliitiline keeristorm Adamsi ümber; teda nimetati nt "põhimõttelagedaks intrigandiks" (lk 369), ja see oli veel üks leebemaid iseloomustusi.
¹³ Mõne üksiku erandiga: nii näiteks üllatas lugejaid Adamsi hingestatud luuletsükkel, "Sonetipärg Suurele Oktoobrile" – Looming 1977/11, lk 1873-80
¹⁴ Kaljo Villako, "Ajarännak", 2. kd., 2001, lk 135
¹⁵ Olen sellest kirjutanud artiklis "Veel midagi Valmar Adamsist" – tollases kultuurilehes Kostabi 1993, nr 9 (37), lk 4
¹⁶ "Repliik" [Valmar Adamsi kaitseks] – Edasi 19. aprill 1988
¹⁷ Valmar Adams, "Oomega", lk 7
¹⁸ Nt artikkel "Demokraatliku huumori klassik – Charlie Chaplin" – Postimees 25. juuni 1925, nr 167