Tänan Ene Mihkelsoni Seltsi ja Tartu Kultuurkapitali selle kaaluka tunnustuse eest.

Ühes Keele ja Kirjanduse numbris nimetas Johanna Ross mind "metsikuks Tartu kirjandusuurijaks".[1] Eks ma selline mõnevõrra "metsik" olengi, mul pole ühtegi kraadi ega tiitlit, olen hulk aastaid püüdnud hakkama saada vabakutselisena ning organisatsioonidest olen kuulunud ja kuulun vaid Kirjanike Liitu.

Siiski on mul ette näidata ligi nelja aastakümne kestel tehtud kirjatööd, praeguseks neli raamatut, sealhulgas kaks kriitikakogumikku ning Oskar Lutsu ja Lembit Eelmäe monograafiad. Veel on kirjastuses Ilmamaa toimetamisel raamat August Gailitist.

Ene Mihkelsoni preemiale kandideerisin ma päris viimasel hetkel, kui avastasin eneselegi üllatuseks, et preemia statuudis ettenähtud kalendriaasta jooksul (1. 09. 2019 – 31. 8. 2020) on mul ilmunud täpselt 50 kirjatööd, kõik Eesti Rahvusringhäälingu Kultuuriportaalis; lisaks jäi selle aasta sisse veel Oskar Lutsu novelllivalimiku koostamine.

Olen oma lugusid Kultuuriportaalis avaldanud juba kolm ja pool aastat, ent möödunud aasta 1. oktoobril juhtus nii, et toimetaja Valner Valme lisas omal initsiatiivil ühele minu loole uhke tiitli "Aivar Kulli ajalootund". Tõsi küll, kui ta oleks minu käest nõusolekut küsinud, siis mine tea, kas oleksingi nõusse jäänud – pole ma ju üldsegi mingi ajaloolane. Nüüd aga olin asetatud nii-öelda sündinud fakti ette.

Aga pärast esimest ehmatust järele mõeldes tundus mulle, et eks ole ju laiemalt võttes ka kirjanduslugu osa ajaloost, ja nii hakkas see minu "ajalootundide" rubriik tasapisi täienema artiklitega eesti kirjandusest, jõudumööda ka maailmakirjandusest, ajaloost ja filosoofiast.

Mõtlen vahel, et meil võiks olemas olla raamat pealkirjaga "Huvitav eesti kirjanduslugu", ja eks mitmed minu artiklid ongi sinnapoole tüürinud.

Olen viimase aasta jooksul saanud avaldada portreelugusid erinevatest persoonidest nagu Valentina Luts, Valeri Bezzubov, Mart Niklus, Peeter Tulviste, Matti Milius, Leonid Stolovitš, Aivo Lõhmus, Astrid Reinla. Püüan seda rida edaspidi jätkata.

Olen enda meelest küll rohkem populariseerija kui teoreetik ja analüütik, seda enam teeb rõõmu mulle määratud kultuurimõtestaja preemia. Meil on viimasel ajal mõnikord kasutatud ajalehetutvustuste ja elitaarsema kriitika vaheastme kohta tabavat terminit "keskpõrandakriitika", midagi sellist ma püüangi teha.

Mul on nüüd meeldiv võimalus avalikult tänada Marju Lauristini ühe vana asja eest. Nimelt, kui olin päris algaja kriitikuna avaldanud oma esimesed arvustused, siis aastal 1984 ütles Marju Lauristin oma kriitikaülevaates Loomingus sellise lause: "Kuid vaid mõni neist algajaist (kõige enam A. Kull ning "Edasis" ja "Noorte Hääles" esinenud P. [Piret] Viires) pingutab sihiteadlikumalt kriitika professionaalse taseme poole."[2]

No eks ma praegugi ikka pingutan sinnapoole!

Selline väike äramärkimine oli tollal algajale sulemehele igatahes küllalt oluline.

Mõni sõna ka Ene Mihkelsonist. Ta oli kakskümmend aastat minu hea kolleeg Kirjanike Liidus, mäletan teda mitmesugustes vestlusringides targa ja terase, vahel ka kaunis terava ütlemisega, ikka vaimukaid repliike lausumas. Mul on olnud meeldiv võimalus kahel korral talle esimeste hulgas õnne soovida, esiteks Alatskivil Juhan Liivi luulepreemia üleandmisel aastal 1999 ja teist korda Tallinnas märtsis 2008, kui tema romaan "Katkuhaud" sai Kultuurkapitali aastapreemia; ka minu Lutsu-raamat oli tol korral esseistikapreemia nominentide hulgas. Mäletan, et sel õhtul oli Ene kuidagi päris eriliselt vaheda sõnaga, rõõmsameelne, majesteetlik ja väärikas, ta lausa säras ja hiilgas. Ja sellisena ongi ta mulle meelde jäänud.

Nagu öeldud, ma ei pea ennast suureks teoreetikuks, nii et kui oleks vaja pidada loeng näiteks kultuuri mõtestamise teoreetilistest alustest, siis ma hea meelega hiiliksin sellest kõrvale. Ja loeksin parem ette ühe Betti Alveri luuletuse. See tuntud luuletus kõnetab muidugi igal ajal, aga just meie päevil, kus piiramatu sõnavabaduse sildi all sageli mingist pimedast vihast vahutades kõlab, nagu sõnastab Alver, "mõnitaja sõimuhääl ja pilked", mõjub see luuletus lausa nagu rusikas silmaauku.

Nõnda siis Betti Alver, "Laulik"[3]:

Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu,
kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,
ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu
ta muudkui padades ja tolmus soriks, –

siis, pillamata ainust etteheidet,
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.

Ning nagu lapse kurjustavad kilked,
kes tahab kilde murda päiksekiirist,
nii mõnitaja sõimuhääl ja pilked
ei tumesta ta silma selget iirist.

Ta teab, et sama salk, kes, huulil vanded,
nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, –
käes sooblinahad, kuld ja teised anded,
kord nuttes kaotsiläinud luulet otsib.

Soovin, et me ajastu ahistavate asjade, kõigi "kurjustavate kilgete" kiuste ei laseks tumestada oma silma selget iirist.

Lõpetuseks soovin Ene Mihkelsoni preemiale pikka iga ning palju väärikaid kandidaate ja laureaate tulevikus.

1 J. R. [= Johanna Ross], Aivar Kull, "Kull ja kiri" – Keel ja Kirjandus 2015/12, lk 888
2 Marju Lauristin, "Kõnelused kirjandusest 1983. a. ajakirjanduses ehk kriitika sotsioloogi pilguga" – Looming 1984/4, lk 552
3 Betti Alver, "Tähetund. Valik luuletusi ja poeeme", Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 71