Ella Ilbak oli juba Siuru päevil olnud rühmituse liikmete jumaldatud imetlusobjekt. Ühel koosviibimisel oli Gailit talle öelnud: "Mis pagan see on, midagi sa ei joo ja oled meist hoogsamas hoos."[1] Teda on nähtud Gailiti romaani "Leegitsev süda" (1945) ühe peategelase, baleriin Kaie Skalle prototüübina, kes ajendas kirjanikku selles teoses põhjalikult juurdlema elu ja kunsti igaveste vastuolude üle.

Seejuures on Ella Ilbak hiljem ise tunnistanud teatud distantsi, ebalust ja kõhedust Gailitiga suheldes, tantsijanna aastal 1961 kirjutatud mälestuskirjas on Siuru-aegset noorkirjanikku meenutatud nii: "…ma veidi kartsin Sind. Sest ülevalt Su sirgest pikkusest alla tuli sageli asjade teravaid äramääramisi ja Su arvamisi kinnitavat naeru. Ja ma mitte ei tahtnud seda enda üle tulla lasta."[2]

Seda kõnekam on Ilbaku ja Gailiti paguluses arenenud kirjasõprus.

Aastal 2009 avaldati Eesti Kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Tänapäev koostöös maitsekalt kujundatud kogumik: Ella Ilbak / August Gailit, "Kirjad 1952–1961" (koostanud Piret Noorhani).

Pärast lähima sõbra Henrik Visnapuu surma (1951) kujunes see seitse aastat (1952–59, viimase, mälestuskirja kirjutas Ilbak juba pärast Gailiti surma 1961) kestnud kirjavahetus "tantsitariga", meie ühe tuntuma tantsukunstnikuga Gailitile oluliseks vaimseks suhtlemissillaks. Siin on Gailit end sageli väga emotsionaalselt ja isiklikult avanud. Juba esimeses kirjas 25. veebruaril 1952 ütleb 61-aastane kirjanik otsesõnu: "Jah, kõik vanad sõbrad on varisenud, ring enese ümber on nii hõredaks jäänud, et kui märkad veel mõnd sõpra noorusest, tahaksid talle vastu rutata, tugevasti teda kallistada ja temaga jagada seda soojuse natukest, mis pikast elust on veel hinges säilinud."[3]

Oma pagulaselu esimesest poolest kokkuvõtet tehes ütleb Gailit ühes kirjas: "Suhteliselt on mu elu mind siiski hellitanud. Eriliselt produktiivne pole ma olnud, aga siiski olen paguluseski suutnud end ära elatada sellest, mida olen kirjutanud. Oleksin silmapilkselt kokku varisenud, kui oleksin kas ise või mu naine pidanud töötama vabrikus, metsatööl või arhiivitööl. Ei, olen jäänud vabaks, iseseisvaks ja see on suurim väärtus, mida inimene peab omama."[4]

Vabakutselise elu tähendas muidugi askeetlikkust ja paljusid loobumisi. Kui näiteks haigekassa ametnikuna töötanud Karl Ristikivi sai puhkuste ajal palju kordi mööda Euroopat ringi reisida, siis Gailitil seda võimalust polnud ning ta tunnistab ühes kirjas Ella Ilbakule: "Ja oleks mullegi hädasti vaja kas või mõnd pikemat reisi Pariisi, Hispaaniasse, Tel Avivi või mujale. Kahjuks osutub see võimatuks."[5]

Gailiti avameelsusele vastas Ella Ilbak samaga, kirjavahetus pööras üsna pihtimuslikele radadele. Tantsijanna esitab omamoodi platoonilise armastuse manifesti (teravalt taunides mehelikku vallutus- ja omamisiha), Gailiti vastused on aga igati mõistvad, ta ilmutab tolle aja kohta üllatavat tolerantsust isegi lesbilise armastuse suhtes: "Oh, kallis, ma ei pea tõesti mitte lesbilast ei pärversiteediks ega mingiks patuks. Olen elus nii palju näinud ja ka selliste hulgas leidnud ainulaadse intelligentsiga inimesi, et olen võinud ka nende suurt inimlikkust ainult austada."[6]

Kirjavahetust Eesti Ekspressis tutvustanud teatrikriitik Kristi Eberhart on Ella Ilbaku kohta arvanud: "See filosoofilistele ning religioossetele otsingutele pühendunud, välismaal hinnatud ja Eestis kadedust ja võõristust tekitanud tantsija oli kahtlemata väga erakordne ja huvitav naine, ning nagu need diskreetsed ja soojad kirjad reedavad, ka tundlik ja suure südamega inimene."[7]

Gailit püüdis igati õhutada ja julgustada Ella Ilbaku kirjanduslikku tegevust: "Minu sooviks on, et Sa veelgi kirjutaks mõne raamatu. Sa oled võimeline seda tegema, midagi detailsemat ülevaadet oma rikkast elust ja tantsust kui sellisest. Mõtle pisut sellele ja arenda seda või muud teemat oma ajus."[8]

Tõsi küll, 17. jaanuaril 1955 on Gailit sunnitud andma Ilbaku uue romaani "Tuvi Malm" algvariandi kohta eitava otsuse ("mul pole olnud enam ammu juhust nii rasket kirja kirjutada kui tänane"). Romaan pärast ümbertöötamist küll ilmus, aga kirjavahetus sellega vaibus (peale mõne viisakuskirja).

Üldiselt aga kandis Gailiti-poolne sõbralik julgustamine head vilja: Ella Ilbakult ilmusid mälestused "Otsekui hirv kisendab" (Lund 1953; 2. tr. Tallinn 1990, järelsõna: Lea Tormis; 3. tr. Tallinn 2009, järelsõna: Piret Noorhani), ning kaks romaani: "Tuvi Malm" (Lund 1955; Tallinn 2004, järelsõna: Ülo Tonts) ja "Kumisev kannel" (New York 1966; Tallinn 2006, järelsõna: Ülo Tonts) ning ta on tunnistanud, et "kirjutajana olen August Gailiti loodud."[9]

Viited

[1] Piret Noorhani, "Mõõk ja leek. Pedro Krusten Ella Ilbakust" – Tuna 2002, nr 4, lk 97
[2] Ella Ilbak / August Gailit. Kirjad 1952-1961. Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum ja Tänapäev, Tallinn 2009, lk 137
[3] samas, lk 110
[4] samas, lk 37
[5] samas, lk 110
[6] samas, lk 74
[7] Kristi Eberhart, [Ella Ilbak, August Gailit, Kirjad 1952-1961] – Eesti Ekspress / Areen 3. september 2009, lk B9
[8] Ella Ilbak / August Gailit, lk 93
[9] samas, lk 136