Aivar Kulli ajalootund. Luts, Gailit ja "Soo" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Algasid Oskar Lutsu “Soo” filmivõtted
Algasid Oskar Lutsu “Soo” filmivõtted Autor/allikas: Robert Lang

Äsja sai teatavaks, et "Talve"-filmi tegijad on alustanud uue mängufilmi "Soo" võtteid. See annab põhjust Oskar Lutsu "Soost" taas juttu teha[1].

"Soo", esmatrükis pealkirjaga "Kirjutatud on..." (Tartu 1914, kordustrükid 1920, 1938, 1944, 1953) kuulub Oskar Lutsu arvukate teoste kindlasse paremikku; juba Karl August Hindrey ütles oma arvustuses: "Selles raamatus on midagi painajalikku, kärsitu hinge rahutust, imelikult-kohutava maailma vaatlemist imelikkudest hädaohtudest piiratud seisukohalt. Ja küünilist inimesetundmist ja õrna loodusetundmist, mis lugeja peale oma mõju avaldamata ei või jätta."[2]

Ja Tuglas: "Ses boheemi-novellis on tõelisust ja müstikat, haruldast jutustamis-oskust ja vaimukust ning stilistiliseltki kuulub see autori kõige viimisteldumate teoste hulka."[3]

Algselt jutustuseks või koguni novelliks nimetatud teos on hiljem mööndusteta saanud romaani tiitli, seda juba Lutsu Kogutud teostes (1938). Ajakirja Luup 1998. aasta küsitluses eesti kõigi aegade parimatest romaanidest, kus hindajatena osalesid mitmed meie tuntumad kirjandusteadlased-kriitikud, jagas "Soo" (napilt koguni "Suve" ees!) 108.-109. kohta, edestades mitmeid meie romaaniklassika teoseid.

"Sooga" seoses tahaksin aga meenutada üht kunagist kirjanduslikku kurioosumit, kus teose autorlust püüti omistada hoopis August Gailitile.

Sellest, et üks või teine kirjanik on juba tõusmas või tõusnud elavaks klassikuks, annavad muu hulgas märku tema kohta liikvele minevad legendid ja müstifikatsioonid. Nii Lutsu kui Gailiti puhul oli üheks taoliseks "kohvikusensatsiooniks" kõmulehes Tallinna Post 4. septembril 1936 allkirjaga "Kirjandushuviline maalt" avaldatud – väidetavalt kellegi Tartumaa maamõõtja käest kuuldud – lugu. Järgnevalt selle oopuse täistekst:

 

       Kes kirjutas "Kirjutatud on..."?

       Väide, mille avaldame vaidluskorras

 

Meile kirjutatakse lugejate ringkonnist:

       Teie lugupeetud lehe möödunud numbris ilmus kirjutus: "Ettevaatust — plagiaat!", kus käsitati plagieerimise juhuseid ja teisi müstifikatsioone kirjandusajaloost. Sel puhul tahaksin asetada teile ühe pisut kummalisena näiva küsimuse. Kas on teil kunagi kahtlust tekkinud Oskar Lutsu novelli "Soo" (varemalt pealkirja all "Kirjutatud on...") ehtsuses?

       See küsimus võib teile tunduda ehk kentsakana, kuid seletan teile otsekohe ka asjaolud, mis lubasid minul seda lugu puudutada. Aastat 16 tagasi puutusin Tartumaal kokku maamõõtja hr. G-ga. Tuli juttu kirjandusest ning too härra rääkis, et temalgi on tuttavaid kirjanike hulgas. Muuseas tähendas ta, et ta olevat tuttav August Gailitiga ja siis rääkiski ta järgmise loo:

       August Gailit üsna noorukina olevat kirjutanud jutustuse "Kirjutatud on…" Aga kuna tal puudus nimi kirjanduse alal, siis polevat ta usaldanud selle asjaga avalikkuse ette ilmuda. Oskar Lutsu nimi oli aga juba kirjanduse põllul tuttav ja sellepärast olevatki Gailit pöördunud Lutsu poole, et too laseks selle jutu oma nime all trükki. Luts olevatki asjaga päri olnud ja nii ilmus siis "Kirjutatud on…" Lutsu nime all.

       Muidugi ei tea mina selle jutustuse tõe eest hea seista. Aga ei saa salata, et "Kirjutatud on..." Lutsu loomingus üksiknähtena seisab. Tüübid ja sündmustik kõlbaksid küll palju paremini Gailiti firma all minema. Sellepärast pöördungi teie lugupeetud lehe poole küsimusega, et kas pealinna kirjanduslikes ringkondades ka sellelaadilisi kuuldusi liikvel pole?

       Kirjandushuviline maalt

 

Tallinna Post 4. september 1936, nr 36, lk 5[4]

 

Näeme, et mingeid tõendusi muidugi ei tooda, kuigi võinuks ju mainida näiteks sedagi, et Gailiti novellis "Libahunt" (kogumikus "Vastu hommikut", 1926) leiduvad Urgvee soo uduaurude kirjeldused on Lutsu soonägemustele kahtlaselt sarnased...

Mingem veel kaugemale ja väitkem, et Gailit oli tõeline soode ja rabade asjatundja, on ju ka "Toomas Nipernaadis" seda teemat sisukalt käsitletud: Nipernaadi kinnitab muuhulgas täie tõsidusega ja selge sõnaga, et ta on professionaalne sookuivendaja: "Olen elukutselt sookuivataja, käin mööda maad ringi, ning kus leian ühe säärase soo, asun viibimata jaole. Mitu head kümmet sood olen juba alla lasknud, veed voolasid hirmsa kohinaga alla ning järele jäi ilus org kui avatud peopesa."[5]

Jah, hea (?) tahtmisega võiksime antud müstifikatsiooni veelgi jätkata!

Kirjastustegelase ja Lutsu ühe lähema sõbra August Pilli teatel tekitas "Kirjandushuvilise" eeltoodud sõnumik paraja tormi veeklaasis: "Kirjanduslikes ringkondades ja Tartu kohvikutes pakkus see hulgaks ajaks ainet kirjanduslikuks klatšiks." Luts ise aga olevat häirimatult kommenteerinud: "Muide näitab see juhtum, et Lutsu kirjanduslik firma on esmaklassiline!"[6]

 

                                     *      *      *

Praegu, kus internet on kuhjaga täis libauudiseid ja risustatud netitrollide tõeväänamistest (ning ka näiteks Youtube'is laiutavad arvutud pseudodokumentaalfilmid), on eeltoodud "kirjandushuvilise" sepitsust omamoodi õpetlik jälgida. See sisaldab libauudise klassikalisi tunnuseid: kirjutaja anonüümsus, väidete ebamäärasus, laest võetud oletused-küsimused...

Mis aga puutub "Soost" tehtavasse filmi, siis võiks meenutada, et juba kirjaniku vend, filmimees Theodor Luts (1896-1980) kavatses teost ekraniseerida, oma mälestustes pealkirjaga "Minu vend Oskar"  ütleb ta: "Olin vaimustatud sellest novellist (---), mõlgutasin mõtteid "Sood filmida. Mul oli isegi käsikiri selleks valmis, puudus aga raha, et seda mõtet teostada."[7]

Nii et soovigem uutele "Soo" filmijatele tuult purjedesse! Seejuures on lausa kummaline, et selle põneva ja ka psühholoogiliselt väljapeetud, igati tähelepanuväärse teose viimane väljaanne nägi ilmavalgust juba tervelt 67 aastat tagasi. Aga kirjastusest Ilmamaa kinnitati, et "Soo" uus väljaanne on  neil õige pea e-raamatuna tulemas.



[1] Olen "Soost" kirjutanud oma raamatus "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 20007, lk 79-83 ja märkus lk 433
[2] Karl August Hindrey, "O. Luts: Kirjutatud on..." – Eesti Kirjandus 1914/12, lk 235-236
[3] Eesti Biograafiline Leksikon [Lutsu-artikli autor Friedebert Tuglas], Tartu 1927, lk 291
[4] Olen sellest kirjutanud ka oma Lutsu-raamatus ("Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 147-148).
[5] August Gailit, "Toomas Nipernaadi", Eesti Raamat, Tallinn 1967, lk 122
[6] Mälestusi Oskar Lutsust, koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder, Eesti Raamat, Tartu 1966, lk 142-143
[7] Samas, lk 54

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: