Aivar Kulli ajalootund. Puškini naine – ajudeta iludus? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Veerand sajandit tagasi ilmus eesti keeles Agnia Kuznetsova (1911-1996) raamat "Minu madonna" (tõlkinud Evi Puskar, värsid tõlkinud Betti Alver, Kalju Kangur, Ants Oras, Harald Rajamets, August Sang; Eesti Raamat, Tallinn 1995, 304 lk). Kirjutasin selle kohta tollal ka arvustuse[1], mida olen hiljem mitmeti täiendanud ja mille siinkohal esitan.

Kuznetsova naiselikult tundeküllane pooldokumentaalne raamat toob meieni probleemi, mille ümber vene kirjanduslik üldsus on vaielnud juba pea kaks sajandit: kas võluval kaunitaril Natalja Nikolajevna Puškinal (sündinud Gontšarova, 1812-1863) oli mingit moraalset kaassüüd oma kuulsa mehe surmas.

1960. aastateni oli kirjandusloolaste suhtumine Puškini abikaasasse üsna üheselt eitav. Meilgi aastal 1948 ilmunud Puškini eluloos, mille autoriks on kirjanik Vikenti Veressajev, öeldakse Natalja Nikolajevna kohta "Moskva preili, kelle kogu haridus seisnes selles, et ta hästi valdas prantsuse keelt ja oivaliselt tantsis" ning et "mingit vaimset suhtlemist Puškiniga tal olla ei võinud" (lk 115-116). Veressajev kirjeldab Puškini abielu läbinisti tumedates värvides: "Koduse majapidamisega, samuti ka lastega ei tegelnud Natalja Nikolajevna üldse. Ballid, lõunasöögid, õmblejad ja moeärid hõivasid kogu ta aja. Puškin elas kodus hüljatult, ilma hoolitseva naisesilmata" (lk 171).

Negatiivne hinnang Puškini abikaasale oli üldlevinud, kooliõpikutest teatmeteosteni välja. Ka eesti üks omaaegseid tuntumaid Puškini-asjatundjaid Ants Oras kirjutas 1936. aastal poeedi tõlkevalimiku eessõnas irooniliselt: "1831. aastal Puškin abiellus Natalja Gontšarovaga, kelle mõistus ja vaimsed huvid sugugi ei vastanud tema välisele sarmile."

Ent alates 1960. aastatest on avaldatud hulgaliselt uusi materjale, mälestusi ja kirjavahetusi, mis võimaldavad näha Natalja Nikolajevnat hoopis uues valguses[2], nii et näiteks professor Lotman oma autoriteetses Puškini-monograafias (1981, eesti keeles 1986, 2003, 2006) suhtub Puškini abikaasasse üsnagi tunnustavalt, nimetades teda õrna akvarelse iluga peenetundeliseks, aristokraatlikult lihtsate maneeridega lahkeks ja ühtlasi väärikaks naiseks. Tõsi küll, küsimuse sellest, kas Natalja Nikolajevna oli oma mehele ka vääriline vaimne partner, jätab Lotman targu mõneti lahtiseks, kuid rõhutab igati Puškini vaimselt arendavat mõju oma naisele (ja sedakaudu viimase märkimisväärset arenemisvõimet; Natalja Nikolajevna oli oma mehest 13 aastat noorem), näitab nende abielu dünaamilise, vaimselt mõlemaid pooli rikastava kooseluna.

Puškini abielu kohta on kirjutatud hämmastavalt palju, see on risti ja põiki läbi sõelutud, ajuti on vaidlused paisunud vihaseks kirjanduslikuks kohtupidamiseks. Kusagilt on meelde jäänud anekdoot või ka tõsilugu, et Donetski kaevurite üldkoosolek olla vastu võtnud resolutsiooni: kaevurid mõistavad ühel häälel, printsipiaalselt ja resoluutselt hukka roimar d'Anthèsi ja tema kaasosalise N. N. Gontšarova teguviisi...

Ent paraku on neis delikaatseis asjus ilmse erapoolikusega hiilanud ka nimekad kirjanikud, näiteks on Puškini naist üksteise võidu süüdistanud Marina Tsvetajeva ja Anna Ahmatova, väljendades seejuures vist küll rohkem oma tohutu Puškini-armastusega seonduvat naiselikku armukadedust.

Kummalisel kombel pole siin peamiseks tüliõunaks – ning täiesti vastandlike argumentide allikaks – olnud mingid haruldased või kaua peidus olnud saladokumendid, vaid Puškini enese kirjad Natalja Nikolajevnale.

Kirjandusloolased on kokku rehkendanud, et kuus aastat kestnud abielu jooksul viibisid abikaasad 17 kuud erinevates elupaikades. Puškin kirjutas Natalja Nikolajevnale kokku 78 kirja (naise vastuskirju pole leitud)[3], mis avaldati  esmakordselt aastal 1878. Sealtpeale on need ilmekad kirjad üldtuntud ja mitmeid kordi taastrükitud (väärides ilmselt ka eesti keelde tõlkimist).

Neis kirjades – mis on kaalukaimaks ja paljutsiteeritud allikaks ka Agnia Kuznetsova raamatus – kirjutab Puškin olmeprobleemidest, lastekasvatamisest ja igapäevastest elumuredest, kuid põimib sinna vahele ka kirglikke tundepuhanguid, üldfilosoofilisi arutlusi, naljatlevaid õpetussõnu ja armukadedust teesklevaid manitsusi.

Puškini armuavalduste kerge mänglev ja vaimutsev toon ongi ilmselt see, mis võib nii uurijaid kui ka lihtlugejaid kergesti segadusse viia ja ära petta, poeedi tõelisi tundeid ära tabada pole iga kord kaugeltki lihtne (liiati kui puuduvad vastukirjad) ning poeedi traagiline elulõpp kipub andma tema kirjadele värvingut, mida neil algselt ju polnudki. Ilmselt segab vene lugejat ka otse kosmiliste mõõtmeteni paisutatud Puškini-müüt ise, kuhu ei taha kuidagi sobituda tema naise reaalne maine isik.

Pole siis ime, et alles uuemal ajal leitud Natalja Nikolajevna kirjad sugulastele ja muud dokumendid aitavad näha seda naist hoopis paremas valguses ning võimaldavad mõista ka Puškini kirju varasemast märksa sügavamalt.[4]

Neid kirjandusteadlaste leide populariseeriv raamat "Minu madonna" ajab niisiis õiget asja: Agnia Kuznetsova kirglikuks sooviks on taastada Puškini naise au ja väärikus (mille eest Puškin ju tegelikult duellile läkski!).[5] Paiguti kaldub see tundeküllane raamat küll juba teise äärmusse, esitledes Puškini naist peaaegu et veatu taevainglina. Fakte ja kirjakatkeid on valitud mõneti tendentslikult, igast Puškini naise suhtes vähegi soodsamast kirjakohast on püütud välja pigistada maksimum.

Ent varasemaid hoopis erapoolikuid ja ühekülgsemaid käsitlusi tasakaalustava teosena on raamat täiesti omal kohal. Sümpaatne on autori püüd ehitada nõukogulikus pseudokultuuris üldkäibivate stampide ja skeemide keskelt (teose esmatrükk ilmus veel Brežnevi ajal) silda vene kõrgkultuuri juurde; ses mõttes pakub Puškini-huvilisele päris ilmekat olustikulist tausta raamatu esimene lugu pärisorja Pjotri platoonilisest kiindumusest Natalja Nikolajevasse.

Tõsi küll, nii Puškini eraelu kui abielu keerdkäigud vajaksid psühholoogiliselt peenemat läbivalgustamist. Teinegi raamatu "Minu madonna" arvustaja Jaak Kärdi märkis rangelt: "...ohtrasti tsiteeritud ja refereeritud autentsed mälestused, päevikud ja kirjad on kõnekamad kui autori hinnangud ja kommentaarid."[6]

Mida aeg  edasi, seda enam on suhtumine Puškini abikaasasse tõesti paranenud. On mainitud tema vaimseid huve ja harrastusi: ta oli hea maletaja, kirjutas ka luuletusi, osales Puškini teoste väljaandmises, kirjutas ümber poeedi käsikirju.

Vajalik raamat Puškini paremaks mõistmiseks oli teinegi Agnia Kuznetsova teos "Dolly" (tõlkinud Evi Puskar, Eesti Raamat, Tallinn 1996, 184 lk). Vältides massikultuurilisi stampe (Puškinist kui elupõletajast ja ohjeldamatust naistekütist) nähtub siit, et Puškinil oli väga palju vaimset suhtlemist intelligentsete naistega; võiks koguni väita, et targad naised kujundasidki suurel määral poeedi isiksuse.



[1] Aivar Kull, "Puškini naise personaalküsimus" – Päevaleht 31. jaanuar 1996, lk 8
[2] И. Ободовская, М. Дементьев, "Вокруг Пушкина: неизвестные письма Н. Н. Пушкиной и ее сестер Е. Н. и А. Н. Гончаровых" (Moskva 1975, täiendatud kordustrükid 1978, 1999). On avaldatud mahukaid biograafiaid, nt Вадим Старк, "Наталья Гончарова", Moskva 2010, 534 lk.
[3] Natalja Nikolajevna kirju Puškinile otsitakse senimaani; 20. sajandi alguskümnenditest pärineb mitmeid teateid nende kirjade olemasolust. On oletatud, et kirjad võiksid asuda Inglismaal või Belgias.
[4] Septembris 2019 tehti artikkel Puškini abikaasast ka eestikeelsesse Vikipeediasse: https://et.wikipedia.org/wiki/Natalja_Gont%C5%A1arova
[5] Poeedi duellidest (neid oli mitukümmend!) leidsin huvitava video: "Mitu inimest tappis Puškin?" (õige vastus: mitte ühtegi!): https://www.youtube.com/watch?v=axMUexT4q5U
[6] Jaak Kärdi, "Maine madonna" – Postimees 20. oktoober 1995, lk 14

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: