Legendaarne toimetaja ja tõlkija Lembe Hiedel (1. september 1926 – 13. märts 2004) oli üks eredamaid isiksusi, keda ma aastakümnete kestel kirjandusmaailmas kohanud olen; meeles püsib hulk inspireerivaid isiklikke kokkupuuteid: elasime mitu aastat Tartus Karlovas üsna lähestikku ning paarkümmend külaskäiku tema poole (jõime vahel kanget kohvi varavalgeni) on jätnud kustumatu elamuse.¹

On suurepärane, et tema mälestus on jäädvustatud iga-aastase Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinnaga. Tema särav isiksus väärib aga meenutamist ehk isegi rohkem, kui seda on tehtud mõne meie tuntud sõnameistri puhul.

Kord Mati Unti meenutades lisas Joel Sang lause: "Vahest oleks kultuuriloo seisukohalt olulisem päästa ühisaktsiooniga unustusest mõni hall eminents, näiteks Lembe Hiedel, üks 1960.–1970. aastate kirjanduselu võtmekujusid."²

Oengod

Lembe Hiedel (aastani 1936 Oengo, siis kuni 1953 Õngo) pärineb Oengote suurest suguseltsist; kellel lähem huvi, võib üles otsida Vaapo Vaheri põhjaliku ülevaate "Oengod" (Looming 2016, nr 1-2, sisaldub ka Vaheri suurteoses "Hiiumaa kirjanduse lugu", I, 2019).

Oma isast, peamiselt lastekirjanikuna tuntud Julius Oengost (1901-1941) rääkis tütar alati suure soojusega. Eriti on meelde jäänud tema kirjeldus isa traagilisest hukkumisest sõjaolukorras augusti lõpus 1941. Tõsi, versioone on veel teisigi, sest sündmused arenesid metsiku kiirusega, ent üks tõenäolisemaid kõlab nii.

Sakslaste läheneva pealetungi ajal olid nende Vasalemmas asunud koju tunginud vene sõdurid. Nähes kirjanik Oengo laual telefoni, olid nad arvanud, et see peab olema mingi tähtis kodanlik tegelane (Venemaal olid tollal telefonid vaid suurtel ülemustel!) ning ta arreteeriti otsekohe. Lähtudes Stalini "põletatud maa" taktikast – ja sarnaseid massimõrvu toimus Eestis tollal hulgaliselt – suleti vangid ja hobused Paldiskis kaubarongi vagunitesse ning lasti rong täiskäigul merre sõita...

Dramaatilised ülikooliaastad

Pärast õpinguid Vasalemma ja Tallinna koolides astus ta – tollal Lembe Õngo – Tartu Riiklikku Ülikooli, sealsed õpingud aga kujunesid "rahvavaenlase" tütrele tõeliseks kadalipuks. Ta avaldas mõned luuletused ning sattus sedamaid poliitiliste süüdistuste märklauaks (väga võimalik, et nii kaotasime lootustandva luuletaja – sellele mõttele viivad ka mitmed tema hilisemad proosaraamatutes tehtud luuletõlked³).

Noor ideoloog, hiljem ENSV kultuurielu tooniandva "suunajana" tuntud Olaf Utt süüdistas TRÜ ajalehes nii Lembe Õngot kui Ellen Hiobit [Niitu] dekadentsis (kusjuures huvitaval kombel oli neid söandanud kaitsta Hillar Palamets, hilisem tuntud ajaloopajatuste autor).⁴

Lembit Raidi raamatust "Vaevatee" (1995) loeme: "E.-L. [Enno-Lembit – A. K.] Mikkelsaar kritiseeris (---) üliõpilast L. Õngot lubamatute poliitiliste esinemiste, s. o. süsteemile vastukarva ülesastumiste ja sõnade eest. Õieti oli selle taga üliõpilase katse avaldada protesti nõukogude võimu repressioonipoliitika vastu kõige meeleheitlikuma ja äärmusliku sammuga, mille järel ta viibis haiglaravil. Pärast seda traagilist sündmust esitas E.-L. Mikkelsaar kui ajaloo-keeleteaduskonna prodekaan ettepaneku L. Õngo eksmatrikuleerida. Õppeosakonna juhataja A. Nurk aga oli söandanud kirjutada tema esildisele resolutsiooni "Anda ravipuhkus", kogudes sellega hulga "tuliseid süsi oma pea kohale""⁵

Ühes meie vestluses täpsustas tõlkija Leo Metsar toimunut: noore üliõpilase enesetapukatse* (ta võttis tablette sisse, kuid suudeti päästa) põhjustas Metsari sõnul õnnetu armastus Ain Kaalepi vastu, stalinistlikus Tartu Riiklikus Ülikoolis aga tõlgendati seda kui poliitilist nõukogudevastast akti!⁶

Ja veel: "15. septembril 1949 eksmatrikuleeriti õppetööle mitteilmumise pärast (---) ajaloo-keeleteaduskonna neljanda kursuse üliõpilane Lembe Õngo" (27. septembril samalt kursuselt ka Ain Kaalep). Rõhutati eriti rasket kuritööd: kirjandus- ja parteitegelane Johannes Feldbach (1901-1972) andis nördimusega teada, et Lembe Õngo oli "keeldunud otsustavalt oma luuleloominguga inimesi nõukogulikult kasvatamast".⁷

Mõne aasta pärast sai ta õpinguid siiski jätkata ja lõpetas 1953 eesti filoloogina, tänu millele tal pärast vahepealseid ameteid õpetaja ja bibliograafina õnnestus aastal 1958 saada tööle vastasutatud Loomingu Raamatukogu toimetusse.

Toimetajate kuninganna

Lembe Hiedelist kui Loomingu Raamatukogu energilisest, paindlikust, tohutu töövõime ja otse uskumatu keelevaistuga tegevtoimetajast (koos Otto Samma ja Edvin Hiedeliga) ma siinkohal pikemalt ei kirjuta, sest seda on ta ise väga hästi teinud.⁸ Ainuüksi tema toimetamisel ilmunud väärtteoste kõige lühemate annotatsioonidega saaks täita terve ajalootunni.

Ka pärast aastat 1973, toimetusest lahkuma sunnituna toimetas ta veel terve rea teoseid; tema töö viljadest antakse pea igal aastal välja kordustrükke. Keda huvitavad lugemissoovitused, siis üks põhjalikumaid LR nii vanemate kui uuemate aastakäikude paremiku sõelumisi on olnud artikkel "Kirjanik loeb. Mehis Heinsaar" Loomingus 2023, nr 2.

Minu esikümme LR algaegadest oleks selline: Ray Bradbury, 451° Fahrenheiti" (1959), Franz Kafka "Aruanne akadeemiale" (1962), Albert Camus "Katk" (1963), William Golding "Kärbeste jumal" (1964), Jean-Paul Sartre, "Sõnad" (1965), Karl Ristikivi "Imede saar" (1966), Arvo Valton, "Kaheksa jaapanlannat" (1968), Mihhail Bulgakov, "Saatuslikud munad" (1968), Albert Schweitzer, "Aukartus elu ees" (1972), Hermann Hesse "Stepihunt" (1973).

Lembe Hiedeli järelehüüdes nimetas Rein Veidemann teda tänulikult "toimetajate kuningannaks" – kuigi oli ühe oma kirjatöö puhul tema käest päris korralikult "kõrvetada" saanud.⁹

Kompromissid ja järeleandmised

Loomingu Raamatukogust kui "aknast Euroopasse" ja sarja väärtteostest on kirjutatud palju tunnustavaid, vahel lausa ülivõrdes ridu.¹⁰ Seejuures kipub tähelepanuta jääma, et toimetus oli sunnitud "asja huvides" (Solženitsõni raamatu pealkiri, LR 1964, 38/39) vahel avaldama ka kaunis kahtlast kirjavara.

Minu tutvuskonnas on lisaks Mehis Heinsaarele veel üks totaalne raamatuinimene, legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage õpilane Jaak Kärdi, kes on samuti lõviosa LR-i üllitisi läbi lugenud. Et pilt LR-i algaegadest ei tuleks liiga idülliline, tsiteeriksin siinkohal mõningaid kiirhinnanguid Jaak Kärdi lugemispäevikust.

Aleksandr Rekemtšuk "Suvepuhkuste aeg" (1959) – "optimistlik sots. real. olukirjeldus".

Miguel 'Angel Asturias "Nädalalõpp Guatemaalas" (1959) – "sots. realism Guatemaala variandis"

Premtšand, "Kaotuse võit" (1960) – "On küll kunst, aga mitte väga... On küll naljakas, aga mitte väga..."

Anna Seghers, "Varjupaik" (1960) – "sotsial. propaganda".

Veniamin Kaverin, "Kaksikportree" (1967) – "sots. realism".

Vassili Belov, "Igapäine asi" (1970) – "Vene külarealism, kohati olmerealism".

Julian Stryjkowski "Siirius" (1972) – "Pole suurem asi, kohati päris jama..."

Säästkem lugejat veel kümnetest analoogilistest näidetest. Aga küllap poleks sellise küllalt ulatusliku sots. realismi suitsukatteta saanud avaldada ei Kafkat ega Camus'd.

Isiklikke meenutusi

Sain Lembe Hiedeliga tuttavaks algava perestroika päevil aastal 1986. Kord tollal Õpetaja tänavas asunud Tartu kirjandusmajast koos koju tulles selgus, et elame Karlovas üsna lähestikku ning järgnevatel poliitiliselt elektriseeritud aastatel puutusime kokku üsna sageli, küll toidupoes ja tänavanurgal, pikemalt tema pool Kuu tänaval ja mõne korra ka minu pool. Ta oli tõepoolest väga terava, vahel lausa lõikava ütlemisega ega heitnud armu minugi kirjatöödele, aga kui vahel pillas mõne tunnustava sõna, tähendas see minu jaoks juba suurt kiitust.

Mis mind siiski kõige rohkem rabas: kui viisin talle näha oma tõlkekatsetusi, siis võttis ta juba ilmunud, mitme toimetaja käe alt läbi käinud tekstid ja parandas need oma kirjutuslaua taga minu silma all lausa kirjuks. Kodus neid parandusi lähemalt uurides pidin tunnistama: väliselt korraliku ja väga hea tõlke vahel võib olla isegi päris suur vahe! Muuta mõne isegi päris lihtsa ja justkui täiesti "paigas" lause lauseehitus mõne peaaegu märkamatu kosmeetilise liigutusega veelgi sujuvamaks, selgesti tuntavalt loomulikumaks – see oli lausa fakiiritrikk!

Omaette põnevad olid poliitilised arutelud Laulva revolutsiooni päevil. Veendunud ja sõnaka rahvuslasena (kel oli kontakte ka dissidentidega) jäi ta poliitilistes keeristormides siiski realistiks. Meenub 16 november 1988, ENSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise päev, kui trehvasime kokku tollases Linda toidupoes. Lembe, kes oli alkoholiga muidu väga ettevaatlik, ostis sel õhtul šampuse ja kutsus mind külla. Kui väitsin, et tõelisest iseseisvusest on asi ju ikkagi veel kaugel, siis kinnitas ta: aga see on tõepoolest maksimum, mida me praegu teha saime.

Väike habras, kõhn ja ahelsuitsetamisest käheda häälega Lembe meenub mulle vahel, kui vaatan välimuselt ja häälekõlalt mõneti sarnase Édith Piafi videoid (kuigi ma Lembet laulmas pole kuulnud). Ta ei talunud pildistamist ega mingilgi kujul salvestamist, ja nii ei saadud temaga minu teada teha ainsatki intervjuud.

Tõsielulised legendid

Lembe Hiedelist rääkides on sõna "legendaarne" igati omal kohal, tema iroonilised-sarkastilised repliigid mitmesugustel koosviibimistel tekitasid furoori, temaga seoses liikus tõepoolest lausa legende.

Talle meeldis levitada põnevat "omamütoloogiat" sellest, kuidas ta toimetajana "tegi" eesti kirjanikke (tollased noored autorid Valton, Vetemaa, Traat) – mõni neist polevat tema väitel esialgu osanud üldse kirjutada! Samas on mitmed meie tipptõlkijad (Enn Soosaar, Mati Sirkel) Lembe Hiedeli olulist rolli nende kujunemisloos tänulikult meenutanud.

Seoses Tšehhoslovakkia okupeerimisega 1968 on kirjeldatud üht järjekordset "nõukogudevastast akti": "Tšehhi sündmuste päeval oli Hiedel Peedul toonud viinapudeli ja küünla lehtlasse ning teatanud avalikult, et tema peab Tšehhoslovakkia matuseid ja kutsub teisi endaga ühinema."¹¹

24. detsembril 1988 avaldas ta ajalehes Edasi omapärase teadaande: "Annetasin kirjastuskooperatllvi "Kupar" kirjanduselu fondi sihtannetusena 450 rubla. Sellest 350 rubla Heino Kiigele vapra enesereklaami eest ja 100 rubla muuks heategevaks otstarbeks "Kupra" eestseisuse äranägemisel."

Ühe Lembe Hiedeli poolt pajatatud eriskummalise loo tema ja Andres Ehini "duellist" öises trükikojas avaldasin Raamatuaasta alguse puhul ERR-is.¹²

Ületamatu tõlkepraktikuna ei hinnanud Lembe kõrgelennulisi teooriaid (postmodernism, strukturalism). Näiteks semiootikat tavatses ta nimetada tripstrapstrulliks: "Leitakse mingid kolm sarnast elementi, tõmmatakse neist joon läbi ja hüütakse: Vohh!" Sedasama oli ta püüdnud tõestada ka professor Juri Lotmanile (oma heale vene kirjanduse konsultandile LR päevilt); linna peal räägiti, et auväärt professor olevat seepeale jahmatusest kolm päeva järjest konjakit joonud...

Räägiti ka, et Lembe ei ropendanud kunagi, ent suure erandina kord aastas siiski: selleks oli 1940. aasta punavõimu kehtestamise aastapäev, 21. juuni.

* * *

Kui Lembe Hiedel 1990. aastatel kolis Karlovast ära väiksemasse korterisse Kroonuaia tänavale ja kirjanduselust suuresti tagasi tõmbus, siis ta ei tahtnud enam eriti külalisi vastu võtta ning meie kontaktid katkesid. On meeles viimane juhuslik kokkusaamine Kirjandusmuuseumi ees tänaval. Justkui meie vanade aegade meenutuseks ei osanud ma kohmata midagi muud, kui: "Ma mõtlen teie peale päris tihti..."

"Seda ei saa ma teile keelata," kõlas Lembe vastus. Ja läinud ta oligi.

*Vaimse tervise muredega saab pöörduda:

Lasteabi 116 111
Ohvriabi 116 006
Vaimse tervise tugiliin 116 123
Vaimse tervise portaal Peaasi.ee

¹ Tegin temast artikli Vikipeediasse ta 5. surma-aastapäeva eelõhtul 12. märtsil 2009.

² Joel Sang, "Oli, ja enam ei ole" – Keel ja Kirjandus 2009, nr 4, lk 293

³ Ühe säärase, tänasel päeval üllatavalt aktuaalse luuletõlke avaldasin lisana artiklile: "Aivar Kulli ajalootund. Filosoof Aleksandr Zinovjevi tõus ja langus" – ERR Kultuuriportaal 24. august 2020.

⁴ Lembit Raid, "Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940-1952", TÜ Kirjastus, Tartu 1995, lk 50-51

⁵ Samas, lk 74

⁶ Vestlus Leo Metsariga 2. juulil 2004

⁷ Raid, lk 119 ja 170

⁸ Lembe Hiedel, ""Loomingu" Raamatukogu" alaeast. Märkmeid ja meenutusi aastaist 1957-1973" – Vikerkaar 1995, nr 5/6, 7 ja 8; ka väljaandes ""Loomingu Raamatukogu" viiskümmend aastat". Bibliograafia. LR 2006, nr 37-40, lk 159-204

⁹ Rein Veidemann, "Järeltänu toimetajate kuningannale" – Postimees 26. märts 2004.

¹⁰ Näiteks: Sirje Olesk ja Anu Saluäär, "Palat nr. 6. Kaks artiklit "Loomingu Raamatukogu" ajaloost", SA Kultuurileht, Tallinn, 2017, 64 lk

¹¹ Vladimir Beekman, "Kirjanike Liidu logiraamatust" – Keel ja Kirjandus 1994, nr 12, lk 727

¹² "Aivar Kulli ajalootund. Raamat on rohkem kui raamat" (neljas lugu "Nõukogude võim hädaohus") – ERR Kultuuriportaal 1. jaanuar 2025.