Guillaume Apollinaire (1880–1918) oli prantsuse luuletaja, 20. sajandi alguse Pariisi avangardi võtmefiguur, kes tutvustas sündivaid kunstisuundi, sõnastas visioone, asutas ajakirju ja viis inimesi kokku. Ta jäi oma luules truuks klassikalise haridusega omandatud põhimõtetele, ent oli kujundikeeles nii moodne ja otsinguline, käies lõputu huviga läbi kõik valdkonnad, kus parasjagu midagi värsket toimus.

Värskest valikkogust leiab nii Apollinaire'i noorpõlveluulet, armastuslaule, pilte linnaelust, rindeluuletusi, kuulsaid piktogramme kui ka prohvetlikke sõnumisi. Luuletustele järgneb lühikeseks jäänud elu lõpuperioodil ette kantud manifest "Uus vaim ja luuletajad", kus ta sõnastab nägemuse kunstnike rollist maailma kujundamisel.

Raamatut saadab koostaja ja tõlkija Paul-Eerik Rummo järelsõna Apollinaire'i elust ja loomingust.

KATKENDID

Sügiskrookused

Sügiskrookustesse karjamaal mürk kogunend
Lehmad mäletsedes
Pikkamisi hukutavad end
Need õied toonilt sireljad kui sõõrid ümber silme
Aasale suvelõpuks andnud sama ahvatleva ilme
Kui sinu silmade violetlik varjund
Mis minu elu ruttamatult mürgitama harjund

Hulk lapsi käratsedes mängides suupilli
Tormab koolist ürbid üll ja korjab lilli
Mis nende emade ja nende tütardegi moodi
Ja toonilt kui su silmalaud mis hooti
Pekslevad lilledena tuules mis on hull

Karjane vaikselt laulab minekul
Ja lehmad aeglased kes sügiseselt ammuvad
Siit hukutavalt õitsvailt maadelt ära sammuvad

André Salmoni abiellumisel ette loetud luuletus

 13. juuli 1909

 Täna hommikul lippe nähes ei öelnud ma endale
Näe need on vaeste rikkalikud rõivad
Või demokraatlik vaoshoitus varjab nendega oma valu
Või auväärne vabadus kutsub meid olema nagu
Lehestik oo taimne vabadus oo ainus vabadus maa peal
Või majad on leekides sest me läheme jäädavalt ära
Või need rutakad käed homme töötavad meie kõigi heaks
Või koguni kes ei osanud elust mõnu tunda need poodi üles
Või koguni maailm tehakse uueks kui vallutada tagasi Bastille
Mina tean et maailma loovad uueks vaid need kelle toetuspind on poeesia
Pariis on ehtes sest seal abiellub minu sõber André Salmon

Me kohtusime kuskil armetus keldrikõrtsis
Me kummagi noores eas
Tegime suitsu kuued kehvad ootasime koitu
Lummatud lummatud sõnadest mille tähendust tuleb muuta
Petetud petetud nagad kes ei mõistnud veel naerda
Laud kahe klaasiga hakkas surema heitis meile Orpheuse viimase pilgu
Klaasid kukkusid purunesid
Ja me õppisime naerma
Siis läksime teele kui huku ja hävi palverändurid
Läbides tänavaid läbides maid läbides mõistust
Nägin teda uuesti kuskil jõekaldal vees heljus Ophelia
Kes veelgi heljub valgena vesirooside vahel
Tema läks minema ümbritsetuna kaameist Hamleteist
Mängides vilespillil hullumeelsuse viise
Nägin teda uuesti ühe vene mužiki surivoodi ees palveid lugemas
Imetledes lund mis oli kui alasti naised
Nägin teda uuesti tegemas mõndagi nondesamade sõnade auks
Mis muudavad laste palgeid ja ma nimetan siin seda kõike
Minevikku ja Tulevikku sest abiellub minu sõber André Salmon

Rõõmustagem kuid mitte seepärast et me sõpruse jõgi on teinud meist viljakad
Kaldaäärsed maad mille külluslikke saake ihalevad kõik
Ei ka seepärast et taas kord heidavad me klaasid meile sureva Orpheuse pilgu
Ega seepärast et oleme kasvanud nii palju et me silmi võidakse pidada taevatähtedeks
Ega lippude pärast mis plagisevad kodanike akendel kes on juba terve sajandi rahul et
neil on elu ja väikesed asjad mille eest seista
Ega sellegi pärast et poeesia toel on meil võim sõnade üle mis rajavad Universumi ja lammutavad ta koost
Ega seepärast et me võime nutta naeruväärsuseta ja et me oskame naerda
Ega seepärast et suitsetame ja joome nagu toona
Vaid rõõmustagem et tule ja poeetide ülemjuhataja
Armastus mis täidab samuti kui valgus
Kogu tahke ruumi vahel tähtede ja planeetide
Armastus tahab et täna abiellub mu sõber André Salmon