Émilie du Châtelet oli laialdaste huvidega varauusaegne prantsuse teadlane ja literaat, kes muu hulgas aitas koos oma mõtte- ja ka elukaaslase Voltaire'iga oluliselt kaasa Isaac Newtoni ideede levimisele Prantsusmaal. Olude kiuste õnnestus tal juba eluajal avaldada uurimusi füüsikast ja matemaatikast, kirjade kaudu osales ta aktiivselt omaaegsetes teaduslikes ja filosoofilistes dispuutides ja valiti ka Bologna Teaduste Akadeemia liikmeks.

Kogumikus leiduv "Arutlus õnnest" on mõtisklus õnne ja armastuse olemusest, eelarvamuste kahjulikkusest ning kirgede ja himude, eelkõige teadmishimu kasulikkusest.Lisaks leiab raamatust valiku Émilie du Châtelet' kirju mõjukatele teadlastele, kõrgetele võimukandjatele ja seltskondlikule koorekihile. Need kirjad äratavad ellu 18. sajandi maailma, võimaldavad heita pilku tolleaegsetele ühiskondlik-poliitilistele oludele ning annavad ühtlasi aimu, milline võis olla ühe kõrgklassi naise ja tema privilegeeritud lähikonna eraelu.

Katkend:

Üldiselt arvatakse, et raske on olla õnnelik, ja niimoodi arvata on põhjust rohkem kui küll; õnnelikuks saada oleks aga lihtsam, kui inimeste tegudele eelneksid arutlused ja tegevusplaan. Me laseme end oludest kaasa haarata ja hellitame lootusi, mis täituvad alati vaid poole võrra oodatust: õnnelikuks olemise viisid selguvad meile õieti alles siis, kui aastatest ja iseendale seatud kammitsatest saab neile takistus. 

Parem arutlegem enne, kui on liiga hilja: need, kes siinseid ridu loevad, leiavad siit ühte-teist, mis muidu jõuaks nendeni aastatega ja olude kaudu liiga aeglaselt. Ärgem laskem kaotsi kallist nappi aega, mis meil tundmiseks ja mõtlemiseks on, ning ärgem raisakem seda laevukese kallal nokitsedes, selle asemel et mõnusalt merd sõita. 

Selleks, et olla õnnelik, tuleb saada vabaks eelarvamustest, olla vooruslik, hea tervise juures, tunda himusid ja kirgi ning olla vastuvõtlik illusioonidele, sest lõviosa oma rõõmudest ja naudingutest võlgneme just nendele, ning õnnetu on see, kes illusioonid kaotab. Mingil juhul ei maksa neid mõistuse tõrviku abil hävitada, püüdkem teha nii, et illusioonide lakikiht, mis enam-vähem kõiki asju katab, saaks paksem: seda on vaja rohkemgi kui meie kehale hoolitsusi või ehteid. 

Kõigepealt tuleb iseendale veenvalt selgitada, et kõige olulisem siin maailmas on pakkuda endale meeldivaid aistinguid ja tundeid. Moralistid, kes räägivad inimestele: "Kui tahate olla õnnelik, summutage kired, valitsege ihasid", ei tunne õnneradu. Õnnelikuks teevad üksnes himu ja rahuldatud kirg; ja ma räägin himust, sest alati ei olda kire tundmiseks küllalt õnnelik, ja kui kirge pole, tuleb leppida himuga. Kui söandaksime Jumalalt midagi paluda, siis tulekski paluda kirgi; ja Le Nôtre'il oli vägagi õigus, kui ta palus paavstilt indulgentside asemel kiusatusi. 

Minult võidakse küsida: Kas ei tee kired siiski rohkem õnnetuks kui õnnelikuks? Mul ei ole sobivat kaalu, mille abil mõõta seda head ja kurja, mida kired on inimestele üldiselt teinud; tuleb aga märkida, et õnnetuid inimesi teatakse ja tuntakse, sest nad vajavad teisi, neile meeldib oma õnnetustest jutustada ning nad otsivad sellest rohtu ja lohutust. Õnnelikud inimesed ei otsi midagi ega lähe teistele oma õnne kuulutama; õnnetud tekitavad huvi, õnnelikud jäävad tundmatuks. 

Sellepärast ongi nii, et kui armastajad on ära leppinud, kui armukadedus on möödas, kui neid lahutanud takistused on ületatud, siis ei sobi nad enam teatrilavale; etendus on pealtvaatajate jaoks lõppenud, ning Rinaldo ja Armida stseen ei pakuks üldse nii palju huvi, kui vaatajad ei teaks ette, et Rinaldo armastus tuleneb vaid nõidusest, mis on määratud lahtuma, ja et kirg, mida Armida selles stseenis üles näitab, teeb tema õnnetuse köitvamaks. Jõud, mis meie hinge mõjutavad, on samad ning liigutavad meid ühtviisi nii teatrietendustel kui ka elusündmustes. Armastus seostub meile niisiis rohkem tema põhjustatud õnnetustega ning vähem selle tihtipeale seletamatu õnnega, mille ta inimeste eludele laotab. Ent oletagem korraks, et kirgede läbi sünnib tõesti rohkem õnnetuid kui õnnelikke – sellegipoolest ütlen ma, et kired on vägagi soovitavad, sest kirg on suurte naudingute eeltingimus, elust tasub võtta vaid meeldivaid aistinguid ja tundeid; ja mida erksamad on meeldivad tunded, seda õnnelikumad me oleme. Niisiis on kalduvus kirgedele vägagi soovitav, kuid las ma kordan: seda pole antud igaühele. 

Meil endil tuleb panna kired oma õnne teenistusse, ja sageli sõltubki see meist endist. Kui keegi on osanud oma positsiooni ja talle saatusest antud oludega nii hästi ümber käia, et tema vaim ja süda on muutunud taltsaks ja tasaseks ning ta on vastuvõtlik kõigile meeldivatele aistingutele ja tunnetele, mis sellise olekuga kaasas käivad, siis on ta kindlasti suurepärane filosoof ja peab loodust väga tänama. 

Ütlen "positsioon ja saatusest antud olud", sest ma usun, et üks, mis õnnele enim kaasa aitab, on see, kui rahulduda oma positsiooniga ning mõtelda, kuidas olla selles õnnelik, mitte kuidas seda muuta. 

Minu eesmärk ei ole kirjutada igasuguses staatuses igasugustele inimestele; õnn ei pruugi olla kõigis seisustes ja seisukordades ühesugune. Ma kirjutan ainult neile, keda nimetatakse kõrgseltskonnaks, see tähendab neile, kellel on juba sündides olemas varandus, enam-vähem piisavalt hiilgav, piisavalt külluslik, ühesõnaga inimestele, kes suudavad säilitada oma positsiooni, ilma et peaksid punastama, ja nad ei pruugi olla need, keda on kõige lihtsam õnnelikuks teha. 

Selleks aga, et tunda kirge ja suuta seda rahuldada, tuleb tingimata olla hea tervise juures; see on kõige esimene asi: ent see ei sõltu meist sugugi nii vähe, kui arvatakse. Kuna me kõik oleme sündinud tervena (ma räägin üldiselt) ja loodud kestma teatud aja, siis juhul, kui me oma temperamenti maiustamiste ja ülevalolekutega, ühesõnaga liialdustega ei hävita, võib olla kindel, et elame kõik enam-vähem paraja pikkusega inimelu. Ma jätan välja vägivaldsed surmad, mida ei saa ette näha ja millega pole seetõttu mõtet tegelda. 

Minuga võidakse vaielda: aga kui teie kirg on maiustamine, siis jääte ju väga õnnetuks, sest tahtes olla hea tervise juures, peate ennast pidevalt ohjeldama. Sellele ma vastan, et kui teie eesmärk on õnn, siis kirgi rahuldades ei tohi miski teid sellest eesmärgist kõrvale kallutada; ja kui siis söögilaualiialdustest tekkivad kõhuvalu või podagravaevused on teravamad kui nauding, mille saate maiustamishimu rahuldades, olete teinud valearvestuse, kui pigem naudite ühte ja loobute teisest: te eemaldute eesmärgist ja olete omal süül õnnetu. Ärge kurtke, et olete maiasmokk, on ju see kirg alaline naudinguallikas, vaid pange see oskuslikult oma õnne teenima: seda on lihtne teha, kui sööte kodus ning lasete endale serveerida ainult seda, mida soovite – pidage aeg-ajalt ka dieeti; kui ootate, kuni kõhus näpistama hakkab, siis kõik, mis teile ette antakse, valmistab niisama palju rõõmu kui rafineeritud road, mille peale te ei mõtlegi, kui need teil just silme ees ei seisa. Kui kehtestate endale sellised mõõdukad piirangud, muutub nauding palju eredamaks. Ma ei soovita seda teile mitte selleks, et teis maiustamishimu kustutada, vaid selleks, et teid valmistada ette palju hõrgumaks naudinguks. Mis puutub haigetesse ja põduratesse, kellele kõik põhjustab vaevusi, siis nende õnn on veidi teistsugune. Olla mõnusasti soojas, oma kanapraad mõnusasti ära seedida, käia end kergendamas – see ongi nende nauding. Säärane õnn, kui see ikka on õnn, on nii mage, et selle saavutamise vahendid jätame praegu kõrvale. Tundub, et sedasorti inimesed viibivad omaette mullis, kuhu see, mida nimetatakse õnneks, naudinguks ja meeldivateks tunneteks, ligi ei pääse. Neile tuleb kaasa tunda, kuid nende heaks ei anna midagi teha.