Lilli Luugi teise lühiproosakogu fookuses on inimesed sõjas ja sõda inimestes. Lugejal hakkavad küllap silme ees jooksma kaadrid, mis tunduvad kuidagi tuttavad – need pildid on meil rahvuslikus alateadvuses tegelikult ammu olemas olnud. Jutustuste tegelastel on autorile teada prototüübid, aga eks ole sarnaseid lugusid räägitud pea igas suguvõsas.

Katkend:

Auk

Adele ei osanud tagantjärele enam meenutada, millal õieti see auk tagumise heinamaa ja suurte kuuskede vahele oli tekkinud. Alguses oligi seda keeruline tähele panna olnud. Ajast mõni nädal enne jaani, kui Adele küüni tagant noorest kaasikust saunavihtade tarbeks latvu lõikamas käis, ei mäleta ta ümbrusest üldse midagi iseäralikku. Toomingas oli ära õitsenud, hein üle seelikuserva tõusnud, mesilased sumisesid oma korjeradadel ja raja ääres õitses metsmaasikaid, mõni rohekasvalge mari ka juba seas. Siiski, heinateo ajast meenus Adelele hiljem küll hetk, kus niiduk seal servas järsku nõksaku tegi, nii et niitja istmel põrus ja täitsa maakeelse vandesõna ütles, et hobune hirnatas ja ilma valjastest tõmbamata järsult seisma jäi, hea, et takka üles ei löönud, oma hirmu, oma ehmatust oli niitja, palgaline poola poiss, pärast juba saksa keeles edasi andnud. Mis koperdus see siis oli – niidumasina jooks oli terve ja midagi iseäralikku maapinnal heina sees pilku visates silma ei jäänud –, jäigi selgitamata, peaasi, et sai tööga edasi minna. Poolakas polnud mingi vurle, oli hea põllutööline, keda Adele ka talviseks ajaks juba palgale kutsunud oli, kaks poega olid linna poole läinud, üks talviti koolis ja teine teenistuses, ja Adele mehel oli alatasa asju ajada – piimaühisuses, kaitseliidus, tuletõrjeseltsis, aga talus on tööd alati rohkem, kui ära jõuab teha, töökäsi pole kunagi küllalt, töö ei saa kunagi valmis.

Tõsi, samal sügisel oli üks poegadest, kes vahel sealtkaudu metsataguste naabrite vanema tütre juurde jutustama käis, küll teatanud, justkui oleks seal nurgas nagu mingi imelik lehk õhus, aga Adele unustas sellegi jutu toimetuste vahel kohe, ikka võib juhtuda, et mõni tõhk või mäger on metsa veerde ära koolnud ja levitab raipehaisu, sügisene mets ongi täis kõdunemise ja lagunemise lõhnu. Ei, pigem nagu hunnik mädamune oleks katki löödud, oli haistja oma kogemust täpsustanud, aga aurukatla all oli juba tuli, talgulised kohal ja kiirel viljapeksuajal ei ole perenaisel mahti muule mõelda.

Talv oli kiire ja äkiline, mets raksus külmast, pakane tappis noori viljapuid. Ainult selles kohas püsis kogu lumerikka talve kangekaelselt tume, nagu lumesulamise laik, just nagu leiduks seal karjamaa servas mõni kuumaveeallikas, milliste kohta üks poistest oli Loodusvaatlejast lugenud. Hilistalvel läks peremehel sealsamas regi metsas kevadel valmis lõhutud ja riita laotud halupuukoormaga ümber, seda ei juhtu küll tihti. Kui mees abiväega tagasi läks, oli langil abiks olnud naabertalu peremees kadunud ja osa puid nii sügavale pinnasesse vajunud, et ei saanudki kätte. Nagu polekski maa talvel kivikõvaks külmunud! See koht oli Adele kujutluses nüüd nagu mädaplekk maakeral, kui õunal on selline, torkad sõrme läbi.

Lihavõtete ajal asutas külla tulnud vallavanemast mehevend koduteele, ikka hobuse ja vankriga ja mööda teed, nagu seisusekohane, aga koju ei olnud jõudnudki, ainult tema kaabu leiti miskipärast kevadiselt rohumaalt, samast kohast, kus küttekoorem oli ümber läinud, teest kaugel. Naine arvas küll, et mehele oli ilmselt töö juurde järele tuldud, vallasekretär ja üks kohalik elanik oleksid võinud tunnistajateks olla, neil on lihtsalt hirmu pärast suud lukus, aga Adele ei saanud kuidagi lahti tundest, et mehevenna kadumisega on seotud see tüma paik. Kevadel lumelagunemise ajal oli selgelt näha, et kohas, kuhu talv läbi lumi pidama ei jäänud, oli maa sees mudane lohk, ja kui rohukõrred hakkasid ennast juba läbi mulla ja mulluse kulu valguse poole ajama, püsis see paik ikka must, nagu metssigade väherdud lai lomp rabatee ääres, kohas, kus kraavid kokku jooksevad. Kuuldused liikusid, et maakonnas on veelgi vallavanemaid kadunud, aga imelikest lohkudest ei räägitud kusagil. Adele hoidis omad kahtlused targu enda teada.

Vastu jüripäeva läks poolakas lagunevat karjaaeda parandama. Adele pani Krzysztofile päevaks leivakoti valmis, et see ei peaks maja juurde tulemisele aega kulutama, kui aga kevadõhtu juba jahenema ja hämarduma hakkas, hiilis halb aimdus Adelele prahilõkete hõnguga koos ligi, ta tõmbas kartulipaja pliidiservale, palitu õlgadele, ning ruttas pooleldi jooksusammul üle kasteniiske rohu tagumise heinamaa poole. Roikad jooksid aeda mööda ilusas sirges reas, kuni mudasel pinnal enne metsaserva ühendus katkes, mõned latid olid poolenisti maa sisse torgatud, nii et ainult lühikesed otsad paistsid, sügavalt nagu soost, noored rohukõrred sirutasid ennast ümber haamri, kõik see värske roheline muutus videvikus ühtlaselt mustjaks, üks saapatald oli jätnud templi mullale nagu postkaardile, ja rohkem mitte ühtegi jälge mitte kusagil. Poola poissi ei nähtud talus ega külas enam kunagi. Otsima muidugi ei hakatud, arvati, et ju läks kodumaale nagu teisedki. Kui kõrred juba pikkust võtsid, püsis maa sees mustav pragu nagu laiali rebitud servadega haav, mis ei paranenud, vaid tasapisi laienes.