Olgu siis need raamatutega seotud kentsakad kurioosumid minu poolt tagasihoidlikuks sissejuhatuseks tõsisematele süvakäsitlustele. Seiklused raamatuteriigis võivad olla tõeliselt imepärased!

Võimas stiimul

ENSV perioodi üks "kõvemaid" kultusraamatuid oli 1957. aastal Johannes Semperi tõlkes ilmunud Boccaccio "Dekameron" (teose ilmudes olid raamatukauplustes olnud päris pikad järjekorrad). Antikvariaatides teost praktiliselt näha polnud, ent 1980. aastate algul õnnestus see mul õnnekombel siiski kuidagiviisi hankida.

Ent juhtus nii, et samal ajal tutvusin Tartu legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage ühe tublima kasvandikuga, Jaak Kärdiga, kes mul külas käies "Dekameroni" sageli üsna ihaldaval pilgul seiras (muide, ta luges läbi kõik Balzaci 15 paksu eestikeelset köidet ja koguni raskekaalulise "Kolmevalitsuse", millest üsna vähesed jagu saavad).

Mäletan, et oli südatalv, kui pakkusin välja minu meelest üsna ületamatu tingimuse. Loovutan kultusteose, kui noor raamatusõber (muide, igapäevane jõusaalifanaatik) teeb sada kätekõverdust. Sinna see jutt esialgu jäi.

Poole aasta pärast, kesksuvel kutsus "Dekameroni" taotleja mind kaasa Elvasse, laotas seal mändide all maha teki ja tegi nagu muuseas ära koguni 110 kätekõverdust. Midagi polnud parata, pidin raamatu loovutama.

Tõsi, ta andis raamatut mulle hiljem paaril korral lugeda (kirjutades ise Boccacciost tugevasti mõjutatud erootiliste meeliskluste kogumiku, raamatu "Valitud unenäod" 1993, täiendatud uustrükk "Uued ja vanad unenäod", 2023) ning meie aruteludest sündis minu artikkel ""Dekameron" ja 20. sajandi lõpp", mida võib lugeda minu raamatust "Kulli pilk" (2005) ja ka ERR kultuuriportaalist (7. 4. 2020: Aivar Kulli ajalootund: aegumatu "Dekameron"). Vaat milline võib olla hea kirjandusõpetaja järelmõju.

Paanika Tartu Ülikooli raamatukogus

Teine meenutus on laulva revolutsiooni päevilt. Rahvusliku vaimustuse hoos tabas mind justkui teine noorus, sealhulgas ka mingid nostalgilised ihad, nii et hakkasin üle lugema oma lapsepõlve lemmikraamatuid (eriti muidugi sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt"). Ühel päeval aga meenus mulle tore muinasjutt päris varasest lapsepõlvest, "Kolm põrsakest", ja et seda kodus polnud, läksin vahvat üllitist otsima Tartu Ülikooli raamatukokku.

Tollal polnud meil veel internetti oma otsingumootorite ja elektronkataloogidega, vaid ilmatu hulk sedelkatalooge nii tähestikulises järjekorras kui ka temaatiliselt reastatuna. K-tähe alt ma oma üllatuseks "Kolme põrsakest" aga ei leidnud, ja et see lünk tundus soliidse teadusraamatukogu kohta hoopiski imelik, pöördusin konsultandi poole.

Konsultant tegi kataloogide vahel mitu tiiru, laiutas käsi ja kutsus appi ühe bibliograafi. Vaadati läbi esmalt põllumajandus, loomakasvatus ja seakasvatus, seejärel asuti läbi kammima zooloogiat, imetajaid ning koduloomi.

Vahepeal kutsuti bibliograafe juurde ning iseäralikku sagimist nähes liitus meiega ka tarmukas direktriss Laine Peep. Oletasin, et mõni huviline lugeja on raamatu pihta pannud ja kuriteo varjamiseks ka kataloogist sedeli ära virutanud, ent Laine Peep hüüdis seepeale: "Ei või olla!"

Avaldasin arvamust, et ehk polnud põrsakeste näol tegemist kodu- vaid hoopis metssigadega, ent vastavad otsingud ka selles vallas ei viinud sihile. Kui tegin ettepaneku Tallinnast või ehk koguni Moskvast nõu küsida, siis esitas keegi bibliograafidest kaaluka vastuväite: "Nad võivad arvata, et me ei tule oma tööga toime!"

Mõistatus lahenes mõne kuu pärast juhuslikult ja üsna lihtsalt. Ühel raamatusõbral-pereemal külas olles selgus, et kultusteose pealkiri oli lihtsalt pisut teistsugune ja kirje oli järgmine: Sergei Vladimirovitš Mihhalkov, "Lugu kolmest põrsakesest". Inglise muinasjutu ainetel; vene keelest tõlkinud Vladimir Beekman, illustreerinud K. Rotov, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1959, 32 lk (kordustrükid 1997 ja 2013).

Nagu näitab elektronkataloog Ester, on meie iseseisvuse viljakates tingimustes meie ettevõtlikud kirjastused ilmutanud pealkirja "Kolm põrsakest" all juba üle poolesaja (!) erineva väljaande, nii et loodetavasti on EV-s kümneid tuhandeid tublisid lapslugejaid, kes on selle surematu loo õpetliku moraali omale elujuhiseks võtnud.

Kriitik astub ämbrisse

Kolmandaks aga hoiatav näide sellest, kui tõsiselt võib hooletu kriitik ämbrisse astuda.

Aastal 2003 ilmus Jaan Krossi autobiograafiline loomingulugu "Omaeluloolisus ja alltekst", kindlasti maiuspala kõigile Krossi austajatele. Otsekohe tegi teose ilmumisest väikese nupukese Postimehe tollane kirjandustoimetaja Rein Veidemann.

Peagi küsisin temalt, kas Postimees tahaks teose kohta arvustust. "Jah, aga ma olen sellest juba kirjutanud," sain vastuseks, mille peale ütlesin, et see oli ju kaunis põgus tutvustus. Selle peale astus Veidemann sammu tagasi ja jäi mulle kuidagi nõutult otsa vaatama. Ent ta kogus end kiiresti ja vastas umbes nii, et nojah, muidugi võiks kirjutada.

Tegin oma arvustuse valmis ja peagi see ilmuski (Postimees 11. 7. 2003 ja raamatus "Kulli pilk").

Kuid oh häda! Kui minu lugu oli juba ilmunud, avastasin tagantjärele, et Veidemann oli oma uudisnupu ja minu kirjatöö vahepeal avaldanud Postimehes Krossi teose kohta ilusa põhjaliku vaatluse. Tuli välja, et just selle kohta käis Veidemanni jaoks minu poolt öeldud "kaunis põgus tutvustus". Midagi polnud teha, mis öeldud, see öeldud. Ma ei julgenud ka vabandama hakata, mine tea, kas sellest oleks enam kasu olnud.

Võib olla see vaid tundub mulle, kuid meie hilisematel kohtumistel on meie kriitikaklassik mind vahel siiski vaadanud kuidagi, kuidas seda nüüd öeldagi, pisut ettevaatlikult.

Nõukogude võim hädaohus

Lõpulugu on aga õigupoolest juba mälestuste mälestus, filmilik episood, mille rääkis mulle Loomingu Raamatukogu legendaarne toimetaja Lembe Hiedel (1926-2004) ning mille täielikku tõelevastavust ma ei julge kinnitada, ent püüan asjakäiku edasi anda nii, nagu arvan tema jutust mäletavat.

Oli aasta 1971 ja Loomingu Raamatukogus sai trükiküpseks Andres Ehini luulekogu "Uks lagendikul". Käsikiri oli laotud, ent sai veel teha viimaseid parandusi. Et trükkimisega oli kiire (plaanimajanduse töögraafikud), siis oli luulekogu autorile ja toimetajale antud luba trükikojas veel paar parandust-täpsustust sisse viia. Nad said erandkorras (trükikoda oli ENSV päevil väga oluline kinnine ideoloogilis-strateegiline asutus) tähtsate ruumide võtmed, muidu oli maja olnud üsna tühi.

Hilisel õhtutunnil vaatasid Andres Ehin ja Lembe Hiedel käsikirja veel kord läbi, seejärel tegi Lembe (ta oli väga hea huumorisoonega ja seejuures üpris teravkeelne) Andresele intrigeeriva ettepaneku: "Noh, nüüd sa võid, kui tahad, oma oopusele veel midagi juurde panna, ja kohe läheb see täiesti tsensuurivabalt trükki!"

Ehin oli pikemalt mõtlemata astunud trükimasina juurde, lisanud oma luulekogule üheainsa lause: "Maha nõukogude võim!" ning püüdis seejärel masinat käima panna.

"Ma ei tea, kust mina, väike kõhetu naisterahvas, selle jõu võtsin," rääkis Lembe Hiedel, "kuid lõpuks suutsin Andrese trükimasina juurest eemale tirida ja lause kustutada."

"Kas sina, Lembe, siis tõesti pooldad nõukogude võimu?" oli Ehin pärast mõnesugust rüselust imestunult küsinud.

"Rumal jutt! Meie väljaanne võidakse kinni panna!" oli Lembe Hiedel vastanud.

Oma dramaatilise jutustuse lõpetuseks kinnitas ta mulle: "Aga see oli ka tõesti ainus kord, kui ma olen nõukogude võimu kaitseks välja astunud!"