120 aasta eest, 9. novembril 1904 Tartus sündinud luuletaja Heiti Talvik võinuks vabalt mahtuda meie aastal 1999 valitud 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Kirjandusteadlane Aleksander Aspel on tema kohta öelnud: "...me kaotasime Heiti Talvikuga mitte ainult suure luulelise ande, vaid ühe oma suurimaid vaime, ühe neist tõe ja inimsuse sangareist, keda on vähe isegi suurtel rahvastel."¹

Olen ERR kultuuriportaalis varem avaldanud artiklid "Heiti Talvik julgeoleku pihtide vahel" (11. veebruar 2022) ning "Kaks märtrit: Aleksei Navalnõi ja Heiti Talvik" (24. veebruar 2024), seekord aga peatuksin Aleksandr Puškinil kui ühel Talviku suurel eeskujul.

Tõsi, praeguse Vene-Ukraina sõja kontekstis on ka Puškin saanud omamoodi sõjaohvriks (mõne arvates isegi peaaegu et üheks sõjasüüdlaseks!), küllalt teravate rünnakute objektiks, ta on kuulutatud lausa venestamise ja vene kultuuriimperialismi sümbolkujuks. Mitmes keeles artiklid Wikipedias kinnitavad, et aastatel 2022-24 on Ukrainas maha võetud juba üle poolesaja Puškini ausamba.²

Venemaa praeguste võimurite agressioonisõda on teinud vene kultuurile tohutut kahju, ent tuleb korrata aksioomi: Leninid-Stalinid-Putinid tulevad ja lähevad, aga vene klassikaline kõrgkultuur jääb.

Sõjaga kaasneb ikka kultuurinihilism, ent arvan, et me ei tohiks lasta ennast sellest liigselt kaasa kiskuda. Seetõttu otsustasin oma kirjutise lisana ära tuua Arvo Valtoni seisukohad, milles on tasakaalukalt iseloomustatud Puškini suhtumist naaberrahvastesse.

Tasub ka meenutada, et Puškini ausammas Moskvas (püstitati 1880) on läbi aegade olnud vabaduse sümbol, selle juures on korraldatud arvukalt protestimiitinguid, võimuvastaste dissidentide kogunemisi.

Meie kultuuriruumis püsiväärtuslike Betti Alveri ja August Sanga Puškini-tõlgete kõrval aga väärib meenutamist ka Alverit ja Sanga kahtlemata innustanud Heiti Talviku suur Puškini-huvi.

Aprillis 1936, pärast debüütkogu "Palavik" (1934) ilmumist kinnitas Talvik ühes usutluses: "Viimasel ajal maitse tõotab kujuneda klassikalisemaks, näiteks harrastan praegu peamiselt Puškini ja Dante luulet." Samas lisas ta: "Uurin ja kirjutan Puškini elulugu, mille käsikiri peab hilissügiseks valmis olema. See ilmub nimelt Eesti Kirjanduse Seltsi suurmeeste elulugude seerias."³

Mis biograafiast sai, sellest veidi hiljem.

Aastal 1937 tähistati N. Liidus otse uskumatult suure käraga Aleksandr Puškini 100. surma-aastapäeva (mida aeg-ajalt nimetati – pikemalt mõtlemata – koguni juubeliks!); see massiivne propagandakampaania oli tegelikult mõeldud varjama-summutama samal aastal kulmineerunud ja Suure Terrori nime saanud massirepressioone.⁴

Tollastele ametlikele ülistustele risti vastupidise vaatenurga leiab eesti lugeja Juri Družnikovi (1933-2008) raamatust "Vene müüdid" (tõlkinud Reet Kudu, Eesti Raamat, Tallinn 2003), kus sündmusi kirjeldatakse hoopis sarkastilises valguses. Muide, ka selle autori suhtumine Puškinisse endasse (kes figureerib tema paljastava raamatu "peategelasena") on kohati kaunis irooniline, et mitte öelda madaldav.

Muidugi nägi ka Heiti Talvik tollasel Venemaal maad võtnud hiiglaslikus Puškini-kultuses kunstlikku kampaaniat; mainides, et Eestiski tähendab auhind vahel luulekogu kiiret läbimüüki, lisab ta samas: "Samuti poleks ka Puškini teoste massiline leving Nõukogude Venes iialgi saanud mõeldavaks ilma kõrgemalt poolt algatatud üleriikliku reklaamita."⁵

Eestis aga kirjutati Puškinist tollal igati lugupidavas toonis ja Ants Oras koos arbujate põlvkonna noorte luuletajatega tegid vene klassiku tutvustamisel ära suure töö.

Puškini erilist lähedust arbujaile on toonitanud mitmed uurijad. Sirje Olesk: "Arbujad rõhutasid Puškini rolli vene luulekeele uuendajana ja vormi virtuoosse valdajana. (---) Samas on väga selgeid paralleele selle tabamatu Puškini vaimu ja arbujate vaimu vahel – klassikalise rangusega on seal ühendatud romantiline vabadusekultus ning vaimsuse ja boheemluse jaatus."⁶ Ants Oras rõhutas igati Puškini euroopalikkust.

Nõnda siis võeti ka Eestis ette Puškini mahuka luulevalimiku tõlkimine ja see ilmus Ants Orase koostatuna juba aastal 1936 ("Valik luulet: lüürika-eepika-draama", 244 lk), eessõna autoriks ja põhitõlkijaks Ants Oras ise, lisaks veel Betti Alver, Paul Viiding ja Heiti Talvik.

Tuleb rõhutada, et see kogumik ei püüdnud mingil viisil esile tuua (päeva)poliitilisi paralleele kaasajaga. Samas on näiteks akadeemik Andrei Sahharov oma mälestustes öelnud, et 1937. aastal mõjus Puškin talle just totalitarismivastase poeedina. Seejuures tsiteeris Sahharov katket "Vaskratsanikust", mis Betti Alveri tõlkes kõlab järgmiselt:

Näol veretamas vihapuna,

vaskmehe poole metsikuna

ta rabas rusikates käed

ja kähistas: "Küll näed, mis vaja!

Küll näed, sa vägev ehitaja!

Oot-oot!..." 

Tänu Alveri ja August Sanga hilisematele, tunduvalt meisterlikumatele vahendustele on 1936. aasta kogumik säilitanud pigem küll vaid kirjandusloolise väärtuse.

Ja eriti Orase puhul võiks – juba alates pealkirjast "Eugen Onegin" – tuua näiteks mitmeid lausa kurioosumimaigulisi palasid. Mulle on eriti meelde jäänud kuulsa luuletuse "Exegi monumentum" pentsikud algusread: "Ma samba püstitin, ent ebamaise samba, / mis kerkib hoogsamalt kui pööbli päälekipp."

"Puškinil ei ole kuski seda "uhkavat" ja "ulmlevat" tundmuste üle voolamist, millega Oras oma tõlkes püüab hiilata," ütles Jaan Kärner oma põhjalikus ja mitmeti õiglases tõlkearvustuses "Moonutatud Puškin".⁷

Heiti Talviku tõlgitud luuletused "Uppunu", "Dante laadis" ja "Itaalia ainetel" kuuluvad siiski selle Puškini-kogumiku vahenduste paremiku hulka. Jooksvas kriitikas märgati Talviku tõlkeid ja öeldi ka kiidusõnu: "Heiti Talvik esineb tõlgetega neist luuletusist, mille kujukas süngus vastab ta "Palaviku" laadile. Selle tulemuseks on ehtsad ja teravad eestindised..."⁸ Teine kriitik lisas: "Heiti Talvik valis tõlkimiseks Puškini groteskseid, fantastilisi asju. Kõik nad on tõlgitud originaali vaimus (nõrgem on vahest liig "eestindatud" "Uppunu", eriti hea "Dante laadis").⁹

Talviku vahendused on leidnud taasavaldamist hiljemgi, näiteks seni mahukaimas Puškini tõlkevalimikus "Luuletused. Poeemid" (Eesti Raamat, Tallinn 1972, 500 lk). Iseäranis morbiidne "Uppunu" (seal lk 86-88) oma kummitava laibaga võiks kuuluda meie horror-(tõlke)luule klassikasse ja sobib hästi uuema aja zombidest-vampiiridest kubisevasse õuduskirjandusilma.

Südaööl ent maru süttis,

jõekaldail pritsles vaht.

Talumehe umbses hütis

lõpule ju põlend taht.

Unes lapsed, suikvel naine,

tummalt lakke vaatab mees;

äkki – on see unepaine? –

keegi mürab akna ees.

Üks Heiti Talviku suuremaid ettevõtmisi oli kavatsus kirjutada Puškini biograafia tollasele kultussarjale "Suurmeeste elulood". Selles populaarses lugejasõbralikus sarjas jõudsid kuni 1940. aastani ilmuda mitmed biograafiad Talviku eakaaslastelt ja tükk maad nooremateltki literaatidelt, mõnelt koguni kaks raamatut: Friido Toomuse "Caesar" (1934) ja "Nietzsche" (1936), Leo Anveldi "Gladstone" (1935) ja "Aristoteles" (1938), Aleksander Aspeli "Delacroix" (1936) ja "Voltaire" (1937), August Sanga "Heinrich Heine" (1938), Elmar Salumaa "Kierkegaard" (1939), Felix Oinase "Petöfi" (1939). Vene kirjandusklassikut tutvustas Oskar Urgarti "Dostojevski" (1936).

Sarja toimetaja Daniel Palgi on seda Heiti Talviku teostamata jäänud kavatsust lähemalt valgustanud ning toonud ära ka luuletaja kirja, mis asjakäiku selgitab. Et kiri samas mitmeti kajastab ka Talviku heitlikku natuuri (ja veidi ka kirjanduselulist tegevust), on põhjust see murelik ja samas lootusrikas läkitus tervenisti ära tuua.

Tartus, 11. III 37.

V. a.

hra D. Palgi!

Teie viimase ultimaatumi Puškini eluloo suhtes võtsin teatavaks suure murega. Nimelt on lugu praegu nõnda, et ma vähemalt paari viimase nädala jooksul pole mitte midagi paberile pannud. Kümmekond päeva tagasi esinesin Eesti Noorsoo Karskusliidu ülesandel Rakveres kirjandusliku referaadiga (Luule ja selle otstarve elus); mag. Elango tegi mu nii tümaks, et kuidagi ei suutnud keelduda. Praegu valmistan juba teist päeva kõnet, mida mul tuleb maha lugeda 14. skp. Pärnus (kirjanduslike auhindade väljaandmise aktusel). Teisi esinejaid ei õnnestunud saada, ning et asja mitte uuesti edasi lükata, olin viimaks nõus. Kasutan umbkaudu sama teemi, mis Rakveres, kuid tublisti laiendatud ja muudetud kujul. Kuna mul julgust ei jätku pooletunniliseks improvisatsiooniks, pean koostama sõnasõnalise teksti. Muide, viimase nädala jooksul olen kirjutanud ka näputäie luuletusi.

Pärnu tuleb mul jääda umbes nädalaks. Võtan kõik vajalikud materjalid kaasa ja loodan selle aja jooksul tubli sammu edasi jõuda. Tagasi tulles mul arvatavasti ei tarvitse jätkata tüütut kohvikukerjuse osa ja... ühe sõnaga, hää, kui ma aprilli keskpaigakski oma tööga valmis saan. Muidugi tingimusel, et ma nüüd end lõpuks ometi (!) tõsiselt kokku võtan... Teilt aga paluksin üht (võimalikku ootamatuste ärahoidmiseks): ärge andke hingerahu ka teistele, minust võimelisemaile kaastöölistele. Targal sepal on ka muretuil päevil ikka mitu rauda tules.

Õieti on kahju, et ma möödunud raamatuhooajal igast arvustamiskatsest loobusin. Puškini kirjutamist poleks see kindlasti mitte kahjustanud, just vastuoksa... Parem ikka, kui mööda kohvikuid ringi ahastades "aus der Übung kommen". Praegu tahaksin aga tõesti Puškini eluloo kiiresti likvideerida. Hakkab mindki juba see viivitamine tüütama – kindlasti mitte vähem kui EKS-i!

Jah, kui see neetud biograafia sama nobedasti edeneks, kui mu rohkete vabanduskirjade sepitsemine!

Seni aga ikka veel parimat lootes

H. Talvik¹⁰

Milline võinuks loodetud Puškini biograafia välja näha, sellest annab veidi aimu Talviku artikkel "Aleksander Puškin", mis ilmus küll hoopiski vähetuntud ajakirjas Kevadik (1935, nr 2, 4, 5). See on tavapärasest juubeliloost märksa pikem (kogumikus "Legendaarne" taasavaldatuna 30 lk), ent siiski üsna referatiivne, pigem biograafia eskiis, mis Puškini luulet käsitledes toetub vene kirjandusteadlase, mitmete kirjanikumonograafiate autori Pavel Sakulini (1868-1930) seisukohtadele.

Puškini nimi figureerib Talviku kirjutistes veel korduvalt. Artiklis "Luule ja elu" kõrvutab ta Betti Alveri ja Puškini protesti "halli argipäeva huvide teenistusse alandunud tarbekunsti vastu".¹¹

Hiljem, kevadel 1941 on Talvik tõlkinud veel ühe Puškini nostalgilise-eleegilise, koolipõlvesõpru meenutava luuletuse "Lahkumine", mis esmakordselt avaldati ajakirjas Akadeemia (2003, nr 12).

Talviku hea stiilitundega tehtud luuletõlgete hulka kuuluvad veel mitmed palad vene (Blok) ja saksa kirjandusest. Arreteerimine kevadel 1945 pani punkti suurepärase luuletaja, tõlkija ja esseisti loomingule ja raske on isegi ette kujutada, kui paljust jättis meid ilma tema surm Siberis suvel 1947.

Lisa. Arvo Valton Puškinist

Kui aastal 1986 ilmus eesti keelde tõlgituna Juri Lotmani Puškini-biograafia, siis seda arvustanud Arvo Valtonil õnnestus – juba tollal – Lotmani käsitlust muu hulgas täiendada või isegi korrigeerida mõttekäikudega, mis praegusel ajataustal kõlavad eriti kõnekalt:

"Et suhtumises Puškinisse ja tema aega räägivad paratamatult kaasa meie oma aja taust ja hingevaevad, on selge. Muidu poleks ju uutel ja korduvatel käsitlustel mõtet. (---)

Ajal, kus me oleme läbi käinud mitmest laastavast sõjast ning püsime pidevas hävinguohus, võivad vaid hullud või täiesti vastutustundetud inimesed ülistada sõjalist või sõjaväelikku au ja hiilgust. Oleks ülekohtune Puškinile tema ajas ning olukorras sellist ülistamist ette heita, kuid mingi kripeldus meie aja patsifistlikult mõtlevas inimeses tekib siiski. Sellises asjas nähakse täna kas vähest humaansust või vähemasti piiratust. Raske on õigustada näiteks tema "Venemaa laimajatele". Ega asjata seda kiitnud Nikolai I, paljud Puškini sõbrad aga suhtusid luuletusse jahedalt. Seda laadi vigade tegemine on nähtavasti ka geeniuste puhul võimalik, kuid selle mõistmine ei pruugi tingimata õigustuseks olla.

Minule isiklikult on Peeter I üks ebameeldivamaid ajaloo kangelasi. Mitte niivõrd inimesena, kuivõrd poliitikuna – kui neid kahte lahutada. Selles langeb mu arvamus kokku mitmete ajastute slavofiilidega, kuigi motiivid on sootuks erinevad. Et Puškin – ja mitte üksi tema, vaid ka ametlik kooliõpetus – on teisel seisukohal ning hindab seda isevalitsejat eriti kõrgelt, võib meie lahkarvamust pidada maitseasjaks, kuigi tegelikult on taga vägagi põhimõttelised erinevused hoiakus. See pole siiski asi, mille pärast ammu lahkunud Puškiniga praegu piike murda.

Kuid et tal ei tekkinud kõhklusi ka tema ajal peetavate Kaukaasia sõdade suhtes, see on juba raskemini mõistetav. Vaprad väikerahvad, kes pidasid pikki aastaid ebavõrdset võitlust suure impeeriumi vastu, väärinuksid tema vaimustust, kuid seda me tema luules vist ei kohta. Tulgu talle siis õigustuseks asjaolu, et seda me peaaegu ei kohta ka dekabristidel. Nähtavasti oli ühiskonna kogu kõrgem kiht valdavalt imperialistlikust vaimust läbi imbunud ja vähestel võis pähe tulla, et järjest peetavad vallutussõjad nõrkade naabrite vastu võinuksid ka kuidagi ebaõiglased olla. Ühiskond kainenes ehk alles Krimmi sõja ajal ning küllap tänu sellele, et seal ei läinud suhteliselt kergete võitudega harjunud sõjamasinal enam nii hästi."

 (Arvo Valton, "Mõnda Puškinist ja muust" – Looming 1987/2, lk 267)

¹ Aleksander Aspel, "Heiti Talviku isiksus ja luule" (esmatrükk: Mana 1958/4), raamatus: Heiti Talvik, "Legendaarne", koostanud Karl Muru ja Hando Runnel, teine, parandatud trükk, Ilmamaa, Tartu 2007, lk 256
² https://en.wikipedia.org/wiki/Demolition_of_monuments_to_Alexander_Pushkin_in_Ukraine
³ A. K[aelas], "Dekadendist klassikalise luule pooldajaks" (esmatrükk: Vaba Maa 25. 4. 1936); "Legendaarne", lk 200 ja 201. Mis puutub Dantesse, siis heaks sissejuhatuseks itaalia raskekaalulise klassiku vaimuilma soovitaksin äsjailmunud raamatut: George Santayana, "Kolm filosoofilist poeeti. Lucretius, Dante, Goethe", tõlkinud Lauri Pilter, saatesõna Ilmar Vene, Ilmamaa, Tartu 2024 (essee Dantest lk 57-101).
⁴ Vene musta huumori hulka kuulub – paraku küll üpris tõepärane – väide: kui Puškin elanuks 20. sajandil, siis oleks ta aastal 1937 Stalini käsul kindla peale maha lastud...
⁵ Heiti Talvik, "Luule ja elu" – Akadeemia 1937/1 ja "Legendaarne", lk 122
⁶ Sirje Olesk, "Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest", Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2002, lk 255 (artikkel "Puškini jälg Eesti kaanonis: arbujad")
⁷ Jaan Kärner, "Moonutatud Puškin" – Varamu 1940, nr 5, lk 518. Tegemist on sama Varamu numbriga, kus hakkas ilmuma Juhan Sütiste kurikuulus, arbujaid ja Ants Orast ründav pärapoeesia-pamflett. Huvitaval kombel on Kirjandusmuuseumis säilinud Puškini 1936. aasta tõlkevalimiku eksemplar Ants Orase pühendusega Sütistele.
⁸ H[arald] Paukson, "Aleksander Puškin: Valik luulet" – Kunst ja Kirjandus 10. mai 1936, nr 18, lk 70
⁹ B[oris] Taggo, "A. S. Pushkin eesti keeles" – Uus Eesti 15. juuli 1936, nr 88, lk 6. Kolmas arvustaja nendib "Uppunu" mõne rea ebatäpsust, ent lisab: "Mõni värss edasi on Puškin jälle ka eestlaste keeles ehtne: "kaua lainte vahel kiikus laip. / Ta nagu elav näis – " ses stroofis on nii mõte, rütm kui ka kõla täiuslikult edasi antud." – H. W., "A. Pushkin eesti keeles" – Vaba Maa 10. veebruar 1937, nr 33, lk 4
¹⁰ Daniel Palgi, "Murduvas maailmas. Mälestusi", Loomingu Raamatukogu nr 1-4, Perioodika, Tallinn 1994, lk 154
¹¹ "Legendaarne", lk 127