Aivar Kulli ajalootund. Albert Schweitzer 150

Schweitzeri kuulus juhtmõte "aukartus elu ees" võib pealiskaudsel esmapilgul tunduda sedavõrd lihtsakoeline, et siin nagu polekski palju midagi arutada, skeptilisele mõistusele võivad mõnedki mõtleja üldhumanistlikud teesid tunduda liialt idealistlikena või lausa utoopilistena, kirjutav Aivar Kull värskes ajalootunnis.
Jaanuari keskel on maailmas ulatuslikult tähistatud Albert Schweitzeri 150. sünniaastapäeva. Saksa ja prantsuse filosoof, teoloog, muusik, arst, Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer (14. jaanuar 1875 – 4. september 1965) on üks 20. sajandi olulisemaid mõtlejaid.
Schweitzerist on eesti keeles ilmunud kaks elulooraamatut ja ka mõtterikas filosoofiline teos "Kultuur ja eetika" (tõlkinud Mati Sirkel, 1984)1, siinse käsitluse eesmärgiks on vaid meenutada filosoofi mõningaid juhtmõtteid, toetudes peamiselt väiksemale artiklite valimikule "Aukartus elu ees" (1972).
Ideede mõjujõud oleneb sageli nende esitusviisist, neid sõnastava isiksuse võlust, Schweitzeri puhul on selle hästi kokku võtnud Jaan Kaplinski:
"Schweitzer ei kõnele meiega nagu õpetaja õpilasega, juht alluvaga, misjonär paganaga, mis on meie ajal nii tüütult tavaline. Ta kõneleb meiega nagu inimene inimesega, nii nagu on rääkinud näiteks Sokrates ja Buddha. Nagu nemadki, ei püüa ta meid ümber teha, istutada meie teadvusse oma õigeid ja õilsaid mõtteid, vaid virgutada meis midagi, mille oleme unustanud, jätnud tähele panemata, mis on meis aga ikkagi olemas. (---) Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame – inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus."2
Õudus keset toredust
Aeg-ajalt ei taha Schweitzer küll mahtuda raamidesse, nii näiteks ei leia me tema nime eesti autorite soliidsest ülevaateteosest "20. sajandi mõttevoolud" (Tartu Ülikooli kirjastus, Tallinn-Tartu 2009, 974 lk). Ometi näikse mitmete tema ideede mõju just meie päevil olevat märksa kaalukam ja elujõulisem paljude 20. sajandi moefilosoofide tarkadest teoretiseeringutest.
Jah, Schweitzeri kuulus juhtmõte "aukartus elu ees" võib pealiskaudsel esmapilgul tunduda sedavõrd lihtsakoeline, et siin nagu polekski palju midagi arutada. Skeptilisele mõistusele võivad mõnedki mõtleja üldhumanistlikud teesid tunduda liialt idealistlikena või lausa utoopilistena.
Nii on ühes filosoofi ideestiku tutvustuses nenditud:
"Üleskutse hoida elu iga avaldusvormi on ju küll üpris abstraktne ning võib kergesti viia absurdini. Schweitzeri põhimõtet on nimetatud naiivseks ja sentimentaalseks, see on esile kutsunud teravaid vastuväiteid ja pilget."3
Lähemal süvenemisel näeme aga kohe, et Schweitzer pole üldsegi ei suuresõnaline tõeprohvet, ei kaunishing-unistaja ega ka mitte vähimalgi määral dogmaatiline doktrinäär.
Kahe maailmasõja tunnistajaks olnud filosoofil puuduvad rahustavad illusioonid. "Tõde taotlev mõtlemine peab tunnistama, et maailmakorralduses headusevaimu tegutsemas ei ole," ütleb ta, lisades: "Maailm on õudus keset toredust, mõttetus keset sügavmõttelisust, kannatus keset rõõmuküllust."4
Fromm ja Schweitzer
Teine läinud sajandi oluline humanistlik mõtleja Erich Fromm (1900-1980) refereerib Schweitzeri Nobeli preemia puhul tehtud üleskutset selliselt (vahelejätted Frommilt):
"Tulles Oslosse vastu võtma Nobeli rahupreemiat (1952), esitas Albert Schweitzer kogu maailmale väljakutse, "...et see julgeks näha olukorda sellisena, nagu see on (---) Inimesest on saanud üliinimene (---) Kuid oma jõult üliinimlik üliinimene pole tõusnud üliinimliku mõistuse tasemele. Vastavalt sellele, kuidas tema jõud ja võim kasvavad, muutub ta üha vaesemaks ja armetumaks (---) Meie südametunnistus peaks vapustuma nähes, et me kõik muutume seda ebainimlikumaks, mida lähemale üliinimesele jõuame.""5
Teisal lisab Fromm:
"Arvatavasti sellepärast, et Schweitzer oli teoloog ja on vähemalt filosoofina paremini tuntud "elu austamise" eetilise põhimõtte poolest, on üldiselt ignoreeritud seda, et ta kuulus tööstusühiskonna radikaalseimate kriitikute hulka ning paljastas selle müüdid progressist ja üldisest õnnest."6
Ja kokku võttes peab Fromm Schweitzerit üheks 20. sajandi teravapilgulisemaks mõtlejaks:
"Meie kaasaegseist on vaevalt keegi näinud nüüdisaja aktiivsuse (mõeldud on paanilist tühisekeldamist – A. K.) passiivset iseloomu teravamalt kui Albert Schweitzer, kes, uurides tsivilisatsiooni allakäiku ja uuendamist, nägi moodsat inimest ebavabana, ebatäiuslikuna, keskendumisvõimetuna, patoloogiliselt sõltuvana ja "absoluutselt passiivsena"."7
Jõuline tuumasõjahoiatus
Ebavabad ja patoloogilisse sõltuvusse mässitud inimesed on aga hea "materjal", kuulekad käsutäitjad sõjakatele diktaatoritele, kelle käsutuses on üha võimsamad relvad. Aastatel 1957-58 kirjutas Schweitzer neli mõjukat tuumarelva vastu suunatud läkitust.
"Igat liiki aatomirelvade täiustamisel oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et nende toime ületab enam kui tuhandekordselt Hirošimale heidetud pommi oma ja on niisiis kujutlematu. Niisuguste relvadega peetava sõja arvestamine eeldab kujutlematut ebainimlikkust."8
Omal ajal, "külma sõja" haripunktis, kui meilgi avaldati ähvardavaid artikleid "tuumatalvest", püüdsin ma mingil määral jälgida ja arvet pidada, kui mitu korda võiks kasvav tuumarelvade arsenal meie planeedi kogu tsivilisatsiooni hävitada, ent lõpuks loobusin sellest absurdsevõitu aritmeetikast...
On raske uskuda mingi "piiratud tuumasõja" võimalikkust. Meie planeedil elab praegu 8,2 miljardit inimest9 ja peaks olema selge, et igasugune tuumaähvardus on ähvardus, mis on otseselt suunatud kõigi 8 200 000 000 vastu.
Schweitzer rõhutab, et isegi ainuüksi sõjalistest kaalutlustest lähtudes oleks tuumasõjas võit vaevalt võimalik: "Kumbki vastane pole teisest oluliselt üle. Kaotaja võib võitjale nii hirmsat kahju teha, et võit ei anna tollele midagi."10
Praegu on sümboolne nn Viimsepäeva kell keskööle lähemal kui kunagi varem11, ja nii on ka Albert Schweitzeri hoiatused aktuaalsemad kui kunagi varem. Ta püüab (tuuma)sõjaõhutajaid riigijuhte ja poliitikategelasi mõistusele kutsuda:
"On veel sõja ülistajaidki. Nemad kujutlevad ikka veel sõda, mida aitab mõnevõrra idealiseerida vaimustus või enesekaitse. Miljoneid inimelusid, mida neile sõdadele ohverdataks, nad ei arvesta. Läbi tuhandete ristidega sõjasurnuaedade peaksid nad rändama, kannul painav küsimus, miks need, kes siin koos maetud on, õieti pidid koos kannatama ja surema."12
Ometi seisame silmitsi olukorraga, kus "tuhandete ristidega sõjasurnuaiad", jah, koguni sajad tuhanded ohvrid juba mitme aasta jooksul pole suutnud Euroopa südames möllavat agressiivset sõjapsühhoosi pidurdada ning meie suure idanaabri ametlike massiteabevahendite üheks lemmikkujundiks on saanud "radioaktiivne tuhk". Mingi süüdimatu õhinaga lausa nõutakse tuumasõda!13
Ja ikkagi tahaks loota, et meie tsivilisatsioon leiab endas jõudu kuristiku servalt tagasi pöörata, suruda maha järjekordse sõjahulluse ning tulevikus päriselt ühendada kultuuri ja eetika, nagu seda soovis Albert Schweitzer.
1 Teosed ja kirjanduse lisasin Vikipeediasse: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Schweitzer
Viimati on Schweitzeri ideede levikust meie kultuuriruumis kirjutanud Epp Annus artiklis "Inimene kui looduslik keha Eesti kirjanduse tajuilmad 1960.–1980. aastatel" – Keel ja Kirjandus 2023/1-2, lk 190-208: https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/34858
2 Jaan Kaplinski, "Aukartus elu ees" – tema ramatus "Kõik on ime", koostanud Toomas Salumets, sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 2004, lk 83
3 Tiiu Keskpaik, saatesõna Schweitzeri artiklile "Humanism ja tsivilisatsioon" [tõlkinud Nils B. Sachris] – Akadeemia 1995/12, lk 2584
4 Albert Schweitzer, "Aukartus elu ees", tõlkinud Peeter Tulviste, Loomingu raamatukogu 1972, nr 46, lk 26
5 Erich Fromm, "Omada või olla?", tõlkinud Ilmar Palli, Mondo, Tallinn 2001, lk 10-11
6 Samas, lk 152
7 Samas, lk 93
8 Albert Schweitzer, "Maha ebainimlikkus! Maha aatomirelvad!" – "Aukartus elu ees", lk 53-54
9 https://www.worldometers.info/world-population/
10 "Aukartus elu ees", lk 54
11 https://et.wikipedia.org/wiki/Viimsep%C3%A4eva_kell
12 Albert Schweitzer, "Rahu või aatomisõda" – "Aukartus elu ees", lk 49
13 https://en.wikipedia.org/wiki/Nuclear_risk_during_the_Russian_invasion_of_Ukraine
Toimetaja: Kaspar Viilup