Kirjandusloos kipuvad sageli varju jääma kirjanike omavahelised suhted. Ometi aitab just selliste suhete uurimine kirjanduslugu elavamaks, põnevamaks ja inimlikumaks muuta.

Aastal 1993 tegin Lutsu majas ettekande Oskar Lutsust ja Karl August Hindreyst, mis tollase kultuuritoimetaja Priidu Beieri käe all ilmus ka Postimehes (10.-11. august). Olen seda kirjatööd hiljem täiendanud ning pakun järgnevalt ka ERR kultuuriportaali lugejatele kui näidet kirjanike komplitseeritud ja samas ometi väga ilmekatest tõmbe- ja tõukejõududest.

Juba siis, kui kirjutasin Lutsu sajandijuubeliks Loomingule (1987/1) artiklit "Oskar Luts ja arvustajad", langes minu pilk Karl August Hindreyle (1875-1947, edaspidi sageli KAH), kes on kriitikuna Lutsu kohta päris palju, üle kümne korra sõna võtnud. Samuti mõjus intrigeerivalt Lutsu ja Hindrey kirjanikunatuuride suur erinevus, isegi vastandlikkus, ning asjaolu, et ehkki Hindrey on Lutsu oma kirjutistes päris kõvasti kiitnud, suhtus Luts ise Hindreysse üsna vaenulikult.

Selle kohta on kirjalikuks tunnistuseks Juhan Peegli mälestuskild kogumikus "Mälestusi Oskar Lutsust" (1966, lk 412): "Üldse näis, et Luts oma natuuri poolest vist polnudki võimeline kellelegi halba tegema või kellegagi tülli minema. Ainult ühte meest ei sallinud ta – Karl August Hindreyd. Mispärast, seda ei tea täpselt öelda, igatahes kirus ta tema saksikust ja kadaklikkust."

Olgu ette rutates öeldud, et trükiallikatest ei saagi päriselt selgust Lutsu antipaatia põhjustest. Kaudseid nükkeid Hindrey pihta võib välja lugeda ka mõnest Lutsu följetonist. Küll aga peaks asja pisut selgitama see, kui enne Hindrey arvustuste juurde asumist püüaksime heita kiirpilgu Hindrey isikule, tema iseloomujoontele.

Hindreyd kui nõukogude perioodil üsnagi mahatallatud kirjanikku on ju uuemal ajal püütud näidata peaasjalikult positiivses valguses kui esinduslikku novellisti ja arvestatavate ajalooliste romaanide autorit. Nii on jäänud varju asjaolu, et tegelikult oli ta üsna raske iseloomuga, teravusi pilduv, võiks isegi öelda, et konfliktne isiksus, kellel tekkis kriitiku, karikaturisti ja seltskonnategelasena mitmete eesti kirjanikega hulgaliselt vastuolusid ja hõõrumisi.

Minu isa külastas 1931. aastal kahel korral luuletaja Ernst Ennot ja on sellest kirja pannud meenutusi, kus Enno muu hulgas avaldab arvamust ka Hindrey kohta. Vahest tasuks neid meenutusi siinkohal tsiteerida, sest see võiks heita pisut valgust ka Lutsu kui mõneti oma emotsionaalsuselt Ennole sarnase inimese antipaatiale Hindrey suhtes.

Teatavasti avaldas Hindrey "Sädemetes" paar üsna iroonilist karikatuuri Ernst Enno kohta. Enno rääkis sel puhul järgmist: "See härra Karl August Hindrey oli vananaiste sorti mees, kes mitmelt poolt igasuguseid kuulujutte, anekdoote ja klatšijutte kokku korjas, seejärel neid levitas ja ise uusi samasuguseid lugusid välja mõtles, juurde fabritseeris. See oli juba tema iseloomu viga, igapäevane harjumus. Luuletaja Karl Eduard Sööt ütles mulle, et temal olevat sel alal nõnda palju materjali kogunenud, et tema võiks Hindrey lugudest koostada 400-500-leheküljelise raamatu."

Enno arvas ka, et Hindreyle kui ateistile pakub lõbu usuinimeste üle irvitada ning lõpetas oma arvamusavaldused järgmiselt: "Mina ei ole sugugi Hindrey pääle pahane, tema on ju ajakirjanik. Ja eks ajakirjanikud ikka kombineeri siit-säält ühteteist kokku, hoolimata sellest, kas see tõsi on või mitte. Olgu Jumal ise Karl August Hindreyle armuline, nagu Ta minule seni armuline on olnud!"

Hindrey oli ajakirjanik, aga peale selle ka väga hea kunsti-, teatri- ja kirjanduskriitik, kelle negatiivsetest iseloomujoontest ei saa teha veel mingeid automaatseid järeldusi tema kirjatööde kohta (ja olgu siinkohal lisatud, et Eduard Laugaste ülevaate "Eesti kirjandus karikatuuris" andmeil pole KAH teinud Lutsu kohta ainsatki karikatuuri).

Lutsu arvustades on KAH teinud terve rea olulisi tähelepanekuid, mida tasub lähemalt jälgida.

Hindreyle kuulub esimene trükisõnaline vastukaja Lutsu kirjatükkidele, see on KAH toimetatud "Sädemete" kirjavastus septembrist 1908, mis kõlab järgmiselt: "Toomas Oskari [Lutsu varjunimi]. – Kahjuks ei ole Teie oma töö kallal mitte liiga palju vaeva näinud. Ta on ikka veel kuiv küllalt. Niisugune aine tarvitaks teist stiili, oleks pidanud võimalikult paradox olema, täis lõbusat pilkamist, kus iga lause pilge oleks. Paar maitseta kohta olemas. Jääb välja."

See vastus on veel suhteliselt leebe, tihti teatas KAH noortele autoritele oma toimetuserubriigis lühidalt: "Töö veel liiga puudulik", "On nagu natukene liiga labane", "Rämps" või "Nõrk".

Hindrey oli terav ja irooniline kriitik, kuid ta oskas ka häid asju kiita (mis pole kriitikute seas sugugi päris tavaline oskus), tal polnud kahju tunnustust jagada. Nii kirjutas ta Postimehes (29. nov. 1912) "Kapsapää" kohta: "Terves selles võitluses selle kapsapää pärast avaneb sügavalt maarahva hing, tema mora[a]l ja tema iseäraldused, kauplemine saunanaesega on oma iseloomuliste joonte poolest nii tõetruu (---) nagu seda meil oma kirjanduses veel kuskil niisuguses hu[u]mori täiuses ei ole pakutud ja mis väljamaa näitekirjandusega julgelt ja õigusega võib võistelda."

Kohe avaldas noorkirjanik ka pikema näidendi "Laul õnnest", mida oma Lutsu-raamatus olen nimetanud tunnetetragöödiaks. KAH nägi siin liigset lähedust külarealismile ja vähest seesmist dünaamikat, ent leidis: "Aine on ilus, üks suurematest ainetest üleüldse, on igavikust pärit olev aine ja üleüldis-inimliselt ikka ja alati maksev ja mitte iialgi vananev" (Postimees 23. dets. 1913).

Jälgides Lutsu kui näitekirjaniku arengukäiku, tõstis KAH esile armastuskolmnurka esitavat "Mahajäetud maja", autori sõnul dramaatilist kavandit". Arvustaja kinnitas: "Kuid niisuguse kavandina on teos hea lugeda. Nooruse ideaalsus, mis maailma künismusele ei suuda vastu panna, on lühikeste joontega hästi tabavalt ära tähendatud... (---) Kokkuvõetult: Andeavaldus, dokument selle kohta, et autoril valitud aine üle nii mõndagi oleks ütelda, veksel tuleviku peale" (Eesti Kirjandus 1914/12).

Pea ainuke Lutsu teos, mille puhul Hindrey seisukoht näikse olevat mõnevõrra ühekülgne, oli "Kevade" II osa. KAH väitis, et "Luts käib oma andega halvasti ümber" ja tunneb liiga suurt sümpaatiat Tootsi vastu. Tootsi tembutamine "tüütab justament niisama ära, nagu mõni anekdo[o]tide kogu, kus üks nali teist taga ajab, nii et sa äraväsid ja tuimaks jääd." KAH leidis, et ""Kevade" võiks olla klassikaline, ent praegu kirjutatud, nagu Jumal annab. Siiski lõbus lugu neile, kes nalja armastavad." Kriitilise üldhinnangu juures möönis arvustaja, et Lutsu koolipoisid on "ütlemata hästi nähtud ja kirjeldatud" (Postimees 13. dets. 1913).

Teose "Kirjutatud on..." (hiljem pealkirjaga "Soo") puhul oli KAH esimesi, kes jagas täiel määral tunnustust: "See on üks hea täiesti uus Luts, kes selle jutu on kirjutanud. Ta on ikka küll seesama huvitav ja elava hingega Luts, kuid siin on ta kaaluvam, valivam, püüdvam. (---) Selles raamatus on midagi painajalikku, kärsitu hinge rahutust, imelikult-kohutava maailma vaatlemist imelikkudest hädaohtudest piiratud seisukohalt. Ja küünilist inimesetundmist ja õrna loodusetundmist, mis lugeja peale oma mõju avaldamata ei või jätta." (Eesti Kirjandus 1914/12).

1919 avaldas KAH 4. juuli Postimehes kiitva arvustuse teose "Kirjad Maariale" kohta, öeldes, et "O. Luts on peale viie turule visatud ühevaatuselise ühe väga ilusa novelli kirjutanud: "Kirjad Maariale". See on üks hoopis teistsugune Luts, kui meie teda seni oleme harjunud nägema. "Kirjad Maariale" lähevad tema senistest teostest nii kõvasti lahku, et seal endisega mingit sidetki ei tundu."

Lutsu 1920. aastate teoseid KAH ei arvustanud, küll aga tekkis kirjanikel 1929. aastal trükisõnas omapärane kokkupuude sellest, et Luts avaldas 6. detsembri Postimehes veste "Sport", milles taunis rekordsporti, tunnistades samas küll tavalise, meie mõistes rahvaspordi tarvilikkust.

Puhkes poleemika, kus sportlased tõstsid protesti ja Luts vastas neile, oli möödarääkimist ja ühekülgseid liialdusi. Hindrey avaldas Lutsu vestest inspireerituna Hoia Ronga nime all 9. detsembri Postimehes pikema luuletuse "Sport ja poks". Oma leebelt iroonilises luuletuses heidab KAH nalja Lutsu flegmaatilisuse üle ("Liikumine üldse nagu / kahtlane ja kurjavõitu") ja eksponeerib euroopalikku spordi-ideaali; kuigi isiklikuks luuletus siiski ei lähe ning päädib üldistusega:

Ja nüüd poks veel! Kas on tegu?
Tegu toores, tegu tume!
Eesti ingelilus nägu
kaotab ju õrna jume!

1933 arvustas KAH 14. oktoobri Postimehes Lutsu mälestusteost "Kuldsete lehtede all". Seegi on üldiselt täiesti heasoovlik arvustus, millest nähtub, et kriitik mõnele kriitilisele märkusele (lobedavõitu jutujooks) vaatamata mõistab Lutsu omapära teistest arvustajatest sügavamalt.

Ning parim kinnitus sellele on Hindrey essee "Rehepapi rapsoodia rediviva" (redivivus = värske, iginoor) Lutsu 50. aasta juubeli puhul Loomingus (1937/1; taasavaldatud Eesti mõtteloo sarjas Hindrey kogumikus "Minu sajand", 2021). KAH toob rehepapi-kujundit kasutades ilmekalt välja Lutsu kui rahvapärase jutustaja tugevad küljed.

Arendades kujundit jutustajast-rehepapist, kelle pajatusi kannavad "jumalikust sädemest valgustatud sõnajärjestused", jõuab KAH – sisuliselt esimesena meie kirjanduslikus mõtteloos – Lutsu eripära süvahoovuste avamiseni.

Kirjandusloolise kurioosumina võib lisada, et selle KAH essee vastu asus sõjakäigule noorkirjanik Rudolf Sirge, kelle kirjutis "Rehepapid kirjanduses" (Vaba Maa 3. veebruar 1937) kandis pealkirja "Vahukoorelööjad O. Lutsu hindamas" (ja on taasavaldatud nõukogude ajal Sirge teoste 8. köites 1982). Sirge katsub "aimata ridade vahelt, mis autor on tahtnud öelda," ja nuriseb, et "Hindrey ei raatsi Lutsule mingisugust muud väärtust anda kui ainult rehepapiliku vestleja oskust."

Üldiselt tundub, et Sirge, kes on küll mõnda Lutsu teost päris asjalikult arvustanud, ei taba üldse ära KAH esseistliku stiili eripära ja üldistust, ning Sirge kirjatükk jääb eesti kriitika ajalukku ehtsa kirjandusliku tühikargamisena.

KAH avaldas ka vastuse Sirgele pealkirjaga "Väike õiendus vääroletuste kohta". See on lühike ja üsna tagasihoidlik kirjutis, kus KAH tsiteerib iseenda eelmise artikli lõike, sealhulgas järgmist: "Küllalt on sellest, kui keegi vaatab ilma ja inimesi päris oma enese silmadega ja oma enese temperamendi kaudu..."

Hindrey kirjutas Lutsu 50 aasta juubeliks ka teise artikli, nimelt "Ütlemata jäänud sõnad O. Lutsule" (Tänapäev 1937/1), see on taas sõbralik ja tunnustav isiklik pöördumine Lutsu poole, mis algab sõnadega "Armas Luts!", ja kui siin ridade vahelt ehk terendubki mingit patroneerivat üleolekut (Hindrey oli Lutsust 12 aastat vanem), siis ei sega see KAH-l Lutsu kirjanikuvoorusi esile tõstmast: "Või arvad Sa, et ma ei tunnusta Sinu südamlikkust, mis käib kogu Sinu toodangust läbi, mis teda toidab alati kaanest kaaneni ja mis on nõnda inimlikult soe ja sellepärast peamisem väärtus omaette? Mõistan, mu poju, mõistan väga ja hindan seda rohkem, et ma teda niisugusel määral mitte kellegi juures ei kohta".

Seegi KAH kirjutis põhjustas väikese poleemika Daniel Palgiga, mis lõppes sellega, et KAH soovitas Palgil "puhtkunstilistel põhjustel" ilukirjanduse arvustamine üldse maha jätta.

Nõnda siis, olles teinud ringi ümber KAH sõnavõttude Lutsu kohta, jõuame taas Hindrey kui keerulise ja nurgelise natuuri isikuomaduste juurde. Kuigi KAH pole trükisõnas avaldanud ühtki tõsisemat teravust Lutsu pihta, on tal neid muus suhtes jätkunud üsna piisavalt.

See ajendas mind mõnedele psühhoanalüütilistele rännakutele läbi Hindrey loomingu, ja nii leidsin ma tema memuaaride sarjast "Minu elukroonika" mitmeid tähelepanuväärseid enesekriitilisi enesepaljastusi.

Lapsena oli Karl August omaenda tunnistust mööda poisike, "kellest öeldi, et ta pudeliski ei püsi, kes äkiline oli kuni vaimuhaiguseni, metsik, jonnakas, vägivaldne ja tige" (I kd, Tartu 1929, lk 96; memuaaride kordustrükk sarjas Eesti mälu 2010). Tõsi küll, samas tunnistab KAH, et oli paar inimest, kellega suheldes "need jooned kadusid, nagu ei oleks neid olemas" (samas). Paistab, et need jooned kadusid KAH-l ka vanemas põlves Lutsu loomingut hinnates.

Koolipõlve kohta kirjutab KAH: "Nii ei olnud mul sõpru, oli ainult neid, keda ma sallisin, kellest mõnda ma imetlesin..." (samas, lk 238).

Hindrey tunnistab, et ta põhiliseks iseloomujooneks oli enese maksmapaneku tahe: "mitte kellegist maha jääda tahta. See suuruseiha, alati kõike kaasa teha tahta (---), edevus, renomeerimistahe [renomeerima = hooplema, suurustlema – A. K.], mitte liiga kergeks vaetuna paista, mitte põlatud olla, lõõtsutas alati ihus" (samas, lk 240).

Ja nii tundubki, et just säärane auahne, sageli hoolimatu ja egotsentriline natuur lausa pidi Lutsule vastu hakkama. Küllap tabas Luts kui intuitiivselt karakterite põhiolemust iseäranis hästi tunnetav kirjanik selgesti ära Hindrey iseloomu tumedama poole ega saanud sellest kuidagi üle ega ümber, hoolimata kõigest avalikust kiitusest, mida Hindrey Lutsule jagas.

Bernard Kangro kui üldiselt üsna diskreetne memuarist on siiski pidanud vajalikuks jäädvustada vinge sõnasõja, mis leidis aset Karl Eduard Söödi 80. juubeli tähistamisel 5. jaanuaril 1943 ("Arbujate kaasaeg", Lund 1983, lk 160):

"Laua otsast tõusis peagi püsti purukaine Luts ja alustas kõnet tasakesi ning õrnalt, nagu oli ta viis: "Kallis-kallis juubilar!" Paar tooli kaugemal istuv, juba klaasi kergitanud Hindrey hõikas talle valjul häälel: "Luts, istu maha!" – "Kuradi siga!" käratas Luts sama valju häälega vastu. (---) – "Oleme kõik sõbrad siia kokku tulnud," alustas Luts niisama vaikselt ning südamlikult. – "Mis sa plärad, istu maha!" kuuldus Hindrey poolt. – "Vana koer, mis sa haugud alati!" noomis Luts teda valjul häälel.

Ja siiski ei maksaks kirjanike omavahelistele suhetele, sealhulgas Lutsu vanapõlve nurisemistele, ajaloo ja igaviku seisukohalt liiga suurt kaalu anda. Nagu öeldakse, mõõgahoobid viib tuul, aga kirjutatu püsib. Kokku võttes võib siiski väita, et just Hindrey jõudis Lutsu eluaegsetest kriitikutest talle kõige lähemale, ning tsiteerigem lõpetuseks veel Hindrey Rehepapi-esseest hinnangut "Kevade" kohta: "Tema Kevade elab nii kaua kui lapsed koolis käivad ja vananevad ja vaatavad, kuidas nad kunagi ise olid."