X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Aivar Kulli ajalootund. Perestroika arhitekt Aleksandr Jakovlev 100

Aleksandr Jakovlev
Aleksandr Jakovlev Autor/allikas: Nick Parfjonov / Wikimedia Commons

Mida mustemaid lehekülgi kirjutab Venemaa oma uuemasse ajalukku, seda erandlikumana – jah, isegi järjest helgemana! – tundub tagasivaates perestroikaks nimetatud suurte muutuste aeg, aastad 1985-91, mil riiki juhtis Mihhail Gorbatšov.

Tõepoolest, Ukraina sõda silme ees hoides pole üldsegi raske ette kujutada, kuidas Gorbatšovi asemel mõni verejanulisem isevalitseja oleks omal ajal meie laulvast revolutsioonist lihtsalt tankidega üle sõitnud...

Seekord aga tahaksin hea sõnaga meenutada "Gorbatšovi paremaks käeks" või lausa alter egoks, Mister Glasnostiks ja perestroika peaideoloogiks kutsutud Aleksandr Jakovlevi (2. detsember 1923 – 18. oktoober 2005), kelle sünnist hiljuti möödus sada aastat.

Suuresti just tänu Jakovlevile sai avalikustamine Nõukogude Liidus tõelise tuule tiibadesse, ilmusid paljude seni keelatud kirjanike ja filosoofide teosed, kaotati tsensuur ja taastati tõene ajaloomälu. Samas oli Jakovlev intelligentse ja paindliku diplomaatilise nõuandjana kaasas paljudel Gorbatšovi välisvisiitidel (kohtumised USA presidendi Ronald Reaganiga 1985 Genfis, 1986 Reykjavíkis, 1987 Washingtonis, 1988 Moskvas), aidates kaasa pingelõdvendusele. Nii et kui Gorbatšovile määrati 1990. aastal Nobeli rahupreemia, võinuks ta sellest tunduva osa anda Jakovlevile.

Molotovi-Ribbentropi pakt

Jakovlevi üheks suurimaks konkreetseks saavutuseks võib pidada kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist. See kahe küünilise diktaatori poolt sõlmitud "ülimalt sõbralik" maadejagamise leping oli ENSV päevil sedavõrd unustatud, et isegi meie pedantne kirjandusloolane Oskar Kruus pani oma kirjandusleksikonis seda pakti mainides nimekujuks "Rippentrop".1

Ometi just see pakt oma salakavala salaprotokolliga tõi kaasa miljonite inimeste hukkumise ning määras pooleks sajandiks ka Eesti saatuse.

Sõnavabaduse kiire edenemise käigus 1989. aasta suvel avanes aga lausa uskumatu ajaaken, mis võimaldas saata selle pakti lõpuks – ka juriidiliselt laitmatult põhjendatult (mis uuema aja  vene staliniste eriti ärritab!) – ajaloo prügikasti. Vastav komisjon, mis näis algul paigal tammuvat, tegi detsembris  ootamatu lõpuspurdi.

Endel Lippmaa elulooraamatust võime lugeda:

"Komisjoni esimees, Poliitbüroo liige ja NLKP KK sekretär Aleksandr Jakovlev kõikus komisjoni moodustamise päevast, 2 juunist alates oma arvamusega siia ja sinna, sõltuvalt hinnangust Gorbatšovi meeleseisundile."2

Aga just tänu Jakovlevi osavale laveerimisele võeti jõulude aegu 1989 vastu ajalooline otsus (1948 hääletanust oli otsuse poolt rõhuv enamus, 1432 saadikut):

"NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 1939. aasta 23. augusti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokolli juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks."3

Tee Eesti taasiseseisvumisele ning õigupoolest ka kogu "sotsialismileeri" laialijooksmisele ja N. Liidu lagunemisele oli sellega avatud.

Sajandi spioon

Kremli tavapäraste mõttemallide hulgas on alati püsinud esikohal kujutelm, et ükski inimene, eriti veel poliitik, ei saa ega tohi üles näidata mingit isiklikku initsiatiivi. Tal ei saa ega tohi olla peas ainsatki omaenda mõtet, ja kui ta ütleb midagi võimukriitilist, siis on see igal juhul talle "välismaiste eriteenistuste" poolt pähe pandud. Teisiti ei saa ju lihtsalt olla!

Muidugi on ka Aleksandr Jakovlevi – ja tema puhul korratakse seda uuemal ajal eriti tihti nagu mantrat – kahtlustatud ja süüdistatud selles, et ta aastatel 1973-83 Kanadas suursaadikuna töötades lasi end "vaenulike eriteenistuste" poolt värvata. Jakovlev ise on ühes oma intervjuus tabava pealkirjaga "Vaenlase otsimine on meie psüühikas" neile kahtlustustele irooniliselt vastanud:

"Sel juhul olen ma kõige edukam spioon, keda pole suudetud paljastada 25 aasta jooksul, mil vahetus kaheksa KGB esimeest. Nad tuleks siis ju vangi panna!"4

Stalinismi taassünd

Üks Jakovlevi kõige ülevaatlikumaid ja kompaktsemaid kirjatöid on tema saatesõna "Kommunismi musta raamatu" venekeelsele väljaandele. Siin paljastas ta lahtise tekstiga Marxi ja Leninit ning andis ülevaate Stalini terrori mastaapidest. Tehes kokkuvõtteid kuuest perestroika-aastast kirjutas ta:

"Kas nende aastate reformaatorid võinuksid olla radikaalsemad? Ei, igasugune otsesuunaline, ründav reformism oleks jalamaid maha surutud, isoleeritud, topitud vanglaisse ja laagritesse. Tollal oli peamine kindlustada inimestele objektiivse informatsiooni maksimaalne kättesaadavus. (---) Režiim püüdis seda iga hinna eest vältida, sest oli juba 70 aastat kõigi mõeldavate ja mõeldamatute vahenditega pidanud oma alamate vastu permanentset kodusõda. Gorbatšovil ja tema meeskonnal õnnestus seda neetud sõda algul leevendada ja siis ka lõpetada.

Mina isiklikult leian, et selle Lenini poolt alustatud ja meie kaasmaalaste kümned miljonid inimelud nõudnud kodusõja lõpetamine on Gorbatšovi meeskonna peamine teene ajaloo ees, perestroika põhiline tulemus."

Et inimene pole riigi ori, "ressurss", kuulekas kruvike, vaid riik on loodud inimese jaoks – see oli Aleksandr Jakovlevi elu läbiv põhimõte.

Võiksime öelda, et "perestroika arhitekti" sajandat sünniaastapäeva tähistatakse tema poolt projekteeritud ehitise varemete keskel. Praeguse Venemaa totaalsest varingust olen hiljuti kirjutanud.5

Tollessamas 1993. aasta intervjuus ütles Jakovlev:

"Minult on küsitud, kas oleks võimalik Stalini-aegse terroristlik-totalitaarse režiimi taastamine. Hüpoteetiliselt on see teatud tingimustel võimalik, aga väga lühikeseks ajaks."6

Paraku polnud see variant üksnes hüpoteetiline ega ka mitte "väga lühikeseks ajaks".

Ent siiski, "perestroika arhitekti" sajandijuubeli puhul avaldavad mitmed vene edumeelsed publitsistid lootust, et varem või hiljem, pärast stalinismi-putinismi lõplikku lüüasaamist, püstitatakse Moskvas ausammas ka Aleksandr Jakovlevile. Küll tahaks loota, et see tõesti nii juhtub.

1 "Eesti kirjarahva leksikon", koostanud ja toimetanud Oskar Kruus, Eesti Raamat, Tallinn 1995, lk 471 (artikkel Karl Ristikivist)
2 Tiit Kändler, "Endel Lippmaa. Mees parima ninaga. Dokumentaalne teadusromaan", Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2012, lk 246
3 Samas, lk 247
4 Toomas H. Liiv, "Aleksandr Jakovlev: "Vaenlase otsimine on meie psüühikas"" – Pühapäevaleht 17. aprill 1993, lk 4
5 "Aivar Kulli ajalootund. Bulgakov ja Venemaa varing" – ERR Kultuuriportaal 15. oktoober 2023: https://kultuur.err.ee/1609133375/aivar-kulli-ajalootund-bulgakov-ja-venemaa-varing
6 Toomas H. Liiv, lk 2

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: