Hando Runneli 85. sünnipäevaks ilmunud kogumik "Nii nagu taevas ja maa" sisaldab 34 autori 53 teksti, põhiliselt arvustusi, aga ka pikemaid käsitlusi kirjaniku loomingust, vahepaladena saab kaheksal korral sõna maestro ise.

Tõlkebarjäär

Alustan raamatu tutvustust omaenese kunagise arvustuse mõtetega. Nimelt püüdsin juba aastal 1989 pisut oponeerida üldlevinud seisukohale, nagu oleks Runneli luule kitsalt rahvuslik, lausa suletud, eesti keele ja meelega piiratud ilmum.

Runneli luules on aga sedavõrd palju üldinimlikku tuuma, peenekoelist ja jõulist armastuslüürikat, tugevat sotsiaalkriitikat (mitte ainult nõukogude võimu pihta) ja filosoofilist mõttelendu, et lõpetasin oma kirjutise, mis ka siinses kogumikus ära toodud, väljakutsuva väitega: see luule "peaks kõlama hoopis kaugemale, kui seni võimalikuks osutunud" (lk 139).¹

Paraku on siin üpris tõsiseks takistuseks olnud tõlkebarjäär, mida nendivad ka mitmed kriitikud. "On väga kahju, et tema luuletused on peaaegu tõlkimatud," ütleb Ilmar Mikiver (lk 92). "Tõlkida on seesuguseid tekste raske ja võimatugi, aga eesti lugejas tekitavad nad hea koduse tunde," märgib Andres Langemets luuletaja arvukatest keelemängudest kõneldes (lk 183). "Väga raske tõlkida," tunnistab ka Priidu Beier, eriti Runneli rahvalike vemmalvärsside puhul (lk 217).

Tõepoolest, Runneli bibliograafiat (Tartu 2008) sirvides näeme, et kui tema sõnadele loodud laulude loetelu hõlmab tervelt 64 lehekülge, siis alajaotus "Luule võõrkeeltes" on neli korda lühem. Ja näiteks rootsi keelde on tõlgitud vaid seitse luuletust – Nobeli preemiate komiteed sellega juba ei veena!

Aga ikkagi tahaksin oma eeltoodud lauset tänasel päeval korrata!

Kriitikanooled

Kui keegi arvab, et vastse kogumiku eesmärgiks on elavat klassikut, "eesti rahva südametunnistust" kriitikavabalt ülistada, siis nii see kindlasti pole. Teravaid kriitikanooli lendab päris tihedasti, pähe saab näiteks mahukas kogumik "Üle Alpide" (1997).

Rääkides luulekogust "Omad" (2002), manitseb Priidu Beier lausa isalikult: "Näeb mitmeid huvitavaid alustamiskatseid ja mõttevälgatusi, mis oleksid siiski vajanud pikemat edasiarendamist ja tüütut tööd pärast esiaegse inspiratsioonivälgatuse lõppemist. Kogu aeg tundub, et luuletajal on olnud vähe aega, keegi või miski on teda seganud ja jumalik inspiratsioon on selle kõrvalise segaja eest solvunult lahkunud" (lk 216).

Arvustades esseistlikku raamatut "Mõõk ja peegel" (1988) kinnitab Kristiina Ross: "Paraku on siin ka üsna palju vanade motiivide väsinud ümberjutustamist" (lk 143).²

Paindliku arvustuse musternäide on Veiko Märka lähenemine luulekogule "Vanad sõbrad" (2015): kogu kiituse juures taunib kriitik "üksnes kõlale üles ehitatud sisuvabasid häälutusi" (lk 304) ja rõhutab, et ka klassikud vajaksid hoopis nõudlikumat toimetamist. Leo Luksi pikem käsitlus Runneli esseistikast sisaldab ka asjalikku poleemikat kirjaniku seisukohtadega.

Tavapäraselt pateetiline Rein Veidemann räägib Runneli uuemate teoste vastuvõtu puhul ka "kommunikatsioonitõrkest" (lk 306) – eks seegi ole oluline ajamärk, millest ei saa vaadata ei üle ega ümber.

Hinnangulise lähenemise kõrval leiame kogumikust "Nii nagu taevas ja maa" aga ka rohkesti kõikvõimalikke muid vaatenurki, kirjandusloolisi paikapanekuid (Karl Muru, Tiit Hennoste), filosoofilist eritelu (Ülo Matjus), psühhoanalüütilise maiguga süüvimist (Vaino Vahing), efektset esseistikat (Andres Langemets, Jaan Undusk). Ka mõni spetsiifilisem käsitlus suudab oma avara mõttehaardega pikemalt pilku püüda, nii näiteks Ilmar Vene "Hando Runnel ja keeleuuendus".

Kõige rohkem kirjutisi (neli) on valitud Paul-Eerik Rummolt, pagulaskriitikat esindavad Ilmar Mikiver ja Mardi Valgemäe, noorema põlvkonna kriitikutest on kaasatud Jan Kaus ja Aare Pilv.

Üllatusi

Oma kirjutamisaja kohta (ENSV-s 1979) üsna tavatud on katked Avo Rosenvaldi diplomitööst, mis vaatlevad Runneli loomingu religioosseid motiive. Päris üllatav, et tollane punane rektor Arnold Koop säärasele täiesti ebanõukogulikule diplomitööle kätt ette ei pannud! Kas tõesti kaotas valvsuse?!

Teisalt võiks tänasele lugejale üsna üllatuslikult mõjuda ka punakirjanikuna tuntud Uno Lahe suhteliselt vabameelne ülesastumine aastast 1965.

Kogumiku iseäranis originaalsete mõttearenduste seast aga võiks veel kord tsiteerida Priidu Beierit: "Abielunaiste koha pealt on meil Runneliga kardinaalselt erinevad vaated, kuigi neid teisi, vallalisi ja lahutatud naisi, on mul olnud ilmselt tublisti rohkem kui temal" (lk 218).

Võiksime siis kokkuvõtvalt öelda, et rohkesti suurepäraseid sissevaateid ja vaatlusi koondav koguteos "Nii nagu taevas ja maa" püüab täita üht olulist lünka meie kirjandusloos. Osaliselt küllap täidabki, kuid siiski tahaksin lõpetada Leo Luksi sõnadega: "Omamoodi kurioosne on see, et siiani pole ilmunud ühtki monograafilist uurimust Runneli luulest..." (lk 311).

*

*

1 Olen varem Runneli teoseid arvustanud kaheksal korral, neist kirjutistest viimane oli "Hando Runnel eksistentsialistina" (valikkogust "Siniste     kiilide lend") – ERR Kultuuriportaal 30. november 2018: https://kultuur.err.ee/881121/arvustus-hando-runnel-eksistentsialistina

2 Vastukaaluks Kristiina Rossi kuivasjalikule käsitlusele võinuks kogumikku kuuluda ka Mehis Heinsaare elegantne, samast teosest tõukuv essee: "Mõtterõõmus sõud läbi "Mõõga ja peegli"" – Looming 2018/11, lk 1626-28.