Hando Runneli puhul on ikka olnud tavaks rääkida temast kui rahvalaulikust, ta luule erakordsest lauldavusest. Vastavad paljude poolt viisistatud värsid koondas autor oma äsjasesse "lauluraamatusse" pealkirjaga "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" (2018, 96 lk).

Nüüdne mahukam valikkogu "Siniste kiilide lend" aga esitab peamiselt tõsi- ja tumemeelsemat filosoofilise laenguga armastusluulet. Kuigi raamat ei sisalda mingit spetsiifiliselt raskepärast "mõtteluulet", võiksime paljude palade puhul näha autoris eksistentsialistlikku mõtlejat.

Minu ammune lemmikluuletus on "Üks sekund":

Üks sekund silma vaatamist

ja teineteise jaatamist

on armastuse tava-taks.

Oh ära kiindu kauemaks!

(lk 48)

Tõepoolest, need napid värsiread äratavad kummalisel kombel nii palju mälestusi ja assotsiatsioone, et sellele salmile tahaks kirjutada terve raamatutäie kommentaare, tahaks lausa pihtida ja terve oma eluloo ära rääkida!

Kusjuures tõhusaks abiks võiks olla kasvõi näiteks järgnev klassifikatsioon: "Armastusel on mitu varianti: // ühel juhul paned terve elu panti, / teisel juhul satud jaburasse janti; // vahel kehastad kerjavat santi, / vahel taltsutatud koduelevanti" ("Mitu varianti", lk 104).

Kaunis põhjalikke kommentaare on Runneli luuletuste puhul ka tehtud, meenub Andres Langemetsa essee "Müüt Hando Runneli "Müüdis"", pikem sissevaade ühte luuletusse, kus kommenteeritakse igat värsirida ("Müüt" on ka siinses valikkogus, lk 155). Langemets võtab luuletaja visiooni merel sõudvast paadikesest kokku järgmiselt: "Ta nägemus on võimas, isegi niivõrd, et selle nägemuse mõjul unustad selle müüdi eelnevad ja sageli läägekski leierdatud variandid, kõik need elumere lainetel õõtsumised, teisele ja kolmandale kaldale ihalemised ja muud. (---) Kuid see tutvustab Runnelit ka tõsiselt võetava filosoofina, mõttetargana, kelle poeetiline filosoofia on kõike muud kui lihtne elutarkus või kapriisne intuitsioon."1

Novembri Loomingus aga tõlgendab Mehis Heinsaar Runneli vaimuilma kui "(meele)maaparandusmasinat", mille abil lugejal on "võimalik tutvuda teadvuse sügavuses asuvate haruldaste soosaartega, kuhu keegi peale tema enda kunagi ei jõua. Need soosaared on intiimselt ainulised, ainult lugejale endale omaste taime- ja putukaliikidega."2 Aga "intiimselt ainuline" – see ongi eksistentsialismi tuum.

1970. aastal ilmunud ENE II köide sisaldas oma aja kohta isegi üllatavalt heas sõnastuses artikli "eksistentsialism", kus muu hulgas oli öeldud: "Väide isiksusest kui unikaalsest nähtusest ja kõrgeimast väärtusest oli reaktsiooniks totalitaristlikule teesile inimesest kui ühiskonna mehhanismi kruvikesest."3 Tänapäeval, kus massikultuur ja turumajandus püüavad meist vormida aina uusi "kruvikesi", on see vastandus omandanud hoopis uue kõlajõu.

Kuigi "Siniste kiilide lend" sisaldab hulganisti inimeksistentsi juuri puurivaid luuletusi, mis ajendaksid veel ulatuslikumaid filosoofiliste mõtete valanguid, jäägem lootma tulevaste käsitlejate mõttejõule ning lõpetagem siinkohal tasakaaluka tõdemusega: "Kõik me alles oleme, / küpsetuses põleme. // Milleks aeg meid praegu praeb, / Jumal taevas teab ja kaeb." ("Tulevik on tume", lk 156).

1 Andres Langemets, "Müüt Hando Runneli "Müüdis"" – Keel ja Kirjandus 1985, nr 4, lk 201
2 Mehis Heinsaar, "Mõtterõõmus sõud läbi "Mõõga ja peegli"" – Looming 2018, nr 11, lk 1626-28
3 ENE II köide, Tallinn 1970, lk 187