Lugege katkendit: Hando Runnel Lennart Merist ({{commentsTotal}})

Hando Runnel
Hando Runnel Autor/allikas: etv.err.ee

Kirjastus Hea Lugu hakkas ilmutama mälestustesarja "Kirjanikud omavahel". Selles ilmus äsja Hando Runneli mälestustekogu "Ükskord oli üks mees".

Valisime sellest ühe ilukirjanduslikuma loo, mis Runnel Lennart Meri kohta kirja pannud.

DŽONN JA DŽOODŽ

Kui Lennart Meri, kes ennast koolipõlvest saadik sõpradel Džonniks (Johniks) oli lubanud hüüda, diivanile istus, et öisest tekstitelevisioonist või mujalt juba homseid uudiseid välja peilida, oli kuu tõusnud ja vaatas üle Nõmme männiku – võrade vahelt ning läbi õhukese aknakardina otse tuppa. Naine ja laps olid magama heitnud, kuu aga tõusis aina, ja vaatas teravalt tuppa. Oli august, ei, juba september. Olid täiskuuööd. Jultunud ja ilusad! Lennart kustutas laelambi, jäi kuuga ja televiisoriga kummagagi kahekesi. Oli suur vastasseis. Kuu vaatas tuppa, aga televiisor käitus kummaliselt.

Lennart võttis juhtimlispuldi, tõstis jala, mida ta muidu nii harva tegi, üle põlve, ning hakkas manipuleerima, et televiisorit pilti ja häälde panna. Senini oli televiisor töötanud laitmatult, kõik kanalid tulid ette, nüüd oli ainult piimjas kumendus nagu lahustunud kuuvalgus igaühe asemel.

Veel ei uskunud Lennart, et viga oleks tema hea päritoluga televiisoris – see polnud võimalik! – ta püüdis rahulikult mõistatada, milles on tema enese hajameelsus, et ta korraga enam ei osanud hakkama saada juhtimispuldiga, mida ta juba ammu käsitses peaaegu automaatselt.

"Veel pole kadund kõik!" – tuli tal äkki meelde Carl Robert Jakobsoni luulerida.

"Veel pole kadund kõik!!!" kordas ta seda valjult ning naeris nii, nagu oleks ta seda lausunud saalitäie inimeste ees. Ja alles siis ta tundis, et tõepoolest keegi kuuleb teda. Ta pööras pead ja ta nägi magamistubadesse tõusva trepi kohal uut, algupärast helendust, mis polnud ei kuuvalgusest ega teleekraanist. Ta nägi selle helenduse või kumenduse sees seisvat oma kadunud isa. Jah, küllaltki kontuurset, aga ikkagi isa.

Lennart tundis kimbatust. Ta oleks pidanud viivitamatult tõusma ja teretama, nagu kombeid tundev poeg kunagi, esimesena oma isa, ent ta teadis, et sellistes olemise ja mitteolemise piiripäälsetes kohtades on uisapäisa tegutsemine ohtlikult või ka rumalalt riskantne. Ta jäi istuma ja ootama, mis teeb isa. Ta kuulis isa köhatust, kuid see oli ka kõik. Siis otsustas Lennart ikkagi riskida. Ta võttis tooni, milles puuduks hämmastus, imestus, ehmatus või pidulikkus; ta võttis tooni, nagu oleksid nad kogu aeg niiviisi koos olnud; ta ütles:

"Isa, nad räägivad …?"

"Jah," kuulis ta nüüd Georg Mere, oma isa häält. Džoodž Mereks kutsuti teda vahel, ja see tähendas tookord: šeikspiroloog, Shakspeare'i tõlkija! "Ma olin Eesti Vabariigi diplomaat. Sina oled praegu. Muidugimõista ma tean, mida nad ütlevad ja mida nad ütelda tahavad minust ja meist kõigist. Aga mina, kes ma olen saanud palju aastaid, aastakümneid, uurida seda suurt inglast, julgen enese kohta öelda, et ma tean, mis on võim, mis on kirg, ja mis on elu."

Isa oli hakanud rääkima ja Lennart teadis, et kui see on sündinud, siis pole enam vaja muud, kui olla ja kuulata.

"Kahjuks on nemad liiga vähe lugenud Shakespeare'i, minu tõlkes, ja veel vähem originaalis! Muidugi on Shakespeare'i originaalsuski omaette küsimus, sest ta ju kasutas ja töötas ümber palju seda, mis oli enne teda. Ja temaaegne inglise keel – see oli samuti midagi muud kui kaasaegne, aga mida eesti keele seisukohalt ikkagi – paratamatult – originaalseks ehk algkeeleks peame nimetama. Sinu "Hõbevalge" on suurepärane töö, aga enesestmõistetavalt puudub seal see dramatism, mis on Shakespeare'i tragöödiates, sest sinu katastroofikirjeldus on looduskatastroofist; sinu raamat ei lahka üksikute inimeste, kangelaste kirgi. Muidugi, sa oled suuteline ka psühholoogilisi etüüde kirjutama. Näiteks too sinu lühike kõne suunaga Eestimaalt Prantsusmaa poole, mis meie kultuurileheski ära trükiti – see on tõepoolest nii peen, lakooniline ja suurejooneline, et sellele võinuks määrata aasta novelliauhinna. Mina ei kujutlenud ennast kunagi kirjanikuna. Kuigi mul eeldused selleks ehk ei puudunud. Ma olin noor mees, kui ma pidin sõitma Ameerikasse, diplomaatilises korras loomulikult. Sealt ma kirjutasin ajalehele rea reportaaže. Ma mäletan, et mõni neist oli päris ilus – lennukas ja rõõmus. Aga Shakespeare on midagi muud. Shakespeare on tõeliselt suur. Mul ei olnud sugugi kerge ülesanne niisuguse "gratsiöösse" tõlkija kannul nagu oli näiteks Ants Oras, ette võtta seda suurt tööd. Mulle anti see võimalus ja tagantjärele tuleb tunnistada, et ma olen olnud õnnelik inimene. Peab ütlema ka, et ma olin küllalt enesekriitiline. Ma valisin tragöödiad, näidendid, kuid ma ei puutunud kuigivõrd tema sonettidesse. Luulemaailm on jälle teistmoodi maailm. Mis on sonett? See on enne kõike muud – ülimalt tihendatud tundehetk. See on tihendatud elulugu, tihendatud tragöödia! Mis tähendab tihendatud eluhetk ja tundehetk, selle piltlikustamiseks võib meenutada Dostojevski elulugu. Dostojevski oli mõistetud surma koos teistega. Surmaotsus oli lõplik. Neid viidi mahalaskmisele. Nad seisid silmadega müüri poole ja ootasid kogupauku. Nad seisid ja ootasid ja läksid halliks veel enne surmatundi. Siis hakati laskmise asemel neile lugema otsust, et nad jäetakse ellu. Sellest ajast saadik elu lõpuni oli Dostojevski langetõbine ja ajuti hullumeelne. Seda nimetatakse geniaalsuseks. Sonette ma ei tõlkinud. Ja – kunagi tõlgitakse jälle uuesti eesti keelde needki teosed, kõik need näidendid, mis on olnud minu elutöö. Meil kõigil on häid ja halbu tegusid, paremaid ja halvemaid mõtteid, mis ühelisi on aegade vaekausil. Minu enesearmastus muidugimõista ütleks, et ärgu keegi tulgu pärast mind, ma olen olnud selles vallas ületamatu, kuid ülema tõe pärast tahan ja pean ma uskuma, et ühel ilusal päeval ilmub keegi nii tugev ja nii visa, kes ületab minu töö ja minu saavutuse. Sest kui meid ei ületa tulevik, siis oleks me elu olnud tõepoolest asjatu."

Ammu oli Lennart pööranud pilgu oma isa kumendavalt kontuurilt ja püüdis ainult kuulmekäikudesse koguda isa lausutavaid vaevukuuldavaid sõnu. Ta istus, jalg ikka üle põlve, põsk naaldunud kiindunult omaenese peopesale. Korraga märkas ta eikuhugi vaatav silm, et televiisoriekraanile tekib kujutis ja samas täitis tuba ööreporteri lärmakas hääl. Kiiresti haaras Lennart juhtimispuldi, summutas hääle, kustutas pildi, kuid oli juba hilja. Sääl, kus oli kumendanud ning kõnelnud Džoodž, tema isa, polnud muud kui tühi trepp, mis tõusis hämarusse, mille kaugel lõpus hingas kutsuvalt kuuvalgusega küllastatud magamistuba.

(13. sept 1992)

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: