Võtan Hando Runneli värske valikkogu „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi“ kätte Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eelõhtul. Ei ole palju autoreid, kes sobiks sellesse hetke paremini kui Runnel, kes on olnud kirjandusväljal tegev juba enam kui pool sest sajast aastast, kes end ise hingelt aga hoopis sõjaeelse Eesti kodanikuna tunneb¹ ning keda traditsioon veel tunduvalt vanema ajaga seob.

Pean viimase all silmas muidugi eelkõige rohkeid kokkupuutepunkte Runneli luule ja meie uuema rahvalaulu vahel. On ju nimelt lauldavust tõstetud esile Runneli värsiloomingu põhitunnusena, mis on ka põhjus, miks mitmed tema tekstid on saanud just laulusõnade kujul osaks eesti rahva ühisteadvusest. Käesolevasse teosesse ongi koondatud Runneli enimviisistatud palad, lisaks mõni luuletus, mis pole küll (veel) lauluks saanud, ent mis on sel otstarbel kirjutatud.²

„Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi“ pole seega niivõrd luulekogu kui lauluraamat. Noote pole vajagi, tuttavad viisijupid hakkavad iseenesest peas keerlema ja alles lauluks tegemist ootavad tekstid on niikuinii veel ilma. Kes teab, äkki annab just see valimik mõnele heliloojale või ka lihtsalt muusikasõbrale tõuke Runneli sõnadele kirjutatud laulude pika nimekirja täiendamiseks.

„Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi“ ei ole kogukas teos, sisaldades 84 teksti, mis mahuvad vähem kui sajale leheküljele. Ometi pakub see läbilõike Runneli luuleloomingust: siin on värvikaid maaelupilte, ülevaid isamaaluuletusi, kavalaid kõlamänge, lustakaid vemmalvärsse ja ka meie lasteluule varamusse kuuluvaid muhedaid ja südamlikke salme. Sellekohase vihje annavad juba raamatu kaaned, mille esiküljel oleval fotol istub autor koos muusik Vello Toomemetsaga, tagaküljelt aga vaatab vastu väikese heledapäise plikatirtsu lõbus nägu.

Kogumikust õhkub nostalgiat. Runnel sai juba seitsmekümnendatel tuntuks „kaduva keskkonna laulikuna“ ³ ning tänaseks on see tunne üksnes süvenenud. Tema luuletuste maailm pole enam kaduv, vaid juba kadunud ning paiguti ununemaski. Kui tõsiasjadest esimene on paratamatu, siis teine mitte ja sellegi raamatu ilmumine on Runneli järjekordne ponnistus möödanikku vähemalt mälestustes elavana hoida. Sest nagu ta ise eelmise aasta lõpus Postimehele antud intervjuus tõdeb: „Minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada.“⁴ Ja millal siis neid õpetussõnu veel kuulutada ja, mis kõige tähtsam, nende järgi toimida, kui mitte suurel juubeliaastal. (Lisaks tekitab runnellik, värsimõõdu ja riimiskeemiga arvestav luule nüüdsel ajal juba iseenesest hõllandust.)

Valimik mõjub just tervikuna. Kirjastuse Ilmamaa kodulehel seisab: „Laulud on järjestatud mingit ebamäärast jutulõnga imiteerides, et lugeja võiks ühest tekstist teise kulgeda juturaamatuliku rahuga.“⁵ Eesmärk saab täidetud, „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi“ on meeldiv ja vaikne rännak ühe meie armastatuma luuletaja loomingulistel radadel. Ehk natuke liiga tasanegi, magusale unele helletav, sest on ju suur osa luuletusi-laule nii palju kordi loetud-kuuldud. Kas ridadele „Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega / ja lastelastelastega“ (lk 42) on üldse võimalik värske pilguga vaadata, neile uue nurga alt läheneda? Või tekstile „Üks veski seisab vete pääl“? Aga „Keldrikakandile“ ja „Nutikale lutikale“?

Hiljuti debüütkoguga maha saanud Talvike Mändla luuletuses „Kas elu on võimalik maal?“ leiduvad värsid: „Alguse lõpus on / kummel, / mee ja moosiga tee, / ribadeks loetud / Runnel. / Valguse lõpus on / tunnel.“⁶ Lauluraamatus „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi“ on jälle palasid, mille kohta võiks öelda, et neid säilitavad vinüülplaadid on suurest mängimisest kriimuliseks kulunud. Neil on koht me südames, ent need ei raba meid igal esituskorral enam päris endise jõuga – oleme neid selleks liialt palju kuulanud ja kaasa laulnud.

Mitte et see iseenesest halb oleks, tõeliselt väärt kirjandus saabki osaks rahvast, kellest ja kellele see on kirjutatud, kuid uudisteosena ei tekita Runneli uusim valikkogu ärksas lugejas erilist elevust.

¹ Alvar Loog „Hando Runnel: minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada“. – Postimees 30. XII 2017.

² Samas.

³ Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker „Eesti kirjanduslugu“ (Koolibri, 2001), lk 546.

⁴ Alvar Loog „Hando Runnel: minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada.“

⁵ http://ilmamaa.ee/raamatud/jaanipaevaks-korgeks-kasvab-rohi

⁶ Talvike Mändla „Kosmonaut“ (SA Kultuurileht, 2017), lk 55.