Hando Runnel: Tartus tekkisid kevadised muusikapäevad minu luule laulmisest ({{commentsTotal}})

Hando Runnel
Hando Runnel Autor/allikas: etv.err.ee

Jaak Urmeti intervjuu Hando Runneliga "Uurimisel Tartu Kirjanduse Majas" mai Loomingust.

JAAK URMET: Härra Hando Runnel! Sa sündisid Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas talupidaja pojana. Kas sinu lapsepõlve iseloomustab selline ütlus: kuueselt koerapoiss, kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss?

HANDO RUNNEL: Ma ei oska nii äkki põllumajandusse tagasi hüpata. Mõtle-sin, et hakkame rääkima hoopis kirjandusest.

J. U.: Aga see on sinu kirjanduslik algus. Ma täna just sirvisin seda ilusat sinist raamatut [„Laulud tüdrukuga”, 1967] ja vaatasin, et need luuletused, nagu ka „Maa lapsed” [1965] on kirjutatud kõik sinu kolhoosi-aegadel. Need on väga tähtsad aastad ja ma tahaksin neile lähemale jõuda.

H. R.: Siis ma võtan ka appi kirjasõna, et selgitada, kes me vastamisi oleme. Jaak Urmet ütleb Ralf Parve raamatu „Minu aeg” sissejuhatuses väga olulised laused: „Sellest ajast peale hakkasin nägema kirjanikku kui eelkõige inimest, mitte niivõrd kui teksti autorit. Järjest rohkem on mu jaoks kirjanduse ajaloo juures esiplaanile nihkunud just kirjanike elud, kirjanike omavahelised suhted, nende isiklikud arusaamad maailmast ja kunstist. Tekstid ise — need on teisesed.” Ma olen juba maaelust ja lapsepõlvest välja kasvanud kuhugi, kus minu tekstid on peamised. Sest muu elu pudi-padi, seda ei jõua keegi kokku haarata. Ja kui tekstid on teisesed, siis on väga raske olla.

J. U.: Aga tekstide taga on alati inimene. Ja kui seda tsitaati edasi lugeda, siis on siin kirjas, et tekstid „võivad isegi olla võltsid või ebaõnnestunud. Kirjanduse ajalugu — see on minu jaoks kirjanike ajalugu”. Ja samas vaimus edasi.

H. R.: Ma saan aru. Selles mõttes me oleme isegi küllalt sarnased. Ka mind on huvitanud, niipalju kui ma olen kirjanikke, ühiskonnategelasi ja ajaloos ette tulnud isikuid uurinud, selgeks teha, mis on nad teinud ja kes on nad olnud inimestena. Aga sellise isiku tutvustamiseks teistele pean ma ikka valima mingid tekstid, ja kui need kõnelevad, siis kõnelevad. Kõik ei hakka uurima elulugusid. Siin Tartu Kirjanike Majas vesteldes võib omalt poolt veel öelda, et isiku ülekuulamine on olnud selle maja ajaloos mingi vahepealne etapp.

J. U.: Jaan Isotamm oma intervjuus andis sellest etapist siinsamas pika ajaloo-tunni. Aga mis puudutab tekste ja inimest nende taga, siis juba sinu esimene raa-mat algab luuletusega, mis sunnib ette kujutama inimest. Sa sisened eesti kirjan-dusse tekstiga, mille taga on juba ere inimene. Ma loen ette:
Meri, sa hunnitu meri,
viljade õõtsuv meri!
Tuul sinu kõrsi hällitab,
aga su punduvaid teri
pilk minul hellitab.
Juba mu käed seavad laeva,
kombaini — põldude laeva;
sügisel merele sõidan.
Siia teksti taha kerkib noor Hando Runnel, kes istub kombaini roolis ja sõidab.

H. R.: Miks me räägime „tekst”? Mulle ei meeldi sõna „tekst”. Praeguseks on narratiiv ja tekst paljudele ainukene asi. Kui žanriliselt võtta, siis nimetame neid luuletusteks.

J. U.: Tegelikult me oleme siin ühel pool joont, sest ka mulle „tekst” ei meeldi, see vääratas mul nõrkuse hetkel. Aga kui me nimetame seda luuletuseks, siis autor Hando Runnel sõidab siin viljade õõtsuval merel kombainiga nagu laevaga. Ja lugeja küsib õigustatult, kas Hando Runnel sõitis kombainiga?

H. R.: No natuke ikka sõitis. Võiks siit hüpata tänapäeva ja öelda, et need õõtsuvad laevad on jõudnud sõita üle kogu põllumajanduse maastiku. Kui minu eellased läksid vilja lõikama, siis oli neid põld täis. Nüüd ütleme, et maa on tühjaks jäänud. Ja vaatame, kuidas üks mees ühe kombainiga teeb terve külatäie põldusid üksipäini ära. Ja ongi inimvägede kahanemine, mis on ühtpidi kurb, aga teistpidi loomulik.

J. U.: Kas see ei ole mitte tehnika progress? Ikkagi tahaks tagasi tulla küsimuse juurde, kas sa olid kuueselt koerapoiss ja kaheksaselt karjapoiss?

H. R.: See on luuleline vanasõnafraas...

J. U.: Aga väike Hando? Pärast sõda? Ajad olid rasked. Põld vajas harimist.

H. R.: Iga maainimene oma miljöös millegagi tegeles. Kes hoidis natukene kanu või karjatas loomakesi. Aga sel ajal oli talupidamine juba veidi kaugemale arenenud kui XIX sajandil. Jaan Lattik, keda ma olen uurinud, kirjeldab, kui tema oli maapoisikene, kui palju nad pidid karjas käima. Aga meie Järvamaa oli karjapidamise mõttes hoopis teistsugune. Loomi köietati või ketitati ja vabu karjamaid eriti ei olnud. Põllu peal käidi loomi ketiga „edasi tõstmas”, pandi vai jälle sammu võrra edasi. Näiteks eriti hobused söövad väga korralikult ja nende temperamendi vahe on ka oluline. Üks hobune hakkab sööma oma ketipiirkonna äärest ja pügab maalapi lagedaks, teine natuur tallab uue krundi oma jalgadega üle ja siis hakkab valikuliselt sööma. Lõpuks sööb kõik ära, aga lähenemine on hoopis teine. Loomad on väga erinevad. Võib-olla on lapsepõlves loomade vaatlus olnud mulle tähtsam kui suurte masinate vaatlus. Siin tuleb mängu minu karakter. Me olime kaks venda, käisime koos paralleelselt koolis, kolmas, väiksem vend käis natuke hiljem omaette. Ja mis meist sai? Vanem vend, tema on rauatöömees. Masinad, metalsed asjad, viilimised. Minu kompamise meel jääb puuasjade juurde. Sealt tuleb konflikt ka masinatega — nad on liiga raudsed, liiga metallist, ja mulle ei meeldi nendega õiendada.

Aga elusate loomadega on suhe olnud, nagu hobused... hobustest olen ma ka kirjutanud. Hobuse tapmise lugu, kui sa seda poisikese pilguga vaatad. Ja vaatad ka tapjat, kuidas ta käitub. Ta ei suuda hobust tappa niisama lihtsalt, vaid joob ennast julgemaks, võtab purju. Sest see on elupõlise kaaslase tapmine. Ja kui väiksemaid koduloomakesi lihaks tapeti, siis aeti ka lapsed ja naised ja õrnemad inimesed ära. Selle töö jaoks olid külas välja­kujunenud mehed, kelle närv pidas vastu. Kui sealt kirjandusse hüpata, siis kirjanduses on võib-olla ka niimoodi, et ühed autorid on tundlikumad, teised vähem tundlikud. Praegu on see aeg, kus rusikaga lööjad on rohkem esiplaanil, trahh ja trahh! Tundlikumad lükatakse tagaplaanile, nad ei kosta hästi välja. Ja siis need tundlikumad luuletajad ja kirjanikud ootavad, et äkki tuleb Arvo Pärt ja viisistab ära, annab minu sõnadele võimsuse juurde.

J. U.: Minu vanaisade küla ei ole sinu vanaisade külast kuigi kaugel teisel pool Järva-Jaani, ja veel 1980-ndatel olen ma isiklikult lehma edasi tõstnud...

H. R.: Mis küla?

J. U.: Kaaruka. Roosna-Alliku lähedal. Ja ma olen isiklikult suure puust vasaraga tagunud ketti maasse kilks-kilks-kilks. Ja mis puudutab loomade tapmist, siis olen ka seda pealt näinud. Nimelt kanade tapmist. Aga nüüd on minu käes üks väga tore raamat, mida ma lugesin juba siis, kui see ilmus, aasta oli 1986, selle pealkiri on „Juturaamat”, sisaldab pikemaid ja lühemaid proosapalasid. Lühemad palad on head, aga pikemad on veel paremad, ja kõige rohkem meeldib mulle neist lugu „Turul”. Ja samuti „Igaveseks mälestuseks”. Need räägivad sõjajärgsest ajast maal ja vägisi tuleb tunne, et need palad on väga autobiograafilised. Kas „Juturaamatus” leidub palju Hando Runneli autobiograafiat?

H. R.: Ega ilma eluloota ei kirjutaks ühtegi asja. Isegi Mika Waltari, kui ta kirjutab vanadest egiptlastest, on oma isiksusega ikkagi juures. Nii et selles mõttes küll. Aga seda autobiograafiaks nimetada ei ole vast õige. No näiteks „Ema räägib isaga”, kas see on autobiograafia või ei ole? Autobiograafia selles mõttes, nagu marjul- või seenelkäija käib metsas ja tuleb tagasi täis korviga. Ma olen käinud inimeste hulgas, mina olen käinud ja mul on korv käes olnud. Olen korjanud ühe ja teise killukese ja pannud oma oskust mööda kokku. Kui räägime marjadest — olen keetnud ühe moosi. On minu elulugu, aga samal ajal ka nende marjade elulugu. Ma olen realist. Aga need, kes nimetavad ennast fantastikameesteks või sürrealisti­deks — mis autobiograafia seal taga on?

J. U.: Olles ise mõningaid tekste, vabandust, luuletusi ja proosapalasid kirju-tanud, ma ikka tajun, et autoril on silmade ees olnud konkreetne turg.

H. R.: Jah, see on Tapa turg.

J. U.: Ja Ants-poeg tundub olevat autorile ikka kõige lähem. Sõjajärgne Tapa.

H. R.: Jõukamad, edukamad ja julgemad istusid sealtsamast Tapa jaamast rongi peale ja läksid Leningradi turule. Isegi vene keelt oskamata.

J. U.: Olen kuulnud, et isegi kolhooside algusaegadel tehti nii, et mindi oma saagiga Leningradi ja sealt saadi suured rahad. Kui riiginormid olid ära täidetud. Kas „Külvaja” kolhoosis, kus sina töötasid, ka niimoodi tehti?

H. R.: Ei mäleta, et nii oleks tehtud. Leningradi kujundajaks ja toitjaks said Peipsi-äärsed alad oma kurkide ja kapsastega. Kui juba uus aeg oli tulnud ja piirid olid kinni, siis lendasime helikopteriga üle nende külade ja nägime, kui paljud suurte kasvuhoonete katused olid kokku kukkunud, sest Leningradi turg oli ära kadunud. — Väga raske on rääkida ja aru anda, sest meie taustad ja elulood on erinevad. Olen mõelnud ennastkohustavalt niimoodi. Kui ma tegelen kirjanduslooga ja minevikuga, siis kujuneb välja nii, et oma sünniaastast tahapoole vaatad umbes sama kaugele, kui sa oled elanud. Kui sa oled elanud 25 aastat, siis pead enam-vähem tajuma, mis oli 25 aastat enne sind. Mina sündisin enne sõda, 1938, järelikult pidin noorena tajuma Eesti riigi tekkimist aastail 1917—1918, see läks minu elulukku. Praegu olen üle 75, tähendab, mina haaran juba 150 aastat. Minu loomulik ajalootunde piir ja uurimise piir on kuskil XIX sajandis, 1860. aastates, kui oli ärkamisaeg. Kui ma sinu elulugu vaatan, sünniaasta vist oli 1979...

J. U.: Täpselt nii!

H. R.: ...35 aastat vana, sina oma ajaloohaardega oled umbes aastas 1944, see on sõja lõpp, pagemine siit maalt, pagulaskonna tekkimine, laevade uppumine, see traagiline aeg. Selle kõrval on minul kaugemate aegade seletamine võib-olla raskem.

J. U.: Absoluutselt mitte!

H. R.: Aga meid jällegi ühendab see, et siinsamas Parve-raamatu eessõnas sa räägid, kuidas analoogiliselt oled võtnud ja uurinud ühte, teist ja kolmandat inimest ja nende kulgemist läbi ajaloo. Ja mina olen võib-olla juba varem teinud sedasama. Olen tegelenud mõne autoriga, oli ta siis Uku Masing, Hendrik Adam-son või mõni teine. Võtad nende eluloo ja vaatad, mis see isik endast kujutab, millised, ütleme siis, tekstiosad teda kõige rohkem edasi kannavad — ka läbi ajaloo, nende juurde, kellel ei ole aega nii detailselt uurida. Mina olen teinud uurimisi Eesti mõtteloo raamatusarja juures, kus on ilmunud üle saja autori. Ja läbi käinud kõik ajaloo­etapid nende inimestega koos, käekõrval. Ja kui ma praegu veidi tõrksalt või häirituna räägin, siis sellepärast, et tänavu [2014] ma olen olnud just paguluse tekkimise ajas. Olen uuesti ette võtnud pagulasajakirjanduse. See pe-riood, mida ma olen uuesti läbi elanud ja läbi kannatanud, algab 1944, ja ma istun praegu aastas 1957. Olen võrrelnud, kuidas elati seal, kuidas hoiti ühte aadet, kuidas kakeldi, kuidas meie siin pidime olema: lihtsameelsed, ohvrimeelsed, orjameelsed ja mässumeelsed. Elada seda läbi...

J. U.: Aastal 1957 olid sa just saanud täisealiseks ja ees avanesid uued pers-pektiivid, elus tuli teha mingi valik. Mis valikud sinu ees olid sel aastal?

H. R.: Lähtun jälle ühiskonna ajaloost. 1957 oli väga oluline aasta Eestis. Oli võimalik avada väga palju uusi kanaleid. Alustati uusi ajakirju, sealhulgas „Loomingu Raamatukogu”, mis andis ka kirjandusele hoopis uue aluse. Lapsepõlvest saadik ihus tiksunud kiusatus kirjanduse poole sai sellega ka väljast toitu, midagi oli muutumas. Aga ma olin maainimene ja vaesus oli nii suur, et statsionaarset õppimist ei saanud ette kujutada. Läksin kaugõppe teel ennast täiendama Põllumajanduse Akadeemiasse. Ja paralleelselt püüdsin teha kirjanduslikke tekste (naerab), luuletusi, niikaua kui tundsin, et olen kasvatanud ennast küllalt tugevaks, et võin nende luuletustega välja minna. Jõudis juba 1960ndate algus, need, kes olid kirjandust õppinud ja andekamad vennad ja õed, need juba astusidki oma debüütraamatutega kirjandusse, tuli see nn. kassetipõlvkond, kuhu ka mina kergelt lülitusin. Olin ennast küll koolitanud, aga tundsin, et lahkun põllumajandusest ja lähen kirjandusse. See oli niisugune saatuslik otsus. Selle otsuse tegin ma pärast seda, kui olin tundnud, et minu võimed luuletada või kirjandusega tegeleda vist kannavad. Oma elu rakenduslikus põllumajanduses lõpule viia, seda jõudu, põllumehe jõudu minu jõus ei olnud. Teine kiusaja oli kõvem. Lisaks oma loomingule olen uurinud teisi ja püüdnud ajaloo august välja päästa ka neid inimesi, kes otseselt literaadid ei ole, aga on olnud olulised kujud Eesti ajaloos ja ühiskonnas. Nüüd on paarkümmend aastat tegeldud Mõtteloo sarja ja selle autoritega, ja ma vaatan, et tänaseks oleme jõudnud sinna, kus on tulnud uus põlvkond, keda ei pruugi enam minevik sellises mahus ja sellise intensiivusega huvitada, mis oli meie põlvkonna ülesanne. Siduda ajastud kokku. Eesti ajalugu kulges üldajaloos 1940. aastani, siis tuli Nõukogude aeg ja lõikas Eesti aja üldse välja. Pärast 1917. aastat oli olnud nn. kodanlik aeg, mida ei tohtinud meenutada. Ja see on minu eluloo­kohustus — taastada siiski see väljalõigatud aeg.

J. U.: Kui tuleme tagasi kiusajate võitluse juurde, siis kirjandusloolane minus sunnib küsima, kust sai alguse kirjanduslik kiusaja?

H. R.: Ma arvan, et ihus on mingid impulsid ja kalduvused. Me oleme küll targad mehed kõik, aga mida vanad talunaised tegid? Panna üles kangas. Pügada lammas, võtta vill, kedrata ära, teha lõngaks, panna kangas üles. Mehed tegid kangaspuud valmis, aga seda kannatlikkust, et kududa, teha kangas valmis, seda oskust meestel ei olnud. Ühesõnaga, ihus on mingid erinevused. Ja nii on see kirjanduslik kiusaja ka. Aga võib-olla otsene vihjaja oli oma isa, kellel oli veidi kõikuvust avaliku tegelase ja talupidaja vahel. Ja kui ta oma lapsi vaatas, siis vaatas minu poole ja oletas, et mina võiksin mingi kirjandusliku asjaga tegeleda. Salakäsklused võivad liikuda läbi õhu kusagilt kaugelt.

Kui oled hiljem noorte autoritega koos olnud või kedagi kasvatanud, või toi-metuses koos olnud ja istunud ja rääkinud, siis oled näinud — mõnest saab asja, mõnest ei saa. Mõni tuleb pretensiooniga. Eriti tänapäeval: miks ma ei või? Loomulikku sõnavabadust tõlgendatakse ka vabadusena „kunsti teha”. Aga kunst on nagu kangakudumise oskus. Kui seda oskust ei ole, õpitud ei ole, siis ei tule kuns-ti, siis on avalik luiskamine.

J. U.: Kas vennast sai põllumees?

H. R.: Põllumajandus, põllundus lõpetati ära kolhooside tegemisega. Ja see ei ole taastunud õieti siiani. Meie põllumajanduse ajalugu on kirjutamata.

J. U.: Aga põlde hariti ju ka kolhooside ajal?

H. R.: No hariti jah, aga see oli vaevaline.

J. U.: Ja talu oli ka pidada?

H. R.: Talud läksid ju kolhoosi.

J. U.: Aga füüsiliselt jäid nad ju alles, elupaigana, majana, aiapidamismaana...

H. R.: See on hoopis teise teema jutt. 1948. aasta. Kujutad ette, kui tullakse ja öeldakse: nüüd teeme kolhoosid, maa läheb ühiskasutusse. Sulle jääb 0,6 ha aia-maaks, sa viid oma hobused, lehmad, kõik kodunt ära. Sult võetakse kogu varandus ära! Ja praegu on see aeg, kui mõni varanduse koguja on nii tähtis, et paneb isegi teed kinni, ei luba sind oma krundi kaudu järve ega mere äärde.

Tuleb mõelda selle peale, mis oli pagulusse minek või mis tähendas see, et tervel maarahval võetakse varandus käest ära... Ja pead edasi elama ja naerma. Elati edasi.

J. U.: Mis kodutalust sai, kui sina läksid linna kirjutama?

H. R.: Kodutalu võeti juba enne seda kolhoosi ja sinna jäid elama teised pereliikmed. Vanem vend läks juba varem ära. Meie isa suri 1949. Ja meie hariduse tase oli 7 klassi. Kui isa läks haiglasse ja sai aru, et ta ei tule vist tagasi, siis ta ütles vanemale pojale, et sina jääd perekonnapeaks. Vend läks õppima kinotehnikat ja hiljem hakkas auto- ja bussijuhiks, teenindas teisi inimesi.

J. U.: Agronoomia õppimine katkeski siis seetõttu, et kirjanduslik kiusaja sai võitu?

H. R.: Ma pidasin maal elades ja kaugõppes õppides loomulikumaks põlluma-jandust harida, põllumajandusharidust. Mis on maa? Maa on ikkagi üks põhiline asi. Kui me oleme maa eest võidelnud ja maad harinud ja maast kasvanud, siis tutvus temaga akadeemilise hariduse kaudu ei ole patuasi. Minna kaugõppes õp-pima kirjandust, see oleks olnud hoopis naljakas. Oli ka seesuguseid mehi talu-rahva hulgas. Näiteks traktorist. Istub traktoris ja juturaamat on kaasas. Jätab vahepeal traktori seisma ja loeb raamatut. Ja selliseid siis naerdakse natuke (osutab pastapliiatsiga meelekohale). Sõltub sellest, millist inimtüüpi ümbrus talub. Ja üks keskmine talupoeg ei talu sellist tüüpi, kes kasvab tema kõrvalt ja muutub kellekski muuks. Olla kirjanik või luuletaja või filoloogikene... kui sa oled kooliõpetaja, siis jah, see on maal mõistetav elukutse. Aga et olla puhtalt literaat, siis peaksid olema nagu Leo Tolstoi, et sul on mõis ja sa oled mõisnik ja kõik vaatavad aupaklikult mitte sellepärast, et oled kirjanikuna kuulus, vaid et oled mõisahärra. Aga kui sa ei ole mõisahärra, siis tullakse mingil hetkel ja sõbralikult sülitatakse näkku. See on see kollektiivsus.

J. U.: Ma mõtlesin selle nähtuse üle eile, kui valmistusin meie vestluseks. Mulle meenusid Sass Suumani luuletused, kus on palju juttu sellest, kuidas linna kirju-tama läinud Sass tuleb vahel oma kodumaile, Simuna kanti külla, ja suhtleb seal kohalike tädide ja onudega ja muu seltskonnaga, kes siis kõik muhelevad ja kõigil on oma suhe sellesse, mis Sassist on linnas saanud. Et „Loomingus” trükitakse luuletusi ära, ja oih, kuis kirjutas. Aga Suumani loomingus on see üldiselt kõik kuidagi helge ja päikseline, sellel pole rusuvat tausta või konteksti, kuidas siis...

H. R.: Ei, ega minul ka ei ole rusuv, aga ma kirjeldasin seda miljööd.

J. U.: Kuidas toimus linna kirjutama minek? 1960ndatel olid kolhoosis „Külvaja”, kanafarmis?

H. R.: Linna minek tuli nii. Ma olin juba raamatu avaldanud. Sellesama väikese...

J. U.: „Maa lapsed”.

H. R.: Vilde-nimeline kolhoos Virumaal andis igal aastal preemiat ja minule kui maal elavale ja maa-ainelisele noorele luuletajale anti selle kogu eest Vilde preemia. Koos Villem Alttoaga, tema sai eraldi preemia, sest oli kirjutanud Vildest elulooraamatu. Mul oli siis uhke olla. Minu eest kõneles auhinnakomisjonis Rudolf Sirge. Käisin siis juba natuke linna vahel Tartus ja Tallinnas. Tartus olid igakevadised kirjanduspäevad Kirjandusmuuseumis. Nõukogude ajal oli rääkimine avalikel koosolekutel normeeritud, aga see oli kõige vabam tribüün, kõige vabama temaatikaga. Sõime lõunat kesklinna söögimajas, mille kohal praegu on sügav auk, ehitatakse uut hoonet. Seal tuldi ning võeti mind Kirjanike Liidu autosse, et sõita Kirjandusmuuseumi. See oli 5-minutiline sõit, autos olid Rudolf Sirge, Anton Vaarandi ja vist Paul Kuusberg, ja nemad kauplesid, kas ma ei tuleks Tallinna „Loomingu” toimetusse tööle. Ja selle sõidu jooksul ma andsin nõusoleku. Oli 1966. aasta juunikuu. Selleks ajaks lõpetasin vahekorra kolhoosiga, tegin väikese lahkumispeo ja läksin. Minu nõue oli, et nad peavad andma mulle Tallinnas korteri. Olin viis ja veerand aastat „Loomingu” toimetuses, ja kuna „Looming” asub Kirjanike Liidus, siis see viieaastane stuudium oli nagu omamoodi kõrgkool. Õppisid tundma vanu olijaid, korpuse generatsiooni, nagu ma neid nimetasin ja nad ise ka natuke. Korpuse generatsioon oli siis tüüri juures, aga hakkas nagu taanduma ja tuli uus laine, kuhu kuulusid Paul-Eerik Rummo ja teised. Nägin nende tulemist ja liitusin nendega, ja nägin juba järgmisi noori autoreid, keda ise natuke juhendasin. Sealt pärinevad eluaegsed põlvkonnakaaslased ja sõbrad. Tartlastega sai suhelda kaastööde hankimisel, ja hiljem kolisin Tartusse elama.

J. U.: Selle ameti nimetus oli publitsistika osakonna juhataja. Mulle tundub tolles ajas päris erakordne, et nii vastutusrikas ametipost usaldati 28-aastasele noormehele, keda polnud veel kuigi pikalt järele katsutud.

H. R.: Ma olin mõned lookesed-targutused ajakirjanduses avaldanud: maame-helikke mõtisklusi ajakirjas „Noorus”, ja ka „Noorte Hääles” ning „Sirbis ja Vasaras”. Kirjandusliku iduga ja sotsiaalse kogemusega veidi mõtlema kalduv inimene. Mis oli publitsistika rubriik tol korral? Olidki olukirjeldused. Veidike sotsiaalse elu kirjeldust. Suuri esseid ega filosoofilisi targutusi tol ajal ju ei olnud. Niisugune rubriik pidi olema ka „Loomingus”. Need olid vähekirjanduslikud ja mittekirjanduslikud materjalid, poliitöko­noomia oma kallaku poolest. Hakkasin publitsistika autoritelt, kes olid natuke literaadikalduvusega, mõned kolhoosiesi-mehed või teadlased, nõudma rohkem kirjanduslikku stiili. Paljud tõmbusid kõrvale. Näiteks hiljem küllalt lähedaseks sõbraks saanud ühiskonnategelane Jaan Eilart. See publitsistika, mida ta pakkus „Loomingule”, ei rahuldanud. Ja ta tõm-bus tagasi. Üks juhus oli: küsin, kus siis käsikiri on, tema vastab: sõbra koer lõhkus ära, mina ei hakanud seda enam parandama.

Ja ainuke tõeline uue aja saavutus oli see, kuidas meil õnnestus ajakirja sisse viia selletaolist vaba mõtet, nagu esines Tartu kirjanduspäevadel. Nimetame seda siis esseistikaks publitsistika või olukirjelduse asemel. Ja see oli kahe lehekülje pikkune rubriik „Mõtted ja märkmed”. Niisuguste väikeste sammudega me tulime välja Nõukogude ajast ja muutsime Nõukogude aega, ja siis tuli laulev revolutsioon. Või nuttev revolutsioon.

J. U.: Samas need mehed, kellega sa tookord autos sõitsid, Vaarandi ja Kuusberg, olid vägagi liberaalsed ja edumeelsed kirjandustegelased tolles ajas ja mõlemad olid sinu ülemused, Vaarandi esimesed kaks aastat ja siis Kuusberg.

H. R.: Kõige toredam on, et ega seda ülemuslikku hoiakut nii väga ei tundnudki. Ma ei tea, kas kõigil on nii, aga mina olen suures peres üles kasvanud ja mul ei ole ülemuse ja alluva tunnet, vaid kui me midagi koos teeme, siis oleme nagu pritsimeeste peol — ühe köie otsa juures köie vedajad. Teeme koos ja seal ei ole enam pagunite vahet. Noh, mingi vahe on ja mingi alluvus ja mittevastuhakkami-ne, aga need on veidi isalikud-pojalikud suhted. Mul oli mitme tollal ilmunud luulekoguga pahandusi ja neid ei lubatud arvustada. Siis võttis Kuusberg mu käekõrvale, jalutasime läbi lobjakase Tallinna, ja Kuusberg ütles, et „Loomingu Raamatukogu” oleks pidanud vähemalt ühe luuletuse välja võtma, kus on juttu korpuse generatsioonist, vanad väsinud mehed, sõjad seljataga. Anton Vaarandi oli vana eurooplane, kuigi ta oli noorest saati olnud kommunistlikus parteis ja selletõttu vahepeal maapaos. Ja ega ta sellest ei taandunud, nii nagu need vanad ideelised kommunistid olid. Teisipidi olid nad väga humaansed, aga tema ilma-vaade oli nagu usklikul inimesel.

J. U.: Mis asjaoludel Vaarandi „Loomingu” peatoimetaja kohalt 1968. aastal välja vahetati?

H. R.: Ta jäi haigeks. Käis lõikustel, ja ega ta enam kaua ei elanudki.

J. U.: Ralf Parve selles raamatus, mida me enne sirvisime, meenutab, et pärast Vaarandi minekut oli musta pilvena „Loomingu” toimetuse kohal võimalus, et uueks peatoimetajaks tuleb Ants Saar. Kas oli nii? Ja siis Paul Kuusberg soostus ära tulema KL juhatuse sekretäri ametipostilt.

H. R.: Niisuguseid detaile ma võiksin iga inimese kohta rääkida. Ants Saarest võiksin rääkida kui Nõukogude võimu ühest nähtusest, nii nagu ka Endel Sõglast, aga ma arvan, et me kaldume siis Runneli ja Urmeti pealt ära. Urmetiga seoses ma räägiksin niimoodi. Sa ütlesid, et hakkasid Laossoni uurima. Laosson oli ka vanal Eesti ajal literaat, kes avaldas mõned uurimused, andis välja ajakirja ja oli küllalt kindla ilmavaatega, aga isiksusena jäi hiljem ikka kuidagi väikeseks või jänni. See, kelle kallal tema vaim maadles, oli Auguste Comte. See, kuidas ta ühte raamatusse Comte,i kokku võttis ja hiljem muutus hävituspataljoni meheks, näitab, kui erinevad on inimesed ja nende elulood. Me oleme „Ilmamaas” Avatud Eesti Raamatu kaudu igasuguseid autoreid välja andnud ja ka Comte'i pärast vaevelnud. Comte on umbes nagu materialistide Martin Luther, usu uuendaja ning protestija. Oleme Lutherist välja andnud ühe valimiku, kuna kõik me kirik ja vaimuelu on luteri usuga läbi kasvanud. Aga seda ratsionalistide ja materialistide ideoloogi me ei ole suutnud eesti keelde tõlkida, me pole leidnud tõlkijat, kes haaraks tervikut ja valiks sellest midagi välja.

Me otsime mujalt ilmast suuri eeskujusid ja maadleme nende kallal. Aga minu õnn ja koorem on olnud otsida eestlaste hulgast: kas on meil suurvaimusid? Ja ikka loksume kokku ühe sama tüüpi venna juurde — see on Uku Masing. Väga tark, väga segane, väga lai, küll idamaa filosoofiad ja tarkused ja usundid, küll astronoomiad. Oleme aastakümnete jooksul mitmekesi tegelenud tema järelejää-nud käsikirjadega: nende toimetamisega, väljavalimisega, ja trükki on toimetatud üle kolmekümne raamatu. Masing suri 1985 ja tema abikaasa kutsus käsikirjade juurde appi. Sest Nõukogude ajal oli Masing keelatud. Ta oli ise natuke heitlik ega olnud oma ümbrusega sujuvas kooskõlas, samal ajal oli väga alandlik ja alluv. 1969. aastal oli mehel kuuekümnes sünnipäev. Ütlesin „Loomingus”, et vähemalt hangin avaldamiseks tema luuletusi, nii suur luuletaja ikkagi. Linnart Mäll, kes Masinguga suhtles, hankis ja andis luuletused minu kätte. Me saime need kuidagi avaldatud. Aga äpardusega. Kui tohib, ma räägin selle äparduse ära, Masingu loomingu ja kogu meie ajaloo ja Kirjanike Liidu ühe loo.

Mäll oli andnud mulle Masingu luuletusi ka varem lugeda, ta oli idamaa tea-duste ja keelte uurija ning oli Uku Masingu juures alandlik jünger. Mitte niisugune jünger, nagu veidi oli Kaplinski, vaid neil oli ühine teadushuvi, vist Tiibet. Sain Mällilt luuletused, Masingu allkirjad all. Enne seda oli Mäll välja andnud ülikooli orientalistika kabineti kaudu väikese õppematerjali, kus oli avaldatud terve peotäis Masingu luuletusi, ja Masing arvas, et Mäll tahab tema luuletusi jälle oma ülikoolitöös publitseerida. Kui saatsime talle „Loomingust” trükikoja veerud, et ta vaataks, kas vigu pole, siis tagastas ta parandatud luuletused koos kaaskirjaga, et jätke nende avaldamine sinnapaika. Meie olime parajasti Karjalas, kus olid eesti kirjanduse päevad. Kui jõudsin tagasi, siis seesama sõbralik Kuusberg hüppas mulle peale, et mina olevat „Loomingut” petnud. Olen hankinud Masingu luuletused, ja kas tõesti tema allkirjad võltsinud, sest Masingu kiri ütleb, et jäetagu see temp tegemata. Ja Kuusberg asetas selle kirja oma raamatute vahele.

Ma sõitsin Tartusse ja toimus esimene otsene kokkupuude Uku Masinguga. Ütlesin juba „Loomingus”, et vaadake, ta saadab ju korrektuuri tagasi parandatult. Kui mees, keda ei ole kõik need aastakümned avaldatud, niimoodi reageerib, siis ei ole see ainult üheplaaniline reaktsioon. Läksin Masingu juurde ja ütlesin, et olen nüüd selline süüdlane. Ja Masing pani käe lõua alla ja ütles, et saatis korrektuuri sellepärast tagasi, et „Loomingu” ringvaatesse oli August Sang kirjutanud temast kui põlvkonnakaaslasest ta sünnipäeva puhul ühe väikese artiklikese, ta on ju sureja mees. Sang oli vähiga haiglas. Me leppisime siis avaldamises kokku. Ja pärast vaikis ajakirjandus Masingust jälle tükk aega. Ometi sama kaliibriga mees, nagu sakslastel Luther või prantslastel Comte. Ja meie Masing. Me andsime siis aegade muutudes kuus köidet luulet välja. Ühesõnaga, see on see literaadi elu, see on see talupoeglik lähenemine kirjandusele. Talupoja kool ja haridus minu ihus ei ole kaduma läinud, kuigi ma jätsin põllutöö just nagu pooleli. Aga see kultuuriväljade harimine on umbes sama töö. Selle optimistliku mõttega võiks lõpetada ja kõikidele soovida: hoiame kokku, töötame, ja kui keegi väga vaielda tahab, siis palun!

J. U.: Mul on siiski veel kaks küsimust. Esimene puudutab raamatut „Punaste õhtute purpur”. See anti välja 1982 ja sellele järgnesid mitmesugused ametlikud otsused. Üks otsus oli, et seda ei tohi avalikult arvustada. Ja üks sündmus, mis peagi järgnes, oli see, et kirjastuse „Eesti Raamat” peatoimetaja Aksel Tamm oli sunnitud oma ameti maha panema, kuna vastutas selle luulekogu ilmumise eest. Kas sul on kunagi olnud Tammega sellest isiklikult juttu?

H. R.: Me oleme kõikidest asjadest rääkinud.

J. U.: Kas sa üritasid talle seda kompenseerida, tegid konjaki välja?

H. R.: Mida kompenseerida? Tema andis pigem mulle konjakit (naerab). Mida tähendab kompenseerida?

J. U.: Küsime nagu kirjandusklassikas: kas su hinge kuidagi ei vaevanud see, et teine jäi ametikohast ilma? Kuidas teil suhted pärast kulgesid?

H. R.: Sõbralikult ikka. Kes õpib langevarjuriks ja kukub surnuks, ega teised ei saa aidata. Kui inimene võttis Nõukogude ajal endale ameti, siis ta võttis ka riski ja vastutuse. Kui sa nüüd aastakümneid hiljem esitad küsimuse sellise tooniga, nagu oleksin mina kellegi elus ja saatuses selliselt süüdi, siis ma ütlen, et see on omajagu naiivne. See on väga naiivne jutt. Sest kõik, kes tegelesid avaldamisega ja julgesid avaldada, olid natuke teadlikult märtrid. Nägin, kuidas „Loomingu Raamatukogu” tehti. Proovime, aga ei tea, kas läheb läbi või mitte. Kuna „Loomingu Raamatukogu” pidi ilmuma regulaarselt, aga tsensor võis midagi ära keelata, siis oli kohe varuks valmis käsikiri, mis kindla peale sobis. Nii nagu mina tegin väikese rubriigi „Mõtteid ja märkmeid”, nii püüdsid kõik midagi avardada. Ega siis ei saa ära surra. Ja kes võttis niisuguse positsiooni, see teadis, mis teda võib ees oodata. Aga räägime siis sellest, mis „Punaste õhtute purpurist” edasi sai. (Avab luulekogu.) Mis on selle rubriigi nimi?

J. U.: Kantaat.

H. R.: Ei ole.

J. U.: „Ilus maa”. Žanr on kantaat.

H. R.: Rein Rannap võttis ja viisistas selle. Tartus tekkisid kevadised muusikapäevad, mis said alguse Runneli luule laulmisest. Ülikooli klubis tehti üks lauluõhtu, kus ainult need isetegijad, kes olid Runneli sõnu kasutanud ja siin-seal ansamblites või individuaalselt ette kandnud, tulid kokku, harjutasid paar päeva ja andsid ühe kontserdi. Sellest kasvasid välja mitmeks aastaks Tartu muusikapäe-vad. Igal kevadel maikuus tuldi kokku ja lauldi. Alguses oli Runnel ise ka kuula-mas. Ja alati lõppes see ühe lauluga: „Öö lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal”. Seda laulu kasutasid selle põlvkonna üliõpilased sageli oma hümnina. Ükskord tuli muusikapäevadele Rein Rannap Tallinnast koori, solisti ja uhke viisiga. See ülesastumine lindistati, lint läks raadiosse ja Rannapi saatuseks sai pageda Ameerikasse. Mitu aastat seisis laul Eesti Raadios, kuni kaks daami võtsid ette, et teha Riias sellest lindist siiski plaat. Ühel pool on Runneli häälega loetud luuletused, teisel pool Alenderi lauldud Rannapi laul. Nad olid tagasihoidlikud daamid, kuid võitlesid plaadi välja. Kaks aastat kestis selle tegemine. Ja lõpuks olid nad õnnelikud.

Mida me Aksel Tammega ütleme? Me oleme teinud, mida me oleme suutnud, ja meie rõõm on see, et nende tekstide löök on olnud selline (naerab). Ükskõik kuidas me räägime kirjaniku või luuletaja elulugu, Juhan Liivi elulugu, ega see suurt midagi juurde ei anna. Kui tal on üks laul õnnestunud, siis terve elulugu läheb sinna sisse. Kui seda veel lauldakse. Minu õnn on olnud see, et on lauldud.

Ühe teise „Loomingu Raamatukogus” ilmunud luulekogu [„Lauluraamat”, 1972] arvustamine keelati ka ära. Tartus ilmunud „Edasi” oli nii kultuurne ajaleht, et igal laupäeval ilmus kirjanduse lehekülg. Ja selle raamatu ilmumise puhul oli toimetuses töötav Tõnis Lehtmets nii rõõmus, et kirjutas kiiresti kiitvapoolse arvustuse. Aga Tallinnas oli partei samal ajal otsustanud, et seda ei tohi arvustada. Partei liige Lehtmets tegutses kiiresti ja jäi vahele. Võib-olla oli tal ka mingeid muid patte, oli vahel viina võtnud, igatahes ta vallandati. Pärast arvustuse avaldamist sai parteilise karistuse ja — ajalehest minema. Tartus talle muid sobivaid rakendusi polnud. Kirjanike Liit tõi tema pärast Tallinnast tagasi kunagi Tartust ära viidud kirjandusliku konsultandi koha. Nii pandi ta Kirjanike Liidu Õpetaja tänava majas siiski ametikohale ja palgale. See on lühidalt räägitud, kui lihtne on olla luuletaja või kirjanik. Teine küsimus veel?

J. U.: Rääkisid, kuidas isa andis salajase signaali sulle ja salajase signaali su vennale...

H. R.: ...ei, vennale andis päris avaliku.

J. U.: Kas sina oma lastele oled ka signaale andnud, salajasi või avalikke või on nemad jäetud vabakursile?

H. R.: Ju nad on ise midagi noppinud. Kui talupoja poeg on ise ka natuke talumees, siis luuletaja lapsed, need on kõik natuke luuletajad ka. Mingis mahus. Katsetavad, kas tõmbuvad tagasi või... Võiks öelda, et üks poeg ei ole kadunud talupojast siiski mitte kaduma läinud, vaid tegeleb bioloogiateadusega. Mõni on natuke ajalugu õppinud. Seesama tuhin, mis on pannud ennast tegutsema, et sõlmida kokku eestlaste ajalugu. Kuna põhihulk lapsi on poisid, siis nemad on ikka rohkem ema kasvatada olnud.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: