"Semmelweis" on Louis-Ferdinand Céline'i 1924. aastal kaitstud meditsiinialane doktoriväitekiri, teemaks ungari-saksa sünnitusarsti Ignaz Philipp Semmelweisi elu ja töö.

On see meditsiiniajalooline uurimus? Palavikuline proosapoeem? Prohveti ja märtri elulugu? Põnevusjutuna kaasahaarav ülevaade XIX sajandi keskpaiga Viini sünnitushaigla argipäevast? Lapsevoodipalaviku käsitlus, mis räägib Tõest, Surmast ja Saatusest ning selle varjus teemadest, millele keskendub kogu järgnev Céline'i ilukirjanduslik looming?

""Semmelweis" ei ole veel Céline, aga see on juba Céline. See on läte, millest voolasid välja kõik tema hilisemad teosed, see on esimene kirjasõnas peetud võitlus sõjast alguse saanud surmapainega. See on "luulelise doktori" kuju esimene ilmumine hiljem järgnenud ilmumiste pikas reas. See on Céline'i sünnitunnistus – tema acte de naissance," kirjutab saatesõnas tõlkija Heli Allik.

Loomingu Raamatukogus on Heli Alliku tõlkes varem ilmunud ka Louis-Ferdinand Céline'i "Vestlused professor Y-iga" (2013).

Katkend:

Kuid kas pole me, vaadeldes vaimseid tippe, mis kerkivad teisel pool elu, tabamatuid inimeste liigtäpseile pilkudele, kaotanud igapäevase elu teeraja?

Ometi on see igal vanuseetapil sündmustest tulvil ja need peaksid oma lihtsas keeles kõnelema jõust ja ilust, mis on igal inimesel tema Saatuse saladuses.

Sündmused, mis kerkivad esile väikese Philippi esimestel eluaastatel, ei ütle meile peaaegu midagi väärtuslikku.

Ilma suurema rõõmuta õpib ta Pesti lütseumis, kuhu isa ta kirja paneb, ladina keele reegleid, ja ilma suurema eduta samuti, kui usume toonaseid kiitusnimekirju. Kool, nagu me teame, oli neil aegadel karm, retoorikareeglid keerulised, noorus mõistmata.

Kaks aastat kõndis Philipp igal pühapäeval üle ilusa Doonau silla lõunastama oma vanemate juurde, kes ei olnud kitsid julgustuse ja nõuannetega. Vürtspoodniku plaanid olid uhked: kas ei tahtnud ta mitte, et Philippist saaks Austria Franz I armee sõjaväekohtunik? Eks muidugi olnud see tasuv ja ihaldusväärne amet, mida pidasid need hobusesadulas õigusemõistjad, kes lahendasid lõputuid vaidlusi, mis tekkisid sõjakäigul olevate väesalkade ning kahju kannatanud ja rahulolematute maaomanike vahel.

Kuid isa soovidest poja saatuseni on pikk maa!

Nii hästi-halvasti, kui sai, lõpetas Philipp oma esmased õpingud ja 4. novembril 1837. aastal lahkus ta Budapestist, et minna Viini keiserlikku õigusteadust õppima.

Reis pidi kestma neli päeva. Vahejuhtum Pressburgi lähistel viivitas tõlla jõudmist. Viini saabudes on ta väsinud ja morn.

Tema esimene mulje sellest linnast oli läbinisti halb. "Mu kallis sõber," kirjutas ta Markusovskyle saabumisjärgsel päeval, "kuidas ma igatsen meie linna, meie aedu, meie jalutuskäike. Mitte miski pole mulle siin meeldiv..."

Ta ei hakka kunagi Viini armastama. Selle antipaatia tõelised põhjused on veel tummad, kuid hiljem sõnastab elu need talle täie selgusega.

Kuid juba oma esimestest Viini-päevadest peale tundis ta end linnas võõrana, ette määratud mitte meeldima. Kõik tema tunded jäid ungaripärasteks, ligipääsmatuteks. Kaua säilitas ta selle absoluutse usu omadesse, kuni päevani, mil tema kaasmaalased ise tema vastu 24 pöördusid. Arvatavasti oli tähtedes kirjas, et ta saab olema inimeste keskel õnnetu; arvatavasti muutub sellise haardega olendite jaoks iga inimlik tunne nõrkuseks. Need, kes on määratud tegema imetlusväärseid tegusid, ei saa oodata ühelt-kahelt igapäevaselt kiindumuselt neid dünaamilisi jõude, millest võiks süttida nende hiigelsuur saatus. Müstilised sidemed ühendavad neid kõige olemasolevaga, kõigega, mis tuksleb elust; need hoiavad neid jumalikus vaimustuses – ja sageli ka aheldavad. Eales ei hakka nad pidama armastatud naist või last oma olemise põhjuse kõige elavamaks osaks, nagu seda teeb enamik meist.

Ja lõpetuseks ammutas Semmelweis oma olemasolu liiga heldetest allikatest, et teised teda mõista oleksid võinud. Ta kuulus nende liiga harvade inimeste hulka, kes suudavad armastada elu selles, mis on temas kõige lihtsamat ja kõige ilusamat: elamises. Ta armastas seda enam kui mõistlik.

Aegade Ajaloos on elu vaid joobumus – Tõde on Surm.

Mis puutub arstiteadusse, siis see on Universumis vaid tunne, kahetsus, halastus, mis teistest veidike tegusam, ning lisaks üksjagu jõuetu sel ajal, mil Semmelweis sellega tegelema hakkas. Ta liikus selle poole, nagu see oleks kõige loomulikum asi. Õigusteadus teda kaua enda juures ei pidanud.

Ühel päeval kuulas ta oma otsusest isale teada andmata haiglas üht loengut, siis jälgis lahkamist keldris, kui teadus noaga surnukeha küsitles... Seejärel, koos teistega haige voodi ümber, õnnestus tal kuulda Škodat, selle aja suurt arsti, kõnelemas põdeja seisundist, tema tulevikuväljavaatest. Škoda oli suurepärane, tal oli eruditsiooni ja mõttepeenust, ta kirjeldas haigust, nagu kirjeldatakse vana tuttava nägu. Öösel palavik tõuseb, hing lahkub... Järgmisel päeval, kangestunud keha, kadunud soojus, pingule tõmmatud lina... mis üles tõstetakse. Lahkamine... Ka seal hiilgab Škoda eruditsiooni ja arusaamisega. Harjutakse, surm kaob silmist, vaadatakse veel üksnes Škodat, kuulatakse veel üksnes teda, ühel päeval surrakse isegi, ilma suuremat tõrkumata... See on arstide õnne hind.

Siinkohal peame kirjeldama Škodat, või vähemalt tema meditsiinilist tegevust, sest tema mõju mängis Semmelweisi elus kõige suuremat rolli. Ta oli pealegi silmapaistev inimene, kes nautis suurt ja välja teenitud reputatsiooni. Tema kliinilist õpetust järgis aina arvukam hulk õpilasi, talle kuulus kogu Viini meditsiinilise noorsoo elav poolehoid. Tema tööd auskultatsiooni vallas, mis kasvasid välja Auenbruggeri loomingust, olid julged ja tõid talle tuliseid vastaseid. Just seetõttu oli tema kuulsuses midagi sooja, mida tõsistel teaduskarjääridel enamasti napib.

Meil on lubatud oletada vaimustust, mis Semmelweisi meditsiini poole kandis, kuid tõtt-öelda teame vaid seda, et temast sai peagi Škoda otsene õpilane ja et õigusteaduskond registreeris tema lahkumise, enne kui ta jõudis oma esimesed diplomid kätte saada.

Tema isa suhtumisest sellesse asjade pöördesse ei tea me midagi.

Škoda käe all õppis Semmelweis seda, mida kliiniline vaim suudab looduses, ja kuigi ta polnud sellel alal kunagi nii peenekoeline kui tema õpetaja, seisid tema saavutused kindlamatel alustel – ta jõudis Tões palju kaugemale.

Ka üks teine mees, vähem tuntud kui Škoda, ennekõike vähem lärmakas, kuid kelle tööl oli palju laiem haare, rikastas Semmelweisi mõtlemist ühe asendamatu teadusliku meetodiga – see õpetaja oli Rokitansky.

See oli tema, kes juhtis Viini ülikooli esimest patoloogilise anatoomia kateedrit. Võib öelda, et seal pani ta aluse suurele Kesk-Euroopa histopatoloogiliste uuringute koolkonnale kõigi selle arvukate ja mälestusväärsete uurimistöödega. Semmelweis kuulus tema esimeste innustunud poolehoidjate hulka; see, mida ta õppis, näib olevat alatiseks tunginud tema kõige olulisematesse mõttekäikudesse.

Me võime küsida, millise õnneliku ja imepärase harmoonia mõjul ometi taandusid seni mõistetamatud ja koletislikud lapsevoodipalaviku katastroofid nende tagasihoidlike õpetuste ees, mille Rokitansky oli suutnud oma õpilase pähe koondada? Progressi julged sööstud on haprad! Värisedes mõtleme riskidele, millest tal tuli mööda loovida, ja neile mannetutele vahenditele, mis sel võidukäigul tema käsutuses olid. Geeniuse jaoks pole olemas väikesi vahendeid, on vaid võimalikud ja võimatud. Tollal polnud mikroskoobi vaateväljas avastatud ühtki tõde, mis oleks viinud Lõpmatuse teel kuigi kaugele; ka kõige julgema ja täpsema uurija võimed raugesid patoloogilise anatoomia piiril.

Lisaks mõnele peenele teooriale polnud nakkuse teel muud kui surm ja sõnad...

Need olid niisiis tõesti tähtsad relvad, mis Semmelweis oma kahelt õpetajalt sai. Kuid see polnud kõik, mis nad talle andsid. Kogu elu jälgisid nad murelikult oma unustamatu õpilase töid ja tegemisi. Nad vaatasid kurbusega teda mööda oma Kolgata teed sammumas ja mitte alati ei mõistnud nad teda.