Filmikriitik Karlo Funk leiab, et Ove Mustingu must komöödia võiks kuuluda omal kombel eestlast ja eesti elu defineerivasse žanrisse.

"Tegelikult see võiks olla iseseisev Eesti loo formaat, kus maainimesed satuvad võõrustama linnainimesi, tekivad konfliktid, ja põhimõtteliselt on see omalaadne meenutus sellest, mis enamiku jaoks on kultuurist kadunud ehk vana hea maaelu ja selles mõttes võiks ta olla etnograafiline dokument, mitte ainult mängufilm," ütles filmikriitik Karlo Funk.

Filmi pealkiri "Seatapp" on tekitanud vastukäivaid arvamusi juba enne filmi väljatulekut. Tegelikult on filmitegijad teadlikult vältinud niinimetatud häirivaid kaadreid ja samas ka iga hinna eest naerutamist.

"Film on mahutatud draama raamidesse ja kordagi ei lähe selliseks labaseks komöödiaks, see ongi tema tugevus võib-olla võrreldes teiste hiljutiste sama formaadi filmidega, ja loomulikult kogu see maailm on natukene teine, natuke autentsem, seal jooksevad sisse mingid detailid, mida teavad ainult need, kes PRIA toetusi taotlevad ja kokkuvõttes on see piisavalt ruumiline ja mitmekülgne ja räägib samadest tendentsidest, kus kohaliku elu on üle võtnud vanemad naisterahvad, kes otsustavad, kuidas avalik elu käima peaks," sõnas Funk.

Filmitegemise telgitagustest on valminud ka mahukas raamat.

"Seatapu" filmiraamatu mõte oli see, et me teeks endale mingi asja, mis jääb riiulisse, jääb alles. Film tihtilugu kaob lõpuks digiarhiivi ja tegijatel ei ole füüsiliselt mitte midagi. Teine on see, et alati on filmi taga nii palju inimesi, kelle hääl kuskile ei jõua, heal juhul sa ei näe artiklit, kus grimeerija, kostümeerijad või kunstnikud sõna saavad. Seepärast tunduski hea mõte, et võtame inimeste mõtted ja jutud kokku ja seda oli ka minul endal väga huvitav lugeda, kuidas keegi panustas või nägi selles loos, sest tihtilugu teeme me kõik suunatult oma tööd ja teiste kööki tihtilugu ei näegi," ütles režissöör ja stsenarist Ove Musting.