25. juunil ilmunud artikkel Eesti Ekspressis oleks nagu avanud Pandora laeka. Rahvusooperi töötajates aastate jooksul kogunenud vimm prahvatas välja peaaegu igas meediakanalis ja äkitselt oli kõigil Estonia kohta midagi öelda. Kui rahvusooperi peadirektor Ott Maaten on andnud juba mitu intervjuud, siis seni on vaikinud rahvusooperi koosseisude planeerimise juht Helen Lepalaan, keda lausa korruptsioonis kahtlustati. Nüüdseks on selgunud, et kriminaalmenetlust ei alustatud, sest Helen Lepalaane tegevuses ei tuvastatud kuritegu.

Kõigepealt, Helen, kuidas sa end tundsid, kui selgus, et rahvusooper on andnud sind sisuliselt politseisse?

Ma pean siinkohal tegema ühe paranduse. Kogu seda protsessi on artikuleeritud üht ja teistpidi, aga tegelikult on nendes avaldustes väga palju väära. Tõene fakt on see, mille ma sain meie juristi Maike Maiste käest: rahvusooper Estonia tegi ajakirjanduses avaldatud väidete põhjal avalduse politseisse, et uurida neid väiteid, mida me ise põhimõtteliselt ajakirjandusest lugesime. Rahvusooper Estonia ei andnud Helen Lepalaant mitte politseisse ja ei olnud ka seda süüdistust minu vastu, vaid lihtsalt anti uurida nendel väidetel põhinev olukord, et politsei sellega tegeleks.

See minu informatsioon pärines Vilja Kiisleri intervjuust, aga kuidas see uurimine sinu jaoks välja nägi?

Mulle teavitati rahvusooper Estoniast, et kõigepealt tehakse igakülgne küsitlus Estonia teatri lauljate seas ja saadud informatsioon antakse politseile edasi. Mina andsin rahvusooper Estonia nõukogule omapoolse detailse selgituse oma pedagoogitegevusest ja seletasin nii palju, kui see oli võimalik, isegi ajaliselt, mis on tegelikult juhtunud.

Sul on kaasas seesama politsei- ja piirivalveameti dokument.

See dokument on piiratud kasutusvõimalusega, aga tsiteerida ma siit võin. Selle kokkuvõtliku politsei menetluse lõppdokumendi kohaselt ei tuvastatud menetluse käigus asjaolusid, mis kinnitaksid artiklis kajastatud korruptsioonikahtlusi. Mina olen lauluõpetaja, minu teenus on laulutundide andmine ja ma teen seda ka muusikaakadeemias. Minu lepingus ei ole sellist punkti, et ma põhimõtteliselt ei või laulutunde anda.

Ma loen siit politsei raportist ette ühe täitsa toreda lõigu, mis ma arvan, on ka tavainimesele arusaadav:

"Samuti ei ole välistatud, et lisalaulutundide võtmine tõstabki Eesti solistide taset ja see on rahvusooper Estonias vajalik. Viimasele asjaolule vaatamata ei otsusta siiski Helen Lepalaan laulutundide alusel, millise rolli keegi tulevikus võib rahvusooper Estonias saada. Tegemist on järgmise astme kaalutletud ja teatud mõttes subjektiivse kunstilise otsusega (loominguline juht, peadirektor, repertuaari nõukogu), mis on tagantjärele kontrollitav, miks just see inimene sellesse rolli valiti. Helen Lepalaan seda ei otsusta. Samuti on temalt laulutundide võtmine vabatahtlik, mis ei ole personaalselt valitud inimestele ega kitsale ringile. Käesoleval juhul on meelevaldne tõlgendus, et rahvusooper Estonias saadakse rolle ühe isiku kaudu talle laulutundide eest maksmisel. Samuti ei ole rahvusooper Estonia piiranud Helen Lepalaane selliste laulutundide andmist ja töötajatel nende võtmist või muu nõu andmist ja konsultatsioonide suulist jagamist."

Võib-olla oleks praegu see koht, kus tuleks teha selgeks, kuidas siis rahvusooper Estonias tehakse rolliotsuseid?

Minu praegune ametinimetus on koosseisude planeerimise juht, varasem ametinimetus oli välissuhete juht. Minu esmane töökohustus selles plaanis oli eelkõige välissolistide leidmine. Kui ei olnud trupisiseselt võimalik leida selliseid rolle, mis olid sellele või teistsugusele ooperile vajalikud, siis sealt hakkas põhiliselt minu töö pihta. Ma pidin soliste otsima ettelaulmistel, konkurssidel, korraldama teatris ettelaulmisi.

Mingisugusel minule teadmata põhjusel vahetati minu ametinimetus, aga minu tööülesanded sellest ei muutunud. Ma olen põhimõtteliselt loomingulise juhi musta töö tegija, mis tähendab, et kui me võtame plaani ühe ooperi, siis repertuaarinõukogus arutame me seda ja mina vaatan need rollid läbi ja ütlen, palju me saaksime oma lauljatega sellest katta. Kui me otsustame mingisuguse ooperi kasuks, siis ma teen rollianalüüsid. Vastavalt sellele, missuguse karakteriga või vokaalsete omadustega on roll, teen mina ettepanekud loomingulisele juhile. Need kirjavahetused on täiesti olemas.

Peale seda hakkab dialoog, mida me mõnikord teeme laua taga, mõnikord tekivad küsimused ja siis näiteks dirigent palub, et keegi laulja laulaks. See on niisugune workshop'i moodi proov, kus dirigent kuulab lauljat ja siis juba valib. Kui laulja laulab trupis, tähendab see automaatselt, et ta on suure pildi teenistuses. Ooper peab saama välja toodud ja kõik rollid peavad saama kaetud. Kui laulja on vabakutseline, siis on tema valik laulda ette ainult näiteks selle rolli osa ja kui teda rolli ei valita, siis ta võib valida, et ta ei taha teist rolli laulda.

Trupis sellist asja ei ole, trupi eelis ja puudujääk laulja jaoks on see, et trupis on lauljal alati kuupalk. Väike lisanumber tuleb sinna etenduste näol vastavalt sellele, mis kategooria rollidega on tegu. See tähendab ka seda, et trupis peavad lauljad olema valmis laulma ka selliseid rolle, mida nad võib-olla peaksid ise teisejärguliseks. Samas ei ole teisejärgulisi rolle, sest ilma kõrvalrollideta ei saa ooperit ette kanda.

Lõpuks teevad peadirigent või ooperi muusikaline juht kogu selle diskussiooni ja arvamuste pealt omad otsused. Mina nendes lõplikes otsustes isegi väga ei räägi kaasa, sest mina olen oma ettepanekud teinud, nii et nemad valivad.

Millal tulevad mängu välissolistid?

Meil on kahesed koosseisud. Meil on siiamaani olnud 18 lauljat, nüüd ma saan aru, et meie truppi on juurde tulnud ka üks Hispaania tenor, kes on varem laulnud kooris. Kui me nüüd selle 18 jagame pooleks, siis see on põhimõtteliselt üheksa kahekordset rolli, aga meil on oopereid, kus rolle on 12–13 või muusikale ja siis seal tulevadki mängu väliskülalised.

Teisel juhul, kui on näiteks tegemist Wagneri, Verdi, Pucciniga, siis seal on dramaatilised hääled, väga tihti on dramaatilised tenorid, mida meil ei ole. Ka täislüürilised tenorid, dramaatilised sopranid. Puccini rolle me ise ei saa välja kanda. Meil on küll üks väga tore ja arenev lüüriline sopran ansamblis, aga kõik peab toimuma hääle tervishoiust lähtuvalt. Liiga kiiresti minna suure rolli peale, mida tegelikult oskused või häälematerjal vastu ei pea, on väga ohtlik, häält on väga kerge kaotada.

Kui on sellised suured mastaapsed rollid, mida meie endi hääleliigid ei kanna välja, siis pöördume väliskülaliste poole.

Ma saan aru, et siin on tegelikult kogu aeg see pingeväli, et kas oma trupi solistid saavad selle rolli, mida nad soovivad ja samal ajal, nagu me oleme lugenud, siis väljaspool Eestit tegutsevad ooperilauljad ei ole rahul, et nende arvates kaasatakse neid liiga vähe.

Kuna meil on ka eelarvelised piirangud, on minule ülesandeks tehtud võimalusel katta rollid ära oma solistidega. Mina olen lähtunud endale antud ülesannetest. Ma olen selles mõttes ka puhvri rollis natuke teenimatult. Näiteks "Don Pasquales" on meil kaks Norinat ansamblis ja kui me teeme neli etendust hooajal ning anname selle ühe Norina etenduse ühele Eesti väliseestlasest solistile, näiteks Mirjam Mesakule, siis meie oma solistid istuvad jõude. Ühel hetkel meil on kitsas käes ja me ei saa teha selliseid ulatuslikke žeste. See oleks muidugi imetore, aga selleks peab tõesti olema täiesti eraldi eelarve, et niimoodi toime tulla.

Kui ma teen siis ettepaneku kasutada meie Eesti soliste, on välissolist pettunud. Kui ma teen ettepaneku kasutada eestlasest välissolisti, siis on meie Eesti ansamblis pettumused. Ma ei tea, mis see hea lahendus on.

Kui me läheme natuke ajas tagasi, siis sa tulid rahvusooperisse Estonia tööle alguses lauljana. Sa olid tükk aega Hollandis vabakutseline ooperilaulja ja siis hakkasid saama rolle Estonias ja alles peale seda kutsuti sind casting director'iks, välissuhete juhiks, koosseisude planeerijaks.

Jah, vastab tõele.

Aga kui sa tulid sellele tööle, kas sul oli ka toonase kunstilise juhiga, kelleks oli Vello Pähn või toonase peadirektori Aivar Mäega ka sellest juttu, et siin võib tekkida rollikonflikt, kui sa ise laulad rolle ja samal ajal mõnes mõttes jagad neid rolle.

Aastal 2015 tehti mulle ettepanek asuda välissuhete juhi kohale, aga kaks aastat enne, miks ma üldse Eestisse tagasi tulin, oli see, et muusikaakadeemia tegi mulle ettepaneku tulla õpetajaks. Tegelikult kutsus ka Mart Mikk juba varem mind laulma "Julius Caesarit". Sealt edasi laulsin ka "Carmenit" ja siis mulle pakuti "Cardillacis" tütre rolli. Siis tuli järgmine barokkooper, milleks oli "Rinaldo" Andres Mustoneni juhatusel ja ettepanekul. Välissuhete juhi koht tuli alles peale neid.

Ühes ooperis olin ma ainuisikuliselt rolli peal. Kui seda mängiti, siis loomulikult ma pidin seda laulma, aga mitte ükski nendest rollidest ei olnud tehtud siis, kui ma sellel välissuhete juhi kohal juba olin ja loomulikult kuni neid oopereid mängiti.

2018. aastal mindi Eesti Vabariik 100 käigus külalisetendusi tegema kaks korda ka sellesama "Rinaldoga". Seal valis kunstiline juht Andres Mustonen välja esinduskoosseisu ja sellesse esinduskoosseisu valis ta ka minu. Ma arvan, et see oli üks selline pinget tekitav asjaolu, aga absoluutselt mitte minust sõltuv. Olid "Rinaldo" orkestriproovid ja ma laulsin Armida kõige kuulsamat aariat, see on hästi ulatuslike koloratuuridega furioso. Kui ma koloratuurse osa olin ära laulnud ja me pidime aaria esimese poole algusesse tagasi minema, siis Mustonen lõi orkestri kinni ja ütles kogu orkestri ja solistide ees, et see on maailma tase, nii tuleb laulda.

Pärast sain ma teada, et oli mindud Aivar Mäe juurde ja nõutud, et Helen ei laulaks Estonia teatris sellepärast, et tekib huvide konflikt. Otseselt minu lepingus ei olnud mitte mingisugust punkti, et ma ei tohi laulda, aga ma sain aru. See ei olnud meeldiv teade, et niimoodi selja tagant minu vastu astuti. Aga Aivar Mäe tegi õnneks sellise lükke, et ta ütles, et mul on väga ilus hääl ja ta hindab mind lauljana väga, et mul on luba käia mujal, ka Eestis mujal, teha projekte ka välismaal. Nii ma mingi aeg laulsin edasi, aga mitte Estonias.

Ometi väitis selles kurikuulsas Ekspressi artiklis Monika-Evelin Liiv, et sellepärast ei saanud välissolistid rolle, et sina määrasid ennast nii Ljubaša rolli ooperis "Tsaari mõrsja" kui ka Ortrudi rolli "Lohengrinis".

Kui tehti ettepanek teha "Tsaari mõrsja" etendus, siis määrati ooperi muusikaliseks juhiks kadunud Jüri Alperten. Meil oli Ljubaša rollile pandud Helen Lokuta, aga dublant oli puudu.

Me tegime ettelaulmise, millest võttis osa ka Monika-Evelin Liiv. Ma tean, et lõpuks laulis veel üks teine Eesti metso Ljubašat ette ja veel kaks välislauljat, üks Leedust ja üks Saksamaalt.

Alati, kui on ettelaulmised, siis ma saadan kutsed dirigentidele, peadirektorile ja võimalusel mõnele pianistile, kes saaksid tulla. Ettelaulmised on tavaliselt esmaspäeval, siis on teatris vaba päev ja lava on vaba, nii et see, kes saab tulla, see tuleb. Aga see on ka täiesti tõendatav fakt, et ettelaulmisele ma kutsun nii palju inimesi, kui on võimalik.

Kuidas need lauljad selle ettelaulmise üles leiavad? Kas ikkagi sina kutsud nad sinna ettelaulmisele?

Üldiselt toimub suhtlemine agentuuride kaudu. Mõnikord on selliseid hetki, kus ma tean, et kuskil kõrvalteatris on seda rolli tehtud. Väga paljud lauljad kirjutavad ka ise. Mul on vahel 25 meili päevas, igasugused lauljad kirjutavad, ausõna, mõni ei pea viisi. Mul on 20 sekundi printsiip, et kui ma kuulan kahekümne sekundiga ära, siis ma elimineerin selle kirja, aga ma ikkagi võimaluste piires kuulan üle.

Tollane kunstiline juht Vello Pähn, Jüri Alperten ja mina, me olime kõik eriarvamusel. Vello Pähn ütles, et kuna Jüri on muusikaline juht, siis Jüri otsustab. Jüri otsustas Leedu metsosoproni kasuks, kelle nimi oli Jovita Vaškevičiūtė. Ma ei tea, kust on Monika võtnud sellise idee, et mina olevat ennast sinna rollile pannud, see absoluutselt ei vasta tõele.

Kuidas oli "Lohengrini" Ortrudi rolliga?

Arvo Volmer tuli minu kabinetti, istus maha ja ütles, et see teine Ortrud võiksid olla sina. See liigutas mind väga, sest minu suu oli teatris kinni pandud ja ma ütlesin, et Arvo, kui sa tõesti arvad, et ma võiksin seda teha, siis ma seda partiid hakkan vaatama.

Hiljem andsin ma endale aru, et ma ei tööta enam lauljana nii intensiivselt ja mul puudub see n-ö sportlase staamina. Ma tundsin, et minus ei ole enam seda jõudu. Läksin Arvo Volmeri juurde ja ütlesin, et ma väga vabandan, ma tänan sind usalduse eest, aga ma ütlen selle rolli ära ja võib-olla ongi parem, et ei tekiks jälle üht sellist pusa, mille tagajärgi me peame pärast likvideerima.

Otsisimegi teise Ortrudi, kelleks oli Ukraina laulja Maria Berezovska, kes oli seda rolli varem teinud. Üldiselt selliste keeruliste psühholoogiliste ooperite ja väga keeruliste partiide puhul on eelis see, kui seda on lauldud.

Minul on meeles see, kuidas ma Saaremaa ooperipäeval kuulsin Monika-Evelin Liivi laulmas Ortrudi aariat ja temaga vesteldes ütles ta, et ta hakkas seda sisse laulma, sest tal on Estonia kunstilise juhiga kokkulepe, et ta saab hakata seda rolli Estonias laulma.

Ma ei oska kommenteerida midagi, mille juures ma ei ole olnud. Kui Arvo Volmer rääkis temaga sellest rollist, siis ma tõesti ei oska seda kommenteerida, kas see oli rolli pakkumine, kas see oli mõte? Ma olen tihti tähele pannud, et kui sa juba mingist rolli võimalusest räägid, siis järgmine kiri tuleb sellisena, et te ju pakkusite. Ma otsisin selle kirja üles ja ütlesin, et ei, ma ei ole pakkunud, ma ainult uurisin.

Monika on käinud korduvalt teatris küsimas igasuguseid rolle ja kontsertide esinemisi, mind on informeeritud sellest, ka peadirektori ja Arvo Volmeriga. Ma tean, et Arvo ütles, et tema sai aru, et ta on seda rolli laulnud. Ma küsisin Monika käest, kas see vastab tõele, et kui sa seda rolli oled laulnud, siis Arvo on nõus, et sa tuled selle rolliga sisse mingisugusel hetkel. Tuli välja, et ta ei olnud seda laulnud ja rohkem ma ei oska selle kohta kommenteerida.

Et siis tegemist on kommunikatsiooniprobleemiga? Samas, kui sul endal lauljana oleks selline olukord olnud, kuidas sa seda hindaksid?

See on väga tavaline praktika, ma olen seda palju kogenud oma elus. Mulle on isegi öeldud, et näeme sind selles rollis, näiteks Hollandis, ja tegelikult tuleb välja, et on muudetud arvamust ja leitud keegi teine, kes kunstilisele juhile või dirigendile paremini sobib. Mõnikord sellest ei teavitata.

Kui nüüd mõelda tagasi sellele perioodile, alates sellest 2015. aastast, kui sa rahvusooperis oled tööl oma praegusel ametikohal, kas on veel olnud rolle peale nende, millest me praegu rääkisime?

On veel üks väike põige 2018-2019 aastavahetusel operetietenduses "Operetikuningas Kalman". Heli Veskus, kes prima donna rolli laulis, ei saanud teha aastavahetuse üht etendust ja väga ähmi täis Jaak Jõekallas, kes seda lavastas, tuli minu juurde ja ütles, et sa oled ainukene, kes suudab need kaks numbrit ära laulda, et palun-palun-palun.

Ma ütlesin, et kas te nalja teete, ma ei taha sellist kahepalgelist asja enam, aga ei-ei seda on vaja, meil jääb muidu etendus ära, ja siis ma ütlesin, et minge peadirektori juurde, et see peab tulema täiesti ametlik, et me palume Lepalaant rollile, et see peab olema nii selge, kui üldse olla saab. Ja niimoodi oligi, et tegin seda etendust isegi veel hooaja keskel mingisugused korrad, kui Heli ei saanud laulda ja Heli isegi tänas mind.

Nii et tegelikult me saame öelda, et see süüdistus, et sa võtad rollid endale selle asemel, et anda need...

See on järjekordne vale.

Teine väga tõsine süüdistus puudutab rollide usaldamist laiemalt väljaspool Eestit tegutsevatele ooperisolistidele. Mulle meenub, et mõned aastad tagasi tegin intervjuu Ain Angeriga, kes ütles, et ta tuleb rahvusooperisse laulma Golaud' rolli Debussy ooperis "Pelleas ja Melisande". Kui see ooper esietendus, siis oli meil laval prantsuse bass. Miks siis ikkagi Ain Anger seda rolli ei saanud?

Oli siiski üks inglise-saksa bariton, aga iga hooaeg ma küsin, et Ain, kas sulle sobib, kas annaksid vastuse, on need ja need kuupäevad. Varem me sobitasime oma mängukava suisa tema järgi, aga see läks nii keeruliseks, et ühel hetkel meil oli vaja mängukava kinnitada ja Ainilt ikka vastust ei olnud. Ma saan aru, et Ain jätabki Estonia teatri etendused oma kalendri viimasteks otsusteks. See on arusaadav, ei saakski teistmoodi olla, kui tal ikkagi tuleb mingisugune projekt, kus ta peab ära sõitma ja honorarid ei ole üldse võrreldavad.

Mõnikord olen neli korda küsinud ja ma ei saa vastust või lõpuks viimasel hetkel tuleb see vastus ja ta ütleb ära. Kirjavahetus on olemas, kuidas ta ei ole vastanud jaatavalt nendele etendustele, mis me oleme talle pakkunud.

Miks näiteks Annely Peebole ei ole pakutud rahvusooperis üldse rolle?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest sellest ajast saadik, kui mina olen Estonias töötanud, ei ole tõesti Annely seal laulnud ja minu meelest ka varem ei ole laulnud. Ma tõesti ei oska sellele küsimusele vastata.

Mõnes mõttes tundub ju loogiline, et eestlane tahaks rahvusooperi laval kuulata just mujal kuulsaks saanud Eesti lauljaid. Mis on sinu jaoks see põhiline printsiip, kui sa hakkad neid külalissoliste otsima? Kes on need, kellega sa esimesena ühendust võtad?

Vastavalt sellele, mis on vaja. Väga tihti on meil vaja just Verdile, Puccinile ja praegu näiteks "Lohengrinile". "Lohengrini" Elsa roll ei ole dramaatiline roll. Näiteks Aile [Asszonyi] on oma rollides Elsast välja kasvanud juba. Kui see ei oleks nii, siis me oleks Ailet palunud. Ja Puccini sopraneid üldiselt meil ei ole. Butterfly ise on 15-aastane väike jaapanlanna. See peab ka kuidagi vormilt ja sisult sobituma, et Butterfly ei saa olla suurem Pinkertonist. Need ajad on möödas, kus Alfredo oli 25 ja Violetta oli 60.

Samas mulle tundub, et ka need ajad on möödas, kui prima donna järgi toodi mõni ooper lavale. Kas näiteks seda on Estonia kunagi kaalunud, et meil on praegu Aile Asszonyi, kelle nimi praegu nendel aastatel üldse pole läbi käinud, et võttagi üks ooper selleks kavasse, et...

Veel kord kordan, et mina ei võta neid otsuseid vastu. Ma ei saa sellest meelevaldsusest üldse aru. Kuidas saab selle siduda kogu selle korruptsioonilaimuga, kuidas saab veel seda siduda, et ka Eesti lauljaid sellepärast ei võeta Estoniasse. See on nii inetu meelevaldne järeldus, et selle peale annab tulla. Et kellelegi pühendada roll, see ei ole minu otsus, see on ikkagi direktori, kunstilise juhi otsus. Mina täidan seda ülesannet, mis mulle antakse.

Ma küsisin huvi pärast Läti rahvusooperi casting director'i käest ja tema ütles, et nemad ka ei tee sellist praktikat. Nad ei too ooperit välja ainult ühele konkreetsele solistile.

Teine süüdistus, mis sinu vastu esitati puudutab laulutundide võtmist. Kui palju laulab täna Estonias soliste, kes käivad sinu juures laulutunnis?

Aus vastus on, et mitte keegi ei käi minu juures Estonia solistidest laulutunnis. Üks selline juhtum oli kaks aastat tagasi, 2024. aasta aprilli lõpus, kui konsultatsioonile või tagasisidestusele tuli üks Estonia, ma jätan nime nimetamata, esisolist, kes on kümme aastat olnud pearollides, kelle rollinimistu ja pearollide arv on üks suuremaid meie trupis.

Esiteks ei ole seal mitte mingisugust mõtetki sellest, et tal ei oleks rolle või ta oleks saanud rolle. Me tegime neid tunde täpselt kuus. Mitte keegi teine Estonia teatrisolistidest ei ole minult tasulisi laulutunde võtnud.

Aga sa pead praegu silmas koosseisu soliste. Kas see käib ka külalissolistide kohta?

Külalissolistide kohta nii palju, et praegu üks Eesti külalissolist, jällegi jätame praegu nime nimetamata, alustas minuga esimesi laulutunde peaaegu viis aastat tagasi. Me tegime mõlemad Bachi h-moll missat ja kuna talle väga meeldis see, kuidas ma legato't ja kõike tegin, siis ta küsis minult, kas ma aitaks teda, et tema on täheldanud, et tal on mingisugused raskused tekkinud. Me hakkasime siis vaikselt tööle, üldse mitte tihedasti, andsin talle mingisugused harjutused, mida ma arvasin, et ta rasedana saab teha. Pärast jätkates hakkas ta väga ilusti arenema.

Kui ta kuulis, see ei olnud isegi minu ettepanek, et rahvusooper toob välja "La donna del lago", siis ta tuli küsima, kas ta võib Arvo Volmerile ette laulda, et tema on Helena lõpuaariat laulnud Itaalias ja seda rolli ka natukene õppinud kunagi ammu, kui ta seal oli.

Kuna tal oli see olemas, ütlesin ma, et miks mitte, laula muidugi ette. Arvo võttis seda väga kena leiuna. Loomulikult ei olnud ettelaulmine perfektne, aga ma saan ka aru dirigendist, kuna meil oli niikuinii vaja leida kaks do-tenorit, kellel on koloratuurselt kõrged partiid ja need tenorid on reeglina päris kallid. Arvo ütles, et me peame toetama ka Eesti lauljaid. See läks väga kenasti ja lõpuks sai minu meelest see laulja Kultuurkapitali preemia.

Igale rollile, neid on hetkeks nüüd kolm, tegi ta ettelaulmise. Nüüd viimasele, kui ta tegi ettelaulmise Desdemona rollile Verdi ooperis "Otello", siis igasuguse läbipaistvuse huvides kõrvaldasin mina ennast üldse hääle andmisest. Selle otsuse tegid lavastaja ja Arvo Volmer.

Kas välissolistid on sinu käest raha eest tunde saanud?

Üks tenor, keda ma kohtasin 2023. aastal Itaalias. Meistriklasside käigus jäi silma üks väga tore tenor Austraaliast, aga ma ei teinud mingit ettepanekut, sest ma nägin, et seal on veel tööd küll. Peale seda kolme päeva meistriklassi tuli ta minu juurde ja ütles, et ta tahaks minu juures jätkata ja ühtlasi küsis, et kui meil on ettelaulmisi, siis ta hea meelega tuleks laulaks meie peadirigendile ette.

Juhtus niimoodi, et me otsisime tükk aega Arvoga teist Don Joséd ja siis me kuulasime ka mõned tenorid üle. Ühtlasi kutsusin ma ka selle tenori ette laulma. Arvole ta meeldis, tal on üliilus hääl, kuigi tehnilist tööd on alati teha. Me kuulsime ära tema voorused, tema puudujäägid, aga Arvo otsustas, et jah, me nii teeme. Pärast seda käis see tenor minu juures ka selle rolli ettevalmistamise ajal mõned korrad konsultatsioonis.

Veel kolmas probleem, mis tuli välja rahvusooperi solistide usaldusisiku jutust on, et ooperiosakonnas valitsevat hirmuõhkkond, et lauljad tunnevad ennast halvasti. Nad arvavad, et see on tulenenud sinu suhtlemisviisist, käitumisest ja isegi halvustavast hoiakust. Kuidas sina seda näed?

Need on kõik väga subjektiivsed üldistused. Ma ei tea, mida see tähendab, mida nad selle all mõtlevad. Põhjenda ära, miks sa nii arvad.

Kas ma võin minna sinna sellesse aega tagasi, kui solistid pöördusid peadirektori poole sooviga, et sina enam rolle ei laulaks? See kindlasti mingil määral pidi ju mõjutama sinu ja solistide vahelisi suhteid?

Eks valus oli seda alla neelata, aga ma tegin endale asjad selgeks ja mõtlesin, et kui ma siin sellel positsioonil olen, siis mul tuleb seda aktsepteerida. See ei olnud tegelikult probleem. Teine asi on see, et ma ei puutu oma töös väga üldse meie solistide ansambliga kokku. Ma ei ole aktiivne tegelane nende proovides, ma mitte kuidagi ei jää isegi neile tee peale ette.

Muidugi on juhtunud ka aastate jooksul sellised ebameeldivad olukorrad, mis on põhjustatud solistide poolt. Näiteks, kui me tõime välja muusikali "Kabaree". Meil on olnud varem Malviuse lavastuses "Viiuldaja katusel" ja samamoodi "West Side Story". Nendes kahes muusikalis tulid põhimõtteliselt kõik pearollid väljast. Ka väiksemad rollid, mis oli minu meelest täiesti põhjendamatu. Üldiselt sinnamaani ei olnud ettelaulmised Estonia teatris väga praktiseeritav tegevus. Samas ei ole ka selles mitte midagi imelikku, sest see on teistsugune žanr ja näiteks Vanemuises laulavad ka oma trupisolistid ette.

Nendest ettelaulmistest ma sain aru, et mõnel solistil oli väga suur pahameel, et miks nemad peavad ette laulma, nemad on trupis ja neile peab need rollid andma. Ma proovisin selgitada, et siin on hoopis teistsugused põhimõtted. Muusikal on ikkagi näidend, ta on rohkem draamalavastus ja seal on ka type-casting ehk karakterile põhinevad rollisobivused.

Ma tõesti võitlesin Anna Kariniga üks kord koosolekul peale seda, kui need ettelaulmised olid tehtud. Tema soov oli teistsugune kui minu nõudmised, aga lõpuks me leidsime kompromissi ja väga suur osa rollidest oli kaetud meie lauljatega. Hoolimata sellest läks üks pettunud lauljate grupp direktori juurde ütlema, et nende meelest on see väär, et Helen korraldab mingisuguseid ettelaulmisi. Nad tahtsid must lahti saada.

Mind väga riivas see, sest tegelikult ma võitlesin kõigi nende rollide eest, mis inimesed said. Ka need inimesed, kellel olid seal muusikalis rollid, läksid selle massipsühhoosiga kaasa. See oli esimene hetk, kus ma mõtlesin, et kust see loogiline on. Järgmine hetk oli natuke rohkem kui aasta tagasi. 2025. aasta kevadel kutsus meie jurist mind enda juurde ja rääkiski sellest, et on mingisugused kuulujutud, et minu käest pidi raha eest rolle saama. Ma mõtlesin, kas see on nali.

Ma tegin kohe juristile palve kutsuda kokku lauljate esindus, palusin, et keegi peab olema juhtkonnast ja palusin seda protokollida, et ma vastan kõikidele küsimustele ja olen väga huvitatud teada saama, kust selline kuulujutt on alguse saanud.

Aegade jooksul on olnud noori lauljaid, mingisugused raskused on tekkinud, pianist on kutsunud mind nende proovidesse ja ma olen andnud nõu. See ei ole mitte mingisugune tund olnud, ma olen seda teinud omast vabast tahtest ja täiesti tasuta. Kusjuures ka üks lauljate esinduse liige palus oma ühel esietendusel mind nende proovi ja ma aitasin teda, ta sai väga hea kriitika, ta tänas mind samamoodi.

Nüüd need samad inimesed pöörduvad selliste kuulujuttudega minu vastu. Ma ei tea, mis seal võis juhtuda ja palusin seda koosolekut. Mulle vastati, et teeme koosoleku uue hooaja alguses. Ma saatsin veel oktoobri alguses personalijuhile meeldetuletuse ja ma ei saanud mitte mingit vastust. Pöördusin lauljate poole isiklikult ja läksin personalijuhi juurde küsima, miks selline minu palve jäi rahuldamata. Lauljad ei soovinudki kohtuda. Laimata julgetakse, aga otse silma vaadata ja rääkida, mis neid häirib või mis nende mure on, seda ei tehtud.

Viimane aasta olen ma põhimõtteliselt natuke distantseerinud ennast, ma teen tööd oma kabinetis ja samas kõik asjad, mis on vaja rääkida, on väga konstruktiivsed.

Mul on ka kirjavahetus ühe solistide esindajaga, kellele me taotlesime stipendiumit, kellele olen kirjutanud suurepärased iseloomustused ja väga paljudele teistele lauljatele. Mul on kirjavahetused, kus mind tänatakse huvitava ja konstruktiivse vestluse eest, et me nende käekäigu eest hoolitseme ja neid edasi aidata tahame. Nii et ma ei tea, mis on selliste subjektiivsete välja visatud lausete taga.

Aga mina omalt poolt olen käitunud nendega oma teada viisakalt. Igasugune konflikt tähendab seda, et mõlemad pooled tulevad kokku ja räägivad asjad lahti. Ühepoolne info kuulamine ja sellest järelduste tegemine ei ole õigusriigis sobiv.

Aga mis saab edasi? Politsei on nüüd teatanud, et kriminaalmenetlust ei alustatud, aga kui ma saan õigesti aru, siis ikkagi Estonia siseaudit veel toimub. Kui palju sina sellega seotud oled?

Ma ei oska seda üldse kommenteerida, sellest ei tea mina midagi. Põhimõtteliselt me oleme ju ka puhkusel. Ma olen küll teinud Eesti Ekspressile paranduste nõude, ma ei tea, mis nad sellega nüüd edasi teevad. Mul kaob usaldus meedia ja inimeste vastu ära.

Aga kas sina saad kätt südamele pannes väita, et sa oled kõik õigesti teinud?

Ma ei tea, mis on õige. Ma olen inimene, kes on otsekohese ütlemisega, ma hindan otsekohesust ise ja pean seda vooruseks. Võib-olla see on viga, et ma ei ole piisavalt diplomaatiline, et ma tahan rääkida asjadest nii, nagu nad on ja panna nad laua peale, kuna siis me saame alles päris dialoogi alustada. Võib-olla ma olen midagi tegemata jätnud, ma ei tea seda. Ma ei tea, kas on maailmas üks inimene, kes ei ole teinud vigu. Minu meelest see on Jeesuse ütluses, et kes viskab esimese kivi...

Kui küsida Ott Maateni kohta, siis mul tuleb selline vastus, et kõik, kes teatris töötavad, ka juhtivatel positsioonidel, on tegelikult olnud tegevinterpreedid, nad on oma ala spetsialistid. Nad ei ole niisama nendel kohtadel, aga mitte keegi nendest ei ole õppinud juhiks.

Lauljad näevad alati ainult oma kitsast pilti, meie peame nägema suurt pilti ja kuna ma olen olnud nii laulja positsioonis kui ka nüüd administratiivses positsioonis, siis ma võin aimata, kust tulevad mingisugused vääritimõistmised või kus on need kitsaskohad. Selleks tegime ka uurimise siin juba aasta tagasi, et seda kõike välja selgitada. Tegelikult peaksid hakkama osakondade sisesed ja vahelised koosolekud, et me kaardistaksime ära.

Keegi ei ole tegelikult juhiks õppinud ja mis meil puudu on, on vajaduspõhised juhtimiste koolitused ka psühholoogiliselt. Kuidas saada hakkama sellise asjaga, keerulise inimesega? Lauljad on keerulised isiksused, see on alati nii olnud. Ma ei tea, kas see konflikt on nüüd suurem kui miski varasematest, sest läbi ajaloo on neid olnud, lihtsalt see, kuidas seda kajastatakse, on läinud absoluutselt üle igasuguse piiri.

Konflikti puhul peab olema selge, kas me oleme orienteeritud lahendusele või tahame lihtsalt lammutada, mõnitada ja rünnata. Ka meedia on seda teinud. Ma ei saa aru sellest, milleks on vaja sellist vana institutsiooni ka oma inimeste poolt lammutada.

Ott Maaten ütles intervjuus, et tema tunneb, et ta on kõik õigesti teinud ja et rahvusooperis ei ole praegu kriisi. Kas sa oled temaga nõus?

Tegelikult on need kõik administratiivsed probleemid, mida tuleks lahendada teatrisiseselt. Ekspressis on väidetud, Monika-Evelin Liiv on väitnud, et tema lootis, et see jääb siseatmosfääri, ka üks lauljate esindaja on öelnud, et lootis, et seda ei hakata väliselt pesema. Kui sa lähed laimuga ajakirjandusse ja hakkad seda avaldama ja siis ütled, et lootsid, et see jääb teatriseinte vahele... No vabandust.

Tulles selle hirmuõhkkonna juurde tagasi, siis väga kummaline asi on see, et ERR-ile on antud 24. mai 2026, täpselt kuu aega varem, lauljate esindaja poolt selline vastus. On küsitud, et kui hoituna sa noore ooperilauljana tunned ennast tänases Eestis? Kui väärtustatud teie töö on? Vastus: "Ikka võrdlemisi hoituna, maja sees on õhkkond väga hea." Kes millal siis valetab? Seda oleks nüüd väga huvitav teada.

Mida sa edasi teed? Kas sa oled valmis sellel ametikohal jätkama?

Minul on oma töö teha. Minu tööd on hinnatud teatris juhtkonna poolt professionaalseks, seda nii eelmise teatridirektori sõnul kui ka praeguse teatridirektori sõnul. On vaja rääkida asjad lahti ja mina isiklikult ei näe mingisugust takistust selles, et ma oma tööd edasi teen. Mina leian, et lauljatega kohtumine tuleb teha ja ma olen väga valmis seda tegema. Kui neil on etteheiteid, siis ma olen valmis need ära kuulama ja kui tõesti selgubki midagi, mis ma olen jätnud märkamata, ei ole mul absoluutselt probleem oma vigu parandada, seda tunnistada.

Minuga saab rääkida. See, et ei julgeta tulla rääkima, seda juttu ma nüüd küll ei taha kuulda.

*

"Delta" raadiointervjuud on siin toimetatud ja lühendatud.