Aasta on 1978

Punaste Brigaadide sissid röövivad Itaalia peaministri Aldo Moro, nõudes kõigi kommunistidest vangide vabastamist. 1. märtsil leiab aset hauarööv. Seekord pole tegemist mõne vaaraoga, vaid lahti on kaevatud Charlie Chaplini haud ja laip koos kirstuga on varastatud. Kaks töötut immigranti soovivad Chaplini laiba eest lunaraha. Päris loll nali, ilmselt isegi Chaplin poleks naernud. Ameerikas jõuab kinolinale romantiline muusikalifilm "Grease". Vietnam ründab Kambodžat. Londonis sünnib esimene katseklaasilaps Louise Brown. Eestis tähistatakse Tammsaare 100. sünniaastapäeva. Ilmub Jüri Üdi luulekogu "Ma olin Jüri Üdi". Seal on read:
käib kulla ülekuldamine
ei väsi naine mees ei nolk
käib oma aia muldamine
ja naabri aeda lendab solk
mu rahvus eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s

Ja sel aastal trükib ajakiri Looming ära ka Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendi "Küüni täitmine". Kõiv ja Runnel kasutavad pseudonüümi Jaanus Andreus Nooremb.

Ühtpidi on seal kõik eesti kirjanduse austajale tuttav – tegelased on maainimesed, tegevuspaigaks küün, ka tegevus on tuttav – tehakse tööd, täpsemalt pannakse heinu küüni. Pealkiri ütleb seda samuti, kõik oleks justkui selge. Aga midagi on ikkagi teisiti, see ei ole siiski päris realism ega sotsrealism, seal ei täideta viisaastaku plaani, üks mees küll käsutab ja õiendab, et peab tööd tegema, aga mida näidend edasi, seda kahtlasemaks kõik muutub. Keegi kaob heintesse ära, ilmub lõpuks välja, aga kus, mis ilmas ta päriselt käis, me ei tea. Ka see küün ise ja hein, mida sinna pannakse, muutub aina ebamäärasemaks. Tegelikult pole Kõivu puhul mitte midagi selge. Kõige vähem aeg. Kõiv küll kirjutab näidendi alguses, et selle teksti puhul on täidetud nii aja-, koha- kui tegevuseühtsus. Ühelt poolt nii ongi, aga teispidi on see ka nali, sest see, kuidas aeg seal liigub, pole kuidagi ühetine.

Kohe näidendi algul räägitakse ajast, küsitakse, palju kell on, vist on kümme, vist on kümme hommikul. Niisiis tööpäev on alanud, terve päeva hangutakse heinu. Kuid vahepeal liigub see aeg eriti kiiresti, ette ja taha, vahepeal seisab kõik paigal. Ja lõpuks ei lõpegi midagi ära, isegi see näidend. Üks mees jääbki oma monoloogi pidama.

Loen ette lõpuremargi:

Aga see jutt ei lõpe kunagi. Sellel jutul ei ole lõppu nähagi, sest eesriie on ammugi ette vajunud, teater ammugi tühi, aastaid juba tühi ja varemeis, varemeil ehk kasekesedki kasvamas, võibolla metski selle koha peal, võib-olla metski saanud kivisöeks, naftaks, nende lademete kohale ehitatud uus, ajakohane bensiinijaam, teenindamine ööpäev läbi, vaeoautodele talongidega, sõiduautodele ka sularahas. 

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.