Autahvel. Lemmikraamatud 2017 ({{commentsTotal}})

{{1513691640000 | amCalendar}}

ERRi kultuuriportaal palus 24-l kirjandussõbral noppida välja viis kuni kümme meeldejäävaimat teost lõppevast aastast ja põhjendada valikuid vabas vormis. Valiku tingimuseks oli üksnes eesti keeles ilmumine 2017. aastal, eelistatult esmatrükid.

Soovitada võis nii ilu- kui mitteilukirjandust ehk raamatuid žanripiiranguteta.

Nagu tavaks saanud, see ei ole edetabel. Need on kirjandusinimeste ja muidu tõhusate lugejate raamatusoovitused uute väljaannete seast.

Olgu toodud välja mõni tendents raamatumaailmas. Raamatuid antakse välja järjest rohkem. Tiraažid ohtra nimetuste arvu juures siiski kahanevad. E-raamatu buum on möödas, neid ei osteta eriti ega anta seetõttu ka enam palju välja. Lugege täpsemalt kirjastamissuundumuste ja turuhuvi kohta lisatud lugudest kirjastuste liidu juhatuse liikme Tauno Vahteri artiklist.

Silma jäi küsitlust toimetades, et Tõnu Õnnepalu võitis mingis mõttes. Tema teost „Valede kataloog. Inglise aed“ mainiti enim. Ega see ju kaotus ei ole. Õnne võib soovida! Tark raamat. Aga tegelikult on kõik lihtne.

Teiseks mainiti Paavo Matsini "Musta päikest". Hull raamat, aga tegelikult mitte nii hull, kui võiks arvata. Bashment-slängi eest tärn juurde.

Ja Urmas Vadi "Neverland" on ka hinnatud teos. Vaimukas raamat. Tegel't ikka kurb ka.

Tõlkekirjandusest soovitati enim Gilles Deleuze’i ja Félix GuattariAnti-Oidipust” (tõlkinud Mart Kangur).

Päris mitmel häälel soovitavad siinsed raamatusõbrad veel Vahur Afanasjevi "Serafimat ja Bogdani", Mary Beardi "SPQR. Vana-Rooma ajalugu", Julia Kristeva "Võõrad iseendale" ja Georg Trakli "Sinist silmapilku".

Küsitluses osalesid Heli Allik, Margus Haav, Peeter Helme, Aapo Ilves, Maarja Kangro, Tõnu Karjatse, Mihkel Kunnus, Kalle Kurg, Pille-Riin Larm, Janika Läänemets, Kaupo Meiel, Ülar Ploom, Koit Raudsepp, Jürgen Rooste, Peeter Sauter, Marek Tamm, Triinu Tamm, Tamur Tohver, Urmas Vadi, Tauno Vahter, Maarja Vaino, Valner Valme, Kaspar Viilup, Ivo Volt, Reet Weidebaum.

Vikerraadio kultuuritoimetaja Peeter Helme kommenteeris "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et Eestis ilmub nii palju häid raamatuid, et ühte ja kõikehõlmavat edetabelit on võimatu teha.

Tema hinnangul läheb eesti kirjandusel väga hästi. "Mis on kindlasti lõppevat aastat iseloomustav, on see, et on ilmunud hämmastavalt palju mahukaid romaane. See näitab, et meil on autoreid, kes leiavad aega ja ressurssi, et süvitsi kirjandusega tegeleda ja see on hea märk," sõnas ta.

MAREK TAMM

Kuna mõne raamatu valimine on liiga keeruline, siis pakun selle asemel välja viis temaatilist raamatukimpu, mida huvilistele lõppenud aastast lugemiseks soovitada.

Kõik, kes on igatsenud lugeda “suurt eesti romaani” on saanud tänavu neid koguni mitu: Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan” (Vemsa OÜ), Katrina Kalda “Maa, kus puudel varju pole” (tlk Anti Saar, Varrak), Eva Koffi “Sinine mägi” (Varrak), Rein Raua “Kell ja Haamer” (Mustvalge), Urmas Vadi “Neverland” (Kolm Tarka) – kõik paljude tegelastega panoraamsed romaanid, mis pakuvad võimalust võtta pikemaks ajaks lähetus väljamõeldud maailma. Jah, tegelikult võiks siia mõtteliselt liita Elin Toona Gottschalki “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” (tlk Kersti Unt, Varrak), mis ei jää paeluvuselt romaanidele põrmugi alla.

Iga kirjandussõbra väliskirjanduslikku dieeti on tänavugi rikastanud Loomingu Raamatukogu rosinad, mille seast olgu isikliku meeldumuse põhjal esile tõstetud Charles Baudelaire’i “Kunstlikud paradiisid” (tlk Kristjan Haljak), Jorge Luis Borgese “Liivaraamat. Shakespeare’i mälu” (tlk Kai Aareleid), Clarice Lispectori “Tähetund” (tlk Leenu Nigu) ja Martin Lutheri “Lauakõned” (tlk Vallo Ehasalu).

Kui mõtted planeedi tulevikust kipuvad liiga tumedaks, siis võib ennast kosutada uuemate raamatutega loodusmõtte vallast, näiteks Andrea Wulfi “Looduse leiutamine” (2 kd, tlk Indrek Rohtmets ja Anu Põldsam, Ajakirjade Kirjastus) ja Ernst Mayri “Bioloogilise mõtte areng” (tlk Ülo Maiväli, Sille Remm, Kristiina Vind, TÜ kirjastus) või “Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid” (koost. Timo Maran, Riin Magnus, Silver Ratasepp, Varrak) ja Hendrik Relve “Kiviaja puudutus” (Varrak).

Neile, kel meeldib aega veeta moodsa prantsuse mõtte kõrgustikuõhus, on tänavune aasta olnud võrdlemisi helde, ilmunud on Julia Kristeva “Võõrad iseendale” (tlk Kaia Sisask, TLÜ kirjastus), Gilles Deleuze’i ja Félix GuattariAnti-Oidipus” (tlk Mart Kangur, TLÜ kirjastus), Jacques Rancière’i “Esteetika kui poliitika” (EKA kirjastus), Alain Badiou “Eetika” (EYS Veljesto) ja Quentin Meillassoux’ “Pärast lõplikkust” (TLÜ kirjastus) – tagumised kolm on lugeja rõõmuks ümber pannud Anti Saar.

Viimaks on hea meel tõdeda, et eesti keelde leidis tänavu tee mitu olulist teost maailmakirjanduse kullavaramust, teiste hulgas Bingeni Hildegardi “Valik kirju” (tlk Riina Ruut, TLÜ kirjastus), Miguel de Cervantes Saavedra “Näitlikud novellid” (tlk Lauri Pilter ja Eva Kolli, TÜ kirjastus), Julien Offray de La Mettrie “Inimene kui masin” (tlk Katre Talviste, Ilmamaa), Robert Musili “Pärand eluaegu” (tlk Mati Sirkel, EKSA) ja Thomas Pynchoni “Raskusjõu vikerkaar” (tlk Olavi Teppan, Koolibri).

 

PILLE-RIIN LARM

Virginia Woolf on võrrelnud kirjutamist härjavõitlusega: „Võib väänata oma mina nagu korgitsat ja sooritada kõikmõeldavaid väänutrikke, nii et publik arvab, et oled igati ohus ja näitad üles toredat vaprust. Tõeline kirjanik seisab aga härja ligidal ja laseb sarved – nimetagem neid siis eluks, tõeks, reaalsuseks, kuidas soovite – iga kord õige lähedalt mööduda.“

Eesti kirjanikest olid 2017. aastal härja sarvedele kõige lähemal Andrus Kasemaa luulekoguga „Olla luuletaja“ (Tuum) ja Urmas Vadi romaaniga „Neverland“ (Kolm Tarka).

Kindlasti pandagu matadoorikeebi lehvimist tähele ka Siim Pauklini raamatus „Ahela ots ehk jooksus inimene“ (Verb), Kristiina Ehini luulekogus „Kohtumised“, Aare Pilve luulekogus „Kui vihm saab läbi“ (Tuum), Vahur Afanasjevi romaanis „Serafima ja Bogdan“ (Vemsa), Viivi Luige esseekogumikus „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ (EKSA), Mihkel Muti vihikus „Mõtted“ (Loomingu Raamatukogu) ja Tõnu Õnnepalu teoses „Valede kataloog. Inglise aed“ (EKSA).

Tõlgetest tõstan esile Jānis Joņevsi romaani „Jelgava 94“ (tlk Mikk Grīns, Randvelt), Mihhail Bahtini raamatu „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ (tlk Mall Jõgi, Ilmamaa) ning kolm luulekogu: Lajos Kassáki „Hobune sureb ja linnud lendavad välja“ (tlk Lauri Eesmaa, Elusamus), Georg Trakli „Sinine silmapilk“ (tlk Lauri Sommer, Tiivaalune) ja Charles Bukowski „Ikkagi on tore olla Bukowski“ (tlk Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Anna-Magdaleena Kangro, Maarja Kangro, Mart Kangur, Jüri Kolk, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Margus Ott, Carolina Pihelgas, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste, Peeter Sauter, Kaksikhammas). Viimase puhul on sama huvitav kui Bukowski ise see, mis tekstid iga tõlkija valis.

Virginia Woolf aga rääkis mõistagi Ernest Hemingwayst. Tsitaat pärineb Woolfi kogumikust „Esseed“ (1997, tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum), mille sain Tallinna bussijaama raamaturiiulist. Riiul on hõredavõitu, kutsun üles sinna raamatuid annetama.

 

ÜLAR PLOOM

Sel aastal ilmunud ilukirjanduslikest teostest on minu meelest väga hea lugeda Tõnu Õnnepalu elu- ja kultuurikogemusest lõimitud esseistikat („Valede kataloog/Inglise aed“, EKSA) ja Indrek Hirve luulet („Ohvrikivi“, järelsõna Elli Soolo, Varrak). Õnnepalu kui teraselt reflekteeriv vaatleja on ikka oma kirjutamisega köitnud. Millised algused, millised rütmid. Hirve luule on jõudnud täiusliku lihtsuseni: rüüpad sõnu, silitad pilte.  Omaette elamuse pakub Jüri Arraku ja Ilmar Vene kirjavahetus aastaist 2001-2008 (Ilmamaa). Ei tea kumb haarab rohkem, kultuur või elu. Vist ikka viimane, aga esimene annab õigustuse teisest kõneleda. Ülitore, et ilmus Georg Trakli valimik „Sinine silmapilk“ Lauri Sommeri tõlkes koos järelsõnaga. Ammused pildid teises ajas, teises ruumis. Rõõmustab ka Boriss Baljasnõi esinduslik valimik „Vihmade varjus“ (koostaja Igor Kotjuh, tõlkijad Eda Ahi, Contra, Hasso Krull, Mats Traat, Valeria Villandi, toimetaja Aare Pilv, EKSA). Ootan huviga Baljasnõi luule vene- ja eestikeelseid kooslugemisi veebruaris.      

Humanitaarteaduslike tekstide tõlgetega on täidetud mitmeid seniseid kultuuritühikuid: Ferdinand de Saussure’i „Üldkeeleteaduse kursus“ (Tiit Kuuskmäe tõlge ja järelsõna, toimetaja Margus Ott, Varrak), Mihhail Bahtini „ François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ (tõlkija Mall Jõgi, toimetaja Urmas Tõnisson, järelsõna autor Jüri Talvet, Ilmamaa), Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari „Anti-Oidipus“ (tõlkija Mart Kangur, toimetaja Margus Ott, TLÜ Kirjastus). Lisaksin veel Jacques Rancière’i „Esteetika kui poliitika“ (tõlkinud Anti Saar, järelsõna autor Maarja Kangro, Eesti Kunstiakadeemia), Julia Kristeva ksenofoobiat käsitleva „Võõrad iseendale“ (tõlkija Kaia Sisask, TLÜ Kirjastus), keskaegse naismüstiku Hildegard von Bingeni kirjadevalimiku („Valik kirju“ – koostanud, tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Riina Ruut, TLÜ Kirjastus)...

 

URMAS VADI

Friedrich Reinhold Kreutsmatsin "Must päike". See raamat on hetkel küll pooleli, aga olgugi, et on pooleli, ikka soovitaks, sest see on tore hullus, Matsin segab siin stiile nagu teeks keeksi, aga jumal teab millest ja kastab seda rohke rummiga. Egiptimaalt pärit Kreutzwaldi kurg on kah väga sümpaatne tegelane.

Jüri Kolgi "Naistepäev". Sellest jutukogust saab teada näiteks seda, kas tugevam on inimene või kõrvits.

@keitivilms. kui keiti vilms teeb säuts, siis on see lahe säuts, aga kui nad on mutinahast kaante vahel ja neid säutse on palju, on kohe väga hea.

Jan Kausi "Kompass". Väga mõnusa tunde ja vooluga raamat, mis lõpeb õigel ajal ära ja mis pole väga paks. Jan on tore inimene, ta ei taha kedagi lämmatada.

Hanif Kureishi "Eimiski". See ei ole Kureishi kõige parem raamat, aga ta on siiski nauditav. Lisaks võib seda raamatut lugedes kujutate ette, et peategelane on Edgar Savisaar ja tegevus toimub tema elutoas.

 

REET WEIDEBAUM

Sel aastal ilmus palju häid raamatuid, kõiki siia ei mahuta, aga hästi kirjutatud (koostatud) põhjalik biograafia/monograafia on minu jaoks alati puhas lugemisrõõm, mõned head näited sellest aastast:

Eero Epner 
"Konrad Mägi"
Sperare
Enno Tammer
"Ilon Wikland - elu pildid"
Tammerraamat
Kersti Koll, Ülle Kruus
"Adamson-Eric"
Eesti Kunstimuuseumi kirjastus
Rait Avestik
"Aarne Üksküla"
FOTOSULG OÜ
 
Pole midagi mõnusamat pesuehtsast stiilipuhtast naistekast:
Aliis Jõe
"Viimane laev"
Varrak
Hästi illustreeritud luuleraamatuid pole ka kunagi liiga palju, jälle vaid paar eredat näidet suurest valikust:
Paul-Eerik Rummo / Kaido Ole
"Tihane tõstab tiibu - luuletusi lastele"
Tammerraamat
Joel Sang / Anne Pikkov
"Tulge eile meile - salme noortele ja vanadele"
EKSA

KALLE KURG

Doris Kareva. Linnukese mure. Kunstnik Jüri Mildeberg. Kirjastus Verb.

Kui üheks äärmuseks võtta niiöelda "vaene raamat", siis loodab too lugejale mõju avaldada seeläbi, et on lihtsalt valgete kaante vahel olev ühegi lisandita tekst. Seevastu laekaluule pildi ja tekstiga rullraamatu kujul on omamoodi imeasi, suurepärane näide luuletaja, kunstniku ja kirjastuse loovast ühistööst, mille kirjeldamine tavapäraste näitajatega pole kohane. Just selline on Doris Kareva ja Jüri Mildebergi kunstitöö. "Linnukese mure" mahtu ei anna lehekülgedega mõõta. Ka mitte paberirulli sisaldava pappkarbi poolemeetrise pikkusega. Ainult eluga, lauluga, mille leiame iseendas ehk üles, kui oleme karbis sisalduva üheainsa lehekülje enda ette laotanud nagu kõikehõlmava maastiku, mille kohal lennata.

Betti Alver. Omajuur. Koostanud  Kristi Metste. Kirjastus Tänapäev.

Kristi Metste koostatud raamat toob meile lähemale elu, mis avaneb Betti Alveri luuletustes. Tajume Betti Alverit olemuslikumalt kui koolihariduses ja akadeemilises keskkonnas hoole ja armastusega loodud kipsmudelite kaudu. On see tõesti Betti Alveri teine tulemine, nagu on arvatud? Kes teab. Igatahes on töö raamatu koostamisel hea järg koos Enn Lillemetsaga ja Eve Annukiga tehtud tööle Alveri elu ja luule kipsitolmust vabastamisel. 

Tõnu Õnnepalu. Valede kataloog. Inglise aed. EKSA 2017

Tõnu Õnnepalu raamatust jäi vaba ja vabastav tunne. Meil on ju sageli see tunne: "Räägi minuga...!" Inimene tahab, et temaga räägitaks. Et räägiks inimene, mitte kõikvõimas hääl, mis muudab kõik etteütluseks. Inimene tahab tunda, et kui temaga räägitakse, siis on see jutt osake rääkija pöördumistest iseenda poole, dialoog avalikus üksinduses. Ja Õnnepalu nii räägibki. Õnnepalu on kahtlemata hea partner sellisele lugejale, kes naudib loomulikku mõttevoolu, mis ei püüa ilmtingimata kohandada end aja vaimuga, moesolevate klišeedega ning ajendab lugejat mõtlema elutunnetuse üle. Ka selle üle, kas teda, lugejat, provotseeritakse või ongi kõik tegelikult just nii nagu raamatus kirjas. Skepsis ja resigneerunu kiusujutt mõjuvad tervendavalt nagu vürtsid ja arstimid. Selle proosaraamatu juurde võiks lisaks lugeda näiteks Õnnepalu luuletust "Vabadust pole".

'Azīz ad-Dīn Nasafī. Raamat täiuslikust inimesest. Pärsia keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Ilmamaa 2017.

Mis on inimese kutsumus ja ülesanne? Sellele on otsinud vastust islami müstik, pärslane 'Azīz ad-Dīn Nasafī. Tema tekstide tõlge algkeelest on Kalle Kasemaa järjekordne meistritöö. Nasafī raamatu lugemine pole pelk eksootiline ekskurss, vaid süvenemisrännak vaimsusesse. Tõlkija järelsõna on kantud vaiksest ootusest, et lugeja tahab end endastmõistetava euroopaliku hariduse kõrval järjekindlalt harida ka idamaa filosoofia vallas. Samas on raamat rikastav ka inimesele, kes tahab endasse vaadata, oma elu üle mõtiskleda ja otsib selleks pidemeid ja pudemeid. Miks mitte, tekst on loetavuse seisukohalt ju lausa läbipaistev!

Olaf Esna. Pajatusi vanast Pärnust. Kirjastus Otto Wilhelm, 2017.

Raamatu teemaks on, kuidas kunagi tehti seda ja teist. Kuidas seda ja teist tehti, sellest vestab põline pärnakas Olaf Esna sisukalt ja muhedalt. Lugeja saab tunda, mis on kohavaim ja teada, kes on kes. Ja mitte ainult lugusid lugeda, vaid ka vaadata eri ajastuid iseloomustavaid vahvaid pilte, millega tekst illustreeritud  ̶  pilte olgu öeldud, on Esna nagu lugusidki kogunud ise ja eluaeg. Sada kakskümmend sissevaadet Pärnu ellu ja asjadesse läbi aegade ei ole mitte ainult asjatundlikud, vaid ka nii mõnusasti kirjutatud, et neid naudib vist küll igas eas, igas meeleolus ja iga maitsega inimene. Ka siis, kui ta ei ole pärnakas.

 

PEETER HELME

Mehis Tulk - „Foogt. Maa ja taeva mõrsja. I raamat”

Varrak, 2017. 463 lk.

Vinge ajalooline romaani sündmustest, mis viisid Jüriöö ülestõusu sündmusteni Saaremaal. Saarel on teadupoolest asjad ikka omamoodi käinud ja ka ülestõusu tehti seal mandrist erinevalt. Saaremaa ajakirjanik kirjeldabki oma romaanisarja avateoses neid sündmusi. Mõningatele möödalaskmistele vaatamata on tegu maiuspalaga igale ajaloo, seikluste ja intriigide sõbrale.

Juhan Voolaid - „Läbilööjalammas ja marukoer”

Hea Lugu, 2017. 239 lk.

Seni peamiselt oma kodulinn Tartust kirjutanud autor võtab sedapuhku ette teise suure teema Eesti kirjanduses: loomad, elukad, lojused... ja selle, mis saab siis, kui neile inimmõistus pähe panna. Nagu kuues novellis selgub, head nahka sellest reeglina ei sünni. Ei inimesele ega loomadele. Küll aga saab palju nalja. Ja mitte ainult nalja, sest paneb ka küsima, kas kohtleme ikka oma vähemaid vendi-õdesid õigesti ja õiglaselt?

Vahur Afanasjev - „Serafima ja Bogdan”

Vemsa, 2017. 560 lk.

Võib vast öelda, et peipsivenelased on nüüd raiutud Eesti kultuurilukku, saanud selle täisväärtuslikuks osaks. Kuigi kohati räige, on Afanasjevi romaan siiski kummardus sellele omanäolisele rahvakillule ja ühtlasi ka nukker tunnistus peipsivene kultuuri allakäigust nõukogude kultuuri viljastavates tingimustes.

Kaido Tiigisoon - „Kus pingviinid ei laula”

Varrak, 2017. 440 lk.

Korralikku ulmet meil ikka ilmub. Ja üha rohkem. Ja üha korralikumas mahus. Tiigisoone debüütromaan on düstoopiline rännak läbi ühiskonna, kus on teostunud paljud tänapäeva hirmud, aga mitte ainult – seal on mõeldud loogilise lõpuni ka paljud tänapäeva elu mugavamaks tegevad lahendused. Tulemuseks on tsivilisatsioon, kus palju meile harjumuspärast on üleliigne ning inimese elu mõte, mis niigi igal ajastul küsitav, muutunud suisa absurdseks.

Jürgen Rooste - „Onerva ja Leino igavene armastus:läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma”

Jumalikud Ilmutused, 2017. 112 lk.

Jürgen Rooste on äärmiselt viljakas poeet, kelle sulest ilmub sellele vaatamata ühtlaselt head luulet. „Onerva ja Leino igavene armastus...” on järjekordne hea näide Rooste loomingust – siit leiab nii sooje ja suisa tuliseid tundeid kui sotsiaalseid torkeid; siin on ilusaid looduspilte ja iseenda hinge sügavikesse sukeldumist. Lisaks seob kogumikku kokku tekstide valmimise aeg ja koht – poeetide loomemaja Itaalias. See kõik annab teosele sooja ja suvise tunde.

Paavo Matsin - „Must päike”

Lepp ja Nagel, 2017. 176 lk.

Paavo Matsinit oleks lihtne pidada koomikuks, kuid seda ta pole. Pigem on tegu ikkagi maagi või alkeemikuga ning kuigi „Must päike” on igati lihtsalt jälgitav lugu – kui jätta kõrvale aeg-ajalt sisse lööv Jamaika patois, mille mõistmiseks otsisin mina küll võrgust vastava sõnastiku välja – leiab huviline siitki kamaluga kõikvõimalikku sümboolikat, mida võib tõlgendada nii või naa. Selles mõttes, et põhinarratiivi jälgimist see kõik ei sega. Mis on aga põhinarratiiv? Mnjaa... Selle teada saamiseks tuleb ise lugeda.

Kirmen Uribe - „Bilbao – New-York – Bilbao”

Tlk. Merilin Kotta. Loomingu Raamatukogu 2017/8-10

See raamat läheks nii Eesti kui Baski kultuurilukku ka siis, kui tegu oleks halva teosega – nimelt on Kirmen Uribe romaan esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud teos. Aga tegu pole teosega, mille kohta muud öelda polegi. Uribe romaan on ka kirjanduslikult nauditav, võbeledes dokumentaaljutustuse ja ilukirjandusteose vahel. See on korraga arutelu baski keelest ja kultuurist, Baskimaa ajaloost ning autori positsioonist kirjanikuna, mille vältel pidevalt – kuigi vaid harva otsesõnu – küsitakse, mis üldse on romaan ja kuidas seda kirjutada. Et teoses on ka juttu Eestist, teeb selle meie lugejale kindlasti vaid veelgi lõbusamaks. Samas on teos oma pooldokumentaalse stiiliga hea näide tänapäeva baski kirjanduse põhitrendist.

Jeff VanderMeer - „Häving. I osa”

Tlk. Juhan Habicht. Varrak, 2017. 177 lk.

2014. aasta Nebula auhind parima ulmeromaani kategoorias on iseenesest tunnustus, millele pole midagi lisada. Ja et selle teose on eestindanud ulmetõlkimise grand old man Juhan Habicht, on samuti tunnustus. Siia võib vaid juurde öelda, et tegu stiilselt ülesehitatud ulmeõudusega, kus justkui polegi (algul) ei ulmet ega õudust, kuid autor oskab nappide vahenditega samm-sammult ehitada atmosfääri, mis viimaks ihukarvad püsti ajab.

Veiko Belials - „Me armastame Maad 2. Viimane laev. Venekeelse ulme antoloogia”

Tlk. Veiko Belials. Fantaasia, 2017. 303 lk.

Juba teine Belialsi tõlgitud-koostatud Vene ulme kogumik viib lugeja retkele läbi Vene ulme eri kümnendite viiekümnendatest kuni tänapäeva välja. Nõnda rullub lugeja silme ees lahti terve eri tunnete, arusaamade ja käsitluste palett. Ei jää märkamata ei Hruštšovi sula, Brežnevi stagnaaeg ega 90ndate kõikelubavuse ajastu. Päädib raamat aga 2012. aastal kirjutatud absurdimaigulise looga, mis võib-olla hoopis kirjeldab uut, tänapäeva Venemaa äraspidist realismi. Vahet pole. Kes soovib, võib niisiis seda ulmekogumikku lugeda ühiskondliku pilguga, kes aga mitte, saab siit suurepärase läbilõike Vene ulmekirjanduse hoovustest läbi aegade.

Jan Kaus - „Kompass”

Hea Lugu, 2017. 110 lk.

Jan Kausi huvitavad miniatuurižanri võimalused ning „Kompassi” näol on ta toime tulnud meisterliku teoga – ühendanud proosaluule miniatuursuse (ja tiheduse) romaani panoraamsusega. Selle tulemusena on sündinud ilus, poeetiline ja melanhoolne lugu armastuse kaotamisest ja enese leidmisest. Nagu korralikule Kausi raamatule kohane, ei puudu siitki oma kohalolekuga Tallinn.

 

IVO VOLT

* Aare Pilv, „Kui vihm saab läbi”. Tuum. Minu tutvus Pilve loominguga algas reisikiri-romaan-poeemiga „Ramadaan” (2010). Seitse aastat pidi tervikjärge ootama, aga tasus ära. Pilve aistinguterohke, aga samal ajal ennast ikka ja jälle intellektuaalselt positsioonilt kõrvalt jälgiv, sõnatundlik tekst juhib lugeja omas tempos „peenikese nõelja mäletamise tikkimise” abil läbi „mälu-urustike”, „eneseteadvuse-koobaste” ja „minustikupadrikute”, aga jalutab ka porilompide ja paneelmajade vahel, jõuab otsaga humanitaarteadlase igapäevatoimetuste eneseiroonilise reflekteerimiseni ning valgustab välja kibelevaid sotsiaalseid probleeme.

* Péter Esterházy, „Hrabali raamat”. Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa. SA Kultuurileht (Loomingu Raamatukogu 18–20). Eesti silmapaistvaima raamatusarja igast aastakäigust jääb meelde mitu köidet, kuid seekord valin ungari kirjaniku austusavalduse tšehhi kirjanikule, mida tõlke tagakaanetutvustuses nimetatakse „keskidaeuroopa bluusiks”. See on kultuurimälus, poliitilises ja ideoloogilises taagas ning inimtunnetes uitav tekst (mida aitavad tasakaalustada maa peale saadetud kaks inglit, kes valvavad kirjaniku maja ees julgeolekuorganite „Ladas”). Eriti tõstaksin esile tõlkija keelemeisterlikkust, sest niivõrd hõrku, aeglast lugemist soovivat ja soosivat teksti kohtab harva.

* Mary Beard, „SPQR. Vana-Rooma ajalugu”. Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak. Briti ühe tuntuma klassikalise filoloogi ja Times Literary Supplementi klassikablogi kauaaegse autori Mary Beardi raamatuid oleks nauding lugeda ka siis, kui ma ise klassikalise filoloogi haridusega ei oleks, ja nüüd on see nauding veel ka emakeeles kättesaadavaks tehtud. Teaduslikult tänapäevane, temaatiliselt köitev, keeleliselt mahlakas ülevaade Rooma ajaloost, mis jälgib ühtviisi suure tähelepanuga nii „suurt” ajalugu kui ka tavaliste inimeste igapäevaseid toimetusi.

* Mircea Eliade, „Uurimus usundiloost”. Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. (Avatud Eesti raamat.) Tartu Ülikooli Kirjastus. Kuna olin üks selle tõlke toimetajaist, on mul tekstiga ambivalentne suhe: 1949. aastal avaldatud originaali viidete kontrollimine ja täpsustamine avas Eliade käsitletud teemasid hoopis laiemalt ja viis kokku kõige veidramate usundilooliste ja etnograafiliste kirjeldustega. Seda enam tekkis aukartus autori ees, kes selle laialivalguva materjali süstemaatiliseks tervikuks on kokku pannud, isegi kui mõnes aspektis, nt vanade eestlaste põllukultuste osas (jah, eestlased figureerivad selles teoses mitmes kohas), võib tänapäeva eesti lugejal mõningane kummastus tekkida.

* Ernst Mayr, „Bioloogilise mõtte areng. Mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus”. Inglise keelest tõlkinud Ülo Maiväli, Sille Remm, Kristiina Vind. (Avatud Eesti raamat.) Tartu Ülikooli Kirjastus. „Marmorsarja” seni mahukaim ühes köites ilmunud raamat (1032 lk!), mille juures samuti osalesin ühe (keele)toimetajana, pakkus vahetult pärast Eliade usundiloolisi mõttekäike midagi kardinaalselt erinevat: bioloogia, elusloodusest mõtlemise ajalugu, esitatuna mitte tingimata bioloogile, vaid üldisemalt inimesele, kes bioloogilise maailma vastu huvi tunneb. Suurest mahust hoolimata ladusalt loetav ja hariv raamat.

 

MAARJA KANGRO

Sõpradel ja lähedastel ilmus eelmisel aastal häid raamatuid, aga lähen eesti kirjanduse suures rõõmsas peres ettevaatlikumat teed ja toon esile hoopis mõned mööduva aasta tõlketeod:

Margaret Atwood “Teenijanna lugu” (tõlkinud Ann Alari)

Emmanuel Carrère “Limonov” (tõlkinud Indrek Koff)

Thomas Pynchon “Raskusjõu vikerkaar” (tõlkinud Olavi Teppan)

Péter Esterházy “Hrabali raamat” (tõlkinud Lauri Eesmaa)

Gilles Deleuze ja Félix Guattari “Anti-Oidipus” (tõlkinud Mart Kangur)

Julia Kristeva “Võõrad iseendale” (tõlkinud Kaia Sisask)

Alain Badiou “Eetika. Essee kurjuse mõistmisest” (tõlkinud Anti Saar)

Clifford Geertz “Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed” (tõlkinud Tanel Pern)

Julien Offray de la Mettrie “Inimene kui masin” (tõlkinud Katre Talviste)

Walter Burkert “Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni” (tõlkinud Jaan Lahe)

 

TRIINU TAMM

Elin Toona Gottschalk, “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt (Varrak).

Ehe tunnistus ühest karmist ajast ja keerulistest elusaatustest. Lapse ja noore inimese veel kalestumata pilk juhtunule annab kirjutatule samas seletamatu kerguse, isegi helguse.

Eva Koff, “Sinine Mägi” (Varrak).

Momentvõte kolme eri ajal elanud noore naise elust. Noorus kõigi oma otsingute, kõhkluste, kahetsuste ja lootustega. Poeetiline ja nauditavalt intensiivne.

Tõnu Õnnepalu, “Valede kataloog. Inglise aed” (EKSA).

Elutark mõtisklus elu väiksematest ja suurematest valedest. “Sest elada on valetada,” ütleb Õnnepalu. Eks ole lugeminegi üks väike põgenemine ja võimalus leida pelgupaika hirmutava elutõe eest.

Carolina Pihelgas, “Pimeduse pisiasjad” ja Hasso Krull, “Kandsime redelit kaasas” (Kaksikhammas).

Need raamatud ilmusid lähestikku ja lugeda tasub ka lähestikku: motiivid ja kujundid hakkavad üksteist vastastikku huvitavalt peegeldama.

Jean-Pierre Minaudier, “Grammatika ülistus”. Prantsuse keelest Indrek Koff (Varrak).

Täiesti eksklusiivne võimalus heita pilk eri keelte grammatikaid jumaldava ja kollektsioneeriva inimese mõtteilma ja saada aimu maailma keelerikkuse imedest. Ja samal ajal nautida Indrek Koffi kongeniaalset tõlget.

Jānis Joņevs, “Jelgava 94”. Läti keelest Mikk Grins (Randvelt kirjastus).

Muusika on mäss. Noorus on vastuhakk. “Jelgava 94” on naljakas raamat, ühe melomaanist noormehe Bildungsroman, taustaks 90. aastate Läti ühiskonna tormakad arengud.

Bingeni Hildegard, “Valik kirju”. Koostanud ja ladina keelest tõlkinud Riina Ruut (Tallinna Ülikooli kirjastus).

Mälestusmärk ajast, kui kirjakirjutamine oli veel kunst ja kujundlik eneseväljendus au sees. Pea 900 aastat tagasi kirjutatud kirjad mõjuvad aga värskelt ja kosutavalt tänagi, sest inimene, vilets olevus, on oma püüdlemises ja kahtlemises ikka enam-vähem samasugune. Suure hoole ja põhjalikkusega tehtud raamat.

Hendrik Relve, “Kiviaja puudutus. Retk haruldase loodusrahva juurde” (Varrak).

Tugitoolis reisimine on mõnus ja mugav. Ja selle ökoloogiline jalajälg pole ka üleliia suur. Pealegi ei ole rännak metsakorowaide juurde Uus-Guinea džunglis mitte üksnes rännak ühte eksootilisse paika, vaid ka teise aega ja mõtteviisi.

“Tõlkija hääl” nr V. Koostaja Heli Allik (Kultuurileht).

Tubli pool Eestis ilmuvast ilukirjandusest on tõlkekirjandus, tõlkimise üle arutletakse aga üsna harva. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamatust “Tõlkija hääl” leiab rikkaliku valiku tõlkimisteemalisi mõtisklusi ja analüüse, usutlusi ja vestlusi. Paotub uks tõlkija elu köögipoolele ja tõlkimise telgitagustesse.

 

MIHKEL KUNNUS

Isegi nii väikses keeles nagu meie oma ilmub raamatuid sellises tempos, et üldpilt on üksikisikule täiesti hoomamatu, samuti on riiulipind vägagi piiratud, mistõttu ka lugemisväärsete sees tuleb teha alajaotus omamisväärsed ehk aeg ajalt üle lugemise väärsed. Pean viimasteks eelkõige aegumatut ilukirjandusklassikat, mis erinevatel viisidel modelleerib inimhinge aegumatut ja igikorduvat loomust, samuti korduatut ajalugu oma konkreetsuses ja neid sünteesivat ja mõtestavat esseistikat. Loodetavasti võtavad sellised raamatud haritud inimese riiulil sisse selle koha ja rolli, mida kunagi täitis entsüklopeedia. Märksõnu ja fakte saab guugeldada, seostatud arusaamist ei saa.

Seega, kel pole A.H. Tammsaare „Tõde ja õigust, siis nüüd on kena uustrükk saadaval (kirjastus Hea Lugu). Samuti ilmus Mihkel Muti sotsiaalpoliitilise esseistika kogumik „Õhtumaa Eesti. II (kirjastus Fabian). Filosoof Leo Luksi sõnadega: „Muti esseistikal tervikuna on juba praegu suur kultuurilooline väärtus, selles avaneb Eesti viimase paarikümne aasta ajalugu koos varjukülgede ja pahupoolega – nähtuna läbi erudeeritud tervemõistusliku intellektuaali silmade»“.

Tartu Ülikooli kirjastus pani pani ühtede kaante vahele tõlke ühest lääne mõtteloo silmapaistvast tekstist – Charles Percy Snow' «Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon» –, siis tõlke ühest kaasaegsemast ja põhjalikumast kommentaartekstist sellele – Jerome Kagani «Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil» –, siis kodumaise valdkonnakorüfee saatesõna – Jüri Engelbrechti «Kas kultuuride paljusus või lihtsalt kultuur?» – ja siis veel tõlkija Mart Trummali saatesõna. See on tõesti väga ülelugemisväärne raamat.

Üle paljude aastate kõige kristlikumaks – headusele ja andestusele üles kutsuvaks – teoseks peaksin Jon Ronsoni menukit „Ah et sind on avalikult häbistatud (kirjastus Hea Lugu, tõlkija Hels Hindrikson). Selles teoses lahatakse ohtrate näidete najal neid tumedad tunge ja barbaarsemaid käitumismustreid, mille sotsiaalmeedia tuleks on taaselustanud.

Siim Pauklini kogumiks „Ahela ots ehk jooksus inimene(Verb)koondab endas väikesteid iroonilismelanhoolseid ilmalik-teoloogilisi mõtisklusi.

Kaupo Vipi „Globaalpohmelusestilmus samuti 2017 järjekordne uustrükk (DS Varahaldus). See koondab endas inimühiskonna kasvu piiridele jõudmise problemaatika ja selle seose majanduse ja ühiskonna üldise komplekssusega. Kliimamuutust seal ei käsitleta, aga näidatakse, et Maa reaalsete  parameetrite korral oleks inimkond hädas ilma selletagi. Kliimamuutus muidugi on lisaks. Ja liigirikkuse pretsedenditu häving koos reostusega. Seepärast viimaseks raamatusoovituseks oleks Yale'i ülikooli ajalooprofessori Timothy Snyderi „Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus (Varrak, tõlkija Olavi Teppan), seal räägitakse muu hulgas lahti see, kuivõrd ökoloogiline oli XX sajandi embleemsaatana maailmavaade ja kui suur on oht korrata tema vigu ilma natsismi langematagi.

KASPAR VIILUP

Herman Melville "Kirjutaja Bartleby"

Jonas Hassen Khemiri "Kõik, mida ma ei mäleta"

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Narine Abgarian "Taevast kukkus kolm õuna"

Paavo Matsin "Must päike"

MAARJA VAINO

1. Klassika kordustrükid. 2017. aasta paistis silma tuumaka klassika kordustrükkide poolest. Ei ole ühtegi põhjust, miks need tekstid ei peaks mõjuma samamoodi värskelt ja vaimu avardavalt kui mõni esmatrükk. Seega olgu loetletud mõned, mida soovitan kas esmakordselt või üle lugeda igal kirjandussõbral: muidugi A. H. Tammsaare "Tõe ja õigus" viie osa uustrükk kaheköitelise teosena (Hea Lugu); Leida Kibuvitsa novellid ja romaanikatkend kogumikus "Kirev" (SE&JS); Artur Adsoni "Siuru-raamat" (Tänapäev), August Annisti "Kirjanduskultuur" (Ilmamaa).

2. Paavo Matsini "Must päike". (Lepp ja Nagel). Matsin muutub iga uue romaaniga lugejasõbralikumaks, säilitades samal ajal tema teostele omase pisut hullumeelse õhustiku - mis ilmselt ongi see, mida Matsini austajad otsivad. Tegelaste idiolektid ja ootamatu süžee on igal juhul Matsini eelmiste teoste väärilised. Ega teist temasugust eesti kirjanduses ei ole.

3. Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed" (EKSA). Katalogiseeritud märksõnad meenutavad omal moel Hando Runneli esseistlikku teost "Väravahingede kriuksumast kuulnud". See on Õnnepalu omapärane katse, kas üles ehitada või lahti võtta targa vana mehe tüpaaži meie kultuuris.

4. Viivi Luik "Pildi ilu rikkumise paratamatus" (EKSA). Viivi Luige esseed on omaette tase . Kogumikus on suurem osa Luige esseistikast, samuti mõned intervjuud ja seda soovitaks lugeda kõigil, kellele läheb korda eesti keel ja meel. Täpselt sõnastatud, sügavalt tunnetatud mõtted ja maailmapilt, mis igal juhul panevad kaasa mõtlema ja kosutavad hinge.

5. Florian Illies "1913. Sajandi suvi" (Tänapäev, tõlkija Heli Mägar). Hästi ja vaimukalt kirjutatud raamat sellest, mida tegid 1913. aastal kõikvõimalikud (tulevased) suured kunstnikud, kirjanikud jt. Ühelt poolt hariv, teiselt poolt lihtsalt kirjanduslikult hästi komponeeritud ja kirja pandud tekst.

6. Marju Kõivupuu "Loomad eestlaste elus ja folklooris" (Tänapäev). Teadmised elavad, kui neid edasi antakse ja Kõivupuu on selles edasiandmises meister. Põnev on lugeda, millised uskumused loomade kohta olid vanadel eestlastel ja ka seda, kuidas need uskumused on teisenenud ja meie elus muudkui edasi elavad.

7. Carl Gustav Jung "Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika" (Ilmamaa, tõlkija Hillar Künnapas). Igale psühhoanalüüsi huvilisele on suur kingitus, et psühhoanalüüsi n-ö tüvitekstid on tehtud eesti keeles kättesaadavaks. "Analüütilise psühholoogia" tõlge on nii hea, et teost on lausa lust lugeda. Teos koosneb 1935. aastal Londonis peetud loengutest, mis hiljem transkribeeriti raamatuks. Keda inimloomus ja psüühika huvitavad, leiab sellest raamatust ohtrasti (kaasa)mõtlemisainet.

8. Mircea Eliade. "Uurimus usundiloost" (TÜ kirjastus, tõlkija Mirjam Lepikult). Eliade mahukast loomingust on eesti keeles siiani ilmunud ainult ilukirjandust ja valik esseid. Samal ajal on Eliade olnud üks 20. sajandi huvitavamaid mõtlejaid, kelle usundiloo- ja müüdiuuringud on tohutult põnevad ning kes oma tähelepanekute ja teooriatega on ka olulisel määral religioonifilosoofiat mõjutanud. Kes Eliadet ei tea ja tahab aru saada, kellega tegu, võib alustuseks lugeda Erki Linnu head ja kokkuvõtvat järelsõna.

 

JANIKA LÄÄNEMETS

Kodumaistest proosateostest pakkusid tänavu suurima lugemiselamuse Rein Raua intellektuaalne mäng „Kell ja haamer“ (Mustvalge Kirjastus) ja Pille Õnnepalu tundlik päevikromaan „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“ (Kirjastus Henrik). Värsikogudest tõusis esile Mikk Pärnitsa nägemuslik, otsaga sümbolistlikusse luulesse puutuv „Nemad ehivad sind“ (Eesti Keele Sihtasutus). Tõlkeraamatutest jäid lõppevast aastast kõige eredamalt meelde ameerika kirjaniku Lauren Groffi külluslik suhteromaan „Moirad ja fuuriad“ (tlk Lauri Saaber, Eesti Raamat) ning Tuneesia-Rootsi segaperest pärit Jonas Hassen Khemiri mäluteemaline teos „Kõik, mida ma ei mäleta“ (tlk Aet Varik, Varrak).

 

 

KAUPO MEIEL

Urmas Vadi

„Neverland“

Nukker pilt Eesti

elust. Vaimustav Vadi

ei jäta külmaks.

 

Lauriito

„Ümber augu“

Pole otseselt

hea ega otseselt halb,

lihtsalt Lauriito.

 

Arvi Nikkarev

„Shanidar“

Üks kord aastas üks

ulmeantoloogia

teeb palju rõõmu.

 

Friedrich Reinhold Kreutzmatsin

„Must päike“

Mida iganes

Matsin kirjutab, seda

alati kiidan.

 

Contra

„Samal ajal sajal jalal“

Aastad jooksevad,

kuid ikkagi saab Contra

nad lõpuks kätte.

 

 

TAUNO VAHTER

ilukirjandus:
Eva Koff, "Sinine mägi", Varrak. Kolme põlvkonna naiste eluperioodide võrdlus. Intelligentne naistekas.
Urmas Vadi "Neverland", Kolm Tarka. Vadi on jõudnud lühemast proosast pikema juurde ja vaatlev-humoorikas stiilis autoreid on Eestis alati puudu.
Janis Jonevs "Jelgava 94", tõlkinud Mikk Grins, Randvelt. Läti väikelinna grunge-skeene, omamoodi tuttavlik, aga tore lugemine.
Paolo Cognetti "Kaheksa mäge". Tõlkinud Kaidi Saavan, Tänapäev. Värske itaalia Strega preemia laureaat, lugu isa ja poja suhetest, maa- ja linnainimestest ning armastusest mägede vastu, liigutav lugu.

aimekirjandus:
Mary Beard, "SPQR. Vana-Rooma ajalugu", tõlkinud Aldo Randmaa, Varrak. Populaarteadus parimas mõttes, isiklikule tasandile viidud lood Vana-Rooma argipäevast.
Marika Mägi "Viikingiaegne Eesti". Argo. Esimene tõeliselt põhjalik käsitlus Eestist viikingiaja kontekstis.
Malle Salupere "Koidula". Tänapäev. Uuestimõtestatud Koidula, väga loetavas vormis elutöö inimesest, kes on märksa huvitavam persoon kui teie eelarvamused lubavad.
Heiki Pärdi "Eesti argielu". Tänapäev. Põnev raamat eestlaste hügieeni ja moodsa aja inimeseks kohanemise ajaloost, mis tekitas nii äratundmist kui kindlat eitamist, et nii hull see asi küll ei saanud olla.
Jaan Aru "Ajust ja arust". Argo. Haruldane nähtus eesti kirjanduses, eesti autori populaarteaduslik raamat neuroteadustest, seejuures väga loetavas vormis.

lastekirjandus
Piret Raud, "Kõik minu sugulased". Tänapäev. Eesti praeguse tõlgituima autori üks paremaid raamatuid, vimkaga lood näiliselt pisikestest asjadest ja inimestest, mille sees on mitu mõtet ja maailma.

 

MARGUS HAAV

* Mary Beard - „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ (Varrak)
Sooja, pühendunud ja inimliku antiigiuurija ning propageerija Mary Beard on leidnud kitsukese ja küllap ainuõige tee, mis kulgeb vanade roomlaste demoniseerimise ja idealiseerimise vahel.

* Heiki Pärdi – „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ (Tänapäev)
Vaimukas ja asjalik etnoloog-kultuuriajaloolane Heiki Pärdi päästis valla minevikulaeka, kust vaatavad vastu teemad, millest tavaliselt ei kõnelda, aga milleta kohe kuidagi ei saa.

* Jorge Luis Borges – „Liivaraamat. Shakespeare'i mälu". (Loomingu Raamatukogu) Tõlkinud Kai Aareleid
Borgese viimaseks jäänud tekstid, sümboleid terve mäetäis. Aeglaseks lugemiseks.

* Florian Illies – „1913. Sajandi suvi“ (Tänapäev) Tõlkinud Heli Mägar
Intellektuaalne dokumentalistikal põhinev tulevärk, autoril õnnestub faktidega siiski eputamist vältida. Ootamatud pöörded, mõnus huumor.

* Keiti Vilms – „@keitivilms“ (Tänapäev)
Säuts ja valmis. Ühtlasi suurepärane võimalus lugeda aastas läbi vähemalt üks raamat ka nendele, kel aega napib.

 

VALNER VALME

Niisiis.

Hanif Kureishi „Eimiski“. Tõlkinud Triin Tael. Varrak

Dina Rubina „Cordoba valge tuvi“. Tõlkinud Veronika Einberg. Tänapäev, sari "Punane raamat"

Paavo Matsin "Must päike". Lepp & Nagel

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan". Vemsa OÜ

Mary Beard "SPQR. Vana-Rooma ajalugu". tõlkinud Aldo Randmaa, Varrak

Julia Kristeva “Võõrad iseendale”. Tõlkinud Kaia Sisask. TLÜ kirjastus

David Foenkinos „Henri Picki müsteerium“. Tõlkinud Pille Kruus. Tänapäev, sari "Punane raamat"

Arundhati Roy "Ülima õnnelikkuse kogudus". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev

Jonathan Franzen „Puhtus“. Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, sari "Moodne aeg"

Narine Abgarjan „Taevast kukkus kolm õuna“. Tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev, sari „Punane raamat“.

 

KOIT RAUDSEPP

Nagu allolevast näha, domimeeris minu kirjanduselus rokenroll, maagiline realism, teadus- ja seiklusulme ning spekulatiivne ajalugu.



“Jelgava 94”, Janis Jonevs (Randvelt, tõlkinud Mikk Grins)
“Neverland”, Urmas Vadi (Kolm Tarka)
“Seitsme kuningriigi rüütel”, George R.R. Martin (Varrak, tõlkinud Juhan Habicht)
“Tants lohedega. Jää ja tule laul V osa 2. Raamat”, George R.R. Martin (Varrak, tõlkinud Tarmo Maarpuu)
“Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat”, Indrek Harlgla (Raudhammas)
“Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist”, Heinrich Weinberg (Fantaasia)
“Imelike uute asjade raamat”, Michel Faber (Varrak, tõlkinud Kärt Salumets)
“Tarkade kivi ja kannabinoidid”, Markus Vetemaa (Punased palmid)
“Komarr”, Lois McMaster Bujold (Varrak, tõlkis Allan Eichenbaum)
“Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis”, Norman Ohler (Helios, tõlkinud Elina Adamson) 

 

HELI ALLIK

Minu 2017. aasta suurim kirjanduslik-keeleline elamus, lummus ja mõistatus, mis pole minu jaoks siiani lahenenud, on @keitivilms. Just nimelt @keitivilms, ilma jutumärkideta. Selline pealkiri oli tema raamatul (kirjastus Tänapäev) – kuigi tegelikult tekkis muidugi kohe küsimus, kas see kaval kooslus kaanel pole hoopis autorinimi, või kas see pole hoopis uude funktsiooni paigutatud Twitteri kasutaja profiil, või, veel peenemalt, kas see pole kõik need asjad korraga. Aga see on ka tõepoolest tema Twitteri aadress. Ja see, kuidas Vilms oma sealse tegevusega lepitab lugeja ja laikija, inimese ja algoritmi, tindi ja pikslid, visuaalse ja verbaalse, suulise ja kirjaliku, kopeerimise ja loomise, tähistaja ja tähistatava, vilkuva ekraani ja kirjanduse igavese vaikse ruumi (ehk kui kasutada Kiwa sõnu, siis “Keiti realiseerib Keiti digikirjutamise võimalusi kalambuuritehnikas. See on minimaalsete võimalustega maksimaalse efekti saavutamine.”), liigendab peaaegu justkui mitte midagi tehes ometi reaalsust täiesti uuel moel. Ma väga loodan, et keegi seletab selle kõik kunagi ära. Mina jään sellele mõtlema. Praegu tundub lihtsalt, et Siim Nurkliku lausetes “Keskkonnas, mis on niigi iiveldamapanevalt tehislik, vahendatud ja fiktiivne, mõjub ilukirjandus arhailise, pingutatud leiutamisena. Ma ei taha kihte juurde. Ma tahan neid VÄHEMAKS.” ( http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kirjandus-ei-moju-enam/) on midagi, mis hüüab üsna meeleheitlikult õhus. Ja et Keiti Vilms on sellele hüüdele oma vastuse leidnud.

Kasutan veel kord ära seoses digiajastu saabumisega aina suurenevat segadust terminite “teos”, “avaldamine”, “kirjastamine”, “tsiteerimine”, “autor”, “toimetamine” jms ümber, ja mainin mõjusa ja valgustusliku lugemisena ära Nihilist.FM-is ja seejärel siinsamas portaalis “ilmunud” Kaur Kenderi kohtuprotsessi transkriptsioonid.

Georg Trakl, “Sinine silmapilk” (Tiivaalune, tlk Lauri Sommer). Kunagi ammu, ühes teises maailmas, lugesid kõik Eesti Raamatu väikesest ilusast, Tõnis Vindi kujundatud tõlkeluule sarjast Georg Trakli luulet Debora Vaarandi eestinduses. See oli lummav. Aga selgub, et Trakl saab olla veel tekstitruum, ja samas ometi veel poeetilisem, teravam, valusam ja täpsem. Kuidagi vähem “tore”, aga samas veel lähedasem. Vähem see, mida Tõnu Õnnepalu "ohutuks luuleks", "lihtsalt luuleks" nimetab. Kuidagi tänapäevasem ja samas müstilisem, võõrastamapanevam. Lauri Sommeri "tõlkemeetod", mida ta kirjeldab aastaraamatus “Tõlkija hääl V” – "Läbi pimeda aja syytasin ta pildi ees kyynlaid, mõtlesin ta elu hetkedele ja moodustasin vaimus meie vahele silda." – pole lähenemine, mis  tõlkijate hulgas väga levinud oleks. Aga võib-olla peaks seda kaaluma.

Mihhail Bahtin, “François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (Ilmamaa, tlk Mall Jõgi). Suure teadlase suur ja tähtis panus eestikeelsesse kirjandusteooriasse. Raamat avab ammu kasutuses olnud mõistete “naerukultuur”, “valitsev tõde”, “karneval”, “groteskne realism” jms tausta. Ja samas aitab see “valitsevat tõde” ka täna välja naerda.

Jacques Rancière, "Esteetika kui poliitika: valitud esseid" (Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, koost Neeme Lopp, tlk Anti Saar). Iga kord, kui eesti keeles on räägitud “tajutava jaotumusest” (või “jaotusest” või “jaotuskorrast”), on räägitud tähtsatest asjadest, mis peidavad end iseenesestmõistetavuste rüüsse, ja ometi enam ei kehti. See prantsuse filosoofi üks peamisi  mõisteid – “konsensus, mis teeb maailma kategooriateks jaotamise kaudu ühed asjad nähtavaks, mõeldavaks ja tehtavaks ning teised nähtamatuks” – saab nüüd eesti keeles ühes kogumiku viiest artiklist laiemalt lahti seletatud. Ka ülejäänud esseed ja Maarja Kangro järelsõna aitavad näha uusi piirijooni nähtustel, mis korraldavad meie elu, aga mille vana sisu järjest rohkem laiali tahab laguneda.

Gilles Deleuze, Félix Guattari, “Anti-Oidipus” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk Mart Kangur). Mida öelda lausete kohta, milliseid see raamat on täis? Nagu näiteks: “Iga organ-masina jaoks on energiamasin, alati voolud ja lõiked.” Või: “Kõikjal on tootvad või ihaldavad masinad, skisofreenilised masinad, kogu liigiline elu: mina ja mitte-mina, välisus ja sisemus ei tähenda enam midagi.” Või: “jalutav skisofreenik on parem mudel kui diivanil lamav neurootik.” Seda, et see on vabastav lugemine, mis jaotab keha ja vaimu teisiti ümber. Ka seda, et päris kõigest on raske aru saada. Aga ennekõike seda, et raamat on tõeline tõlkimise meistriteos.

Charles Baudelaire, “Kunstlikud paradiisid” (Loomingu Raamatukogu, tlk Kristjan Haljak). Baudelaire, “eesti klassik”, nagu on tema kohta öelnud Katre Talviste, seekord meie laual raamatuga ainetest, mis mõjutavad inimese mõistust, hinge, tahet ja loomingulisust. “Vaat see on geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia,” on oma arvustuses kirjutanud Aro Velmet. Baudelaire jääbki kummastama, ükskõik mis keeles. Tõlkija ütleb oma kongeniaalses järelsõnas, et see tekst on muuhulgas ka luule. Seegi on tõsi ja seegi on kummaline.

Tõnu Õnnepalu, “Valede kadaloog. Inglise aed” (EKSA). Raamat, mis on sündinud kirjanikupalgast loobumisest ja sellega autorile jäänud “vabadusest mitte enam kirjutada”.  Ja see on naljakas, seda hinnalist vabadust on tekstist justkui tunda. See annab omakorda vabadusel lugejale, kuigi ta seatakse küsimuse ette: “Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?”

Lajos Kassák, “Hobune sureb ja linnud lendavad välja” (Elusamus, tlk Lauri Eesmaa). Seda luulekogu lugedes on jälle tunne, et ungari keel, see justkui täiesti ebaseksikas, arusaamatu, kauge ja mitte üldse meisse puutuv keel on tegelikult kuidagi elusam ja valusam kui teised keeled. See on Lauri Eesmaa nõiduskunst. “Poeem nagu lahtine haav; ühtaegu lummav ja eemaletõukav, köitev ja kohutav,” nagu ütles Hasso Krull.

Ilmus nii palju häid  eesti autorite luulekogusid, et tegelikult võib 2017. aastat nimetada vist “luuleaastaks”. Kaante vahele jõudis ka üks kirjanduskriitika kogumik, milles sisalduvad tekstid on kogu aeg tekitanud küsimuse, mis imetrikiga nii saab, et ainult “jutustatakse ümber”, aga samas öeldakse kõik mis vaja – ja natuke veel. Aga kuna autor on sõber, ei saa sellest rääkida.

 

TÕNU KARJATSE

Aare Pilv "kui vihm sajab läbi". (Tuum). - luuleraamat, mis meenub kohe kui aastale tagasi vaadata. Aare Pilve tekstid on poeetilised, pakkudes hõlpsalt lahtiloetavaid ja suhestutavaid assotsiatsioone ning samas on neis mitmeid tähenduslikke kihistusi, see võimaldab raamatu juurde ikka jälle tagasi pöörduda ja seda uuesti avastada.

Carolina Pihelgas "Pimeduse pisiasjad" (ise välja antud). - "Pimeduse pisiasjad" on emotsionaalne ja kaunis, eri tajude vahel seoseid loov ning väga naiselik armastusluule kogu. "Naiselik" tähendab siinjuures ratsionaalsusega haaramatuks jäävat assotsiatiivset tasandit, kuhu autor oma tekstidega lugeja sujuvalt juhatab. Luule, millel on maitse.

Hasso Krull "Kandsime redelit kaasas" (ise välja antud) - armastusluule kogumik ühelt tänapäeva põnevamalt Eesti luuletajalt ja esseistilt. See on võibolla Krulli seni sensuaalseim luulekogu. 40 luuletust, millega Krull avab end hoopis uue külje pealt.

Gilles Deleuze, Felix Guattari "Anti-Oidipus" (tlk.Mart Kangur. Tallinna Ülikooli Kirjastus) - kauaoodatud intellektuaalne tööriistakast kapitalismi olemuse lahtimõtestamiseks.

Timothy Snyder "Must muld" (tlk. Olavi Teppan. Varrak) - aktuaalselt terav ja vajalik käsitlus s***pruuni mõtlemisviisi sügavusest. Raamat valusast ja salatud lähiajaloost ning inimloomuse ohtlikeimatest sopistustest, mille puhastamine hoiab ära põletiku tekke.

 

AAPO ILVES

Toivo Kitvel

Kolm nime – üks mees

Külim 2017

Toivo Kitveli uurimus esimesest eestlasest ulmekirjanikust, peadpööritava kiiruse ja samal ajal põhjalike taustaseletuste ja viidetega tripp läbi Ivan Narodny'na rahvusvaheliselt tuntuks saanud mehe kireva elu. Loone Otsa „Koidula veri“ ja Kalli-Volmeri „Minu Leninid“ oma nauditavates fiktsionaalsustes ei saa Jaan Sibulana sündinu tegelikule eluloole lähedalegi, ja ometigi pole 99,9 % teist temast mitte midagi kuulnud! Mees, kelle geniaalsed afäärid aitasid Eestil võita Vabadussõja ja kes, olles ajast 100 aastat ees, soovitas 1939. aasta fiasko ära hoidmiseks Saaremaale USA sõjaväebaasid lubada, oli selle raamatu ilmumiseni teenimatult unustatud või põlatud. Lõppeva aasta juunikuu Vikerkaares küll ilmus tema novell „Tehismees“ ning väike väljajätteline elulookirjeldus, aga seikleja, kes lävis muuhulgas Lenini, Stalini, Maksim Gorki, Lev Tolstoi, Mark Twain'i, Nikolai Roerich'i ja paljude teiste maailma ajalugu mõjutanud isikutega, väärib enamat, ja Kitveli raamat on tugev algus.

Narodny-Sibul oli, tõmban sügavalt hinge, Õpetatud Eesti Seltsi liige, luuletaja ja ajakirjanik (aliasega Jaan Talune), kelle värsid ilmusid kõrvuti Koidula omadega, taimetoitlane ja karskusseltside asutaja, valerahategija, hullumaja patsient, vägivallatu võitluse eestkõneleja, revolutsionäär, esoteerik ja moralist, ingliskeelne ulmekirjanik, dramaturg, muusika- ja kunstikriitik (tema artikleid-raamatuid tsiteeritakse Ameerikas tänini), aatemees ja Eesti patrioot ning geniaalne ja suurejooneline valetaja. Nimekiri pole kindlasti täielik. Lisateadmisigi saab raamatust toonase aja kohta kuhjaga, muu hulgas selgub, et veel 100 aastat tagasi loeti soome-ugrilasi mongoliteks ja näiteks Mississipi osariigis poleks seega tohtinud ka 1/8 eestlane valge inimesega abielluda, või siis kuulsa psühhiaatri Cesare Lombroso oluline tähelepanek, et suurmeeste väljaheited on tavainimese omadega võrreldes vastupidises suunas keerdus.

 

JÜRGEN ROOSTE

Üks põrgulik-krutskilik soositus

*

Ilmamaa andis välja suure matemaatiku ja füüsiku, nobelisti Richard P. Feynmani raamatu „Te ju naljatate, hr Feynman!” (tõlkinud Eerik Reiter ja Liis Vaher) ... see on üks ülimalt imelik raamat... Nagu mingis mõttes halb raamat! Üks nohik kekkab sellega, kuidas ta on kõrtsides istunud vahel (aga siis jättis kohe joomise maha), lõpuks palju naisi saanud, paljude kahtlaste naistega kohtunud-tutvunud. Nohiku õnn! Ja siis räägib väga teraselt, mis on inimeste mõtlemises ja nt haridussüsteemis mäda, lausa lõikab nagu vikat! Ja siis on paar matemaatilist pähklit, milles ma isegi Reaalkooli poisina koguaeg kelgul ei püsinud, pole end vormis hoidnud. Ühesõnaga: sopakas, milles on geniaalseid tähelepanekuid ja ühiskondlikku teravust ja väikseid kavalaid seletusi maailma suurte ja väikeste arvude ja saladuste kohta (ta oli üks tuumapommi loomise meeskonnast!). Tõlge... eriti kõrtsislängi või sellist omamehelikku kõnet tõlkisin peas vahepääl ingliskeelde tagasi, ja sain aru, et noh, nii küll päris ei öelda siin ... Suurepärane raamat, ja natuke halb ka. Kui mul tarkusehammas välja tõmmati (sinna mu viimane mõistuseraasuke läks!), siis kaks esimest päeva kui valuvaigistid mõjusid sama hästi kui suhkrutükid, aitas see raamat mul hoida end hulluks minemast. Kuigi see füüsiline valu aitas veidike jälle hingelise vastu ja ... Üldse. Mõistust peab olema!

*

Jan Kaus on suurepärane lühikese ja poeetilise proosavormi mees, tal ei ole selles võrdväärset. Päriselt räägin! „Kompass” (kirjastus Hea Lugu) on romaan armastusest ja rohkemgi ehk lahkuminekust, inimeste erinevusest, nõrkusest-tugevusest. Misse armastus üldse on, ah? Ja need lühikesed peatükid ongi miniatuurid, proovisin nii, et lugesin seda suvalt, siit-säält. Ja tulin tagasi loo ree pääle. Töötas nii ka! Valus on lugeda seda raamatut praegu, väga valus. Valus ja paha. See on ilus raamat, jah, liigagi ilus.

*

Ma lugesin enamvähem samal ajal kaht reisiraamatut. Tiit Pruuli „Minu maailma” (Petrone Print) ja Jean-Pierre Minaudier’ „Grammatika ülistust” (Varrak, tõlkinud Indrek Koff). Ja sain aru, kui põrgulikult sarnased need on: kaks intelligentset, terast, hää huumoriga inimest, täis uudishimu, viivad meid kaasa oma maailma. Kusjuures mõlemad katavad suure jao planeedist! Üks rändab maid, teine keeli, täpsemini, keelte grammatilisi struktuure ja salakäike! Mõlemad saavad näidata meile vaid põnevaid vilksatusi oma rändurielust, sest Suurest Seiklusest. Ja nad teevad seda osavalt! Panevad tohutult igatsema ja taga otsima midagi ... Üks ajab mind kodust välja maailma, teise pärast ostis suahili keele vestmiku ... ühesõnaga. Täielikud aju-ussid, salakavalad, imetoredad jutukad! Aga Minaudier’ile ütleksin, et seda juttu ei tasu enam rääkida, et eesti keeles esineb iga häälik kolmes vältes! Et ainsana maailma keeltes! See on anomaalia ja seepärast ongi see tegelikult väär. Kolmas välde esineb ainult teatud liiki silpides, eks! Pikkades-rõhulistes. Mitte kuskil mujal. Paneb mõtlema!

*

Värske Rõhk on raju. Lugege! Lugege suurt „juubelikogumikku” ka! Lugege Värske Rõhu autoreid, praegu tuleb meelde, et selle põlvkonna omadest on hiljuti ilmunud väga kõvad raamatud Eda Ahil, Kristjan Haljakul ja Kelly Turgil, see on mälu päält ... Midagi oli veel? Tõnis Vilu, muidugi! Ja veel ... Neid tuleb! Aga Värske Rõhu ajakirjas ilmunud asjust oli põnevaim Sudaanist pärit Safia Elhillo luule kevadnumbris (tõlkinud peatoimetaja Carolina Pihelgas). Ja muidugi raputas mind Sveta Grigorjeva luule sügisnumbris. Väga mitmes mõttes raputas.

*

(:)esteet kivisildniku luulekogu „Kirsiõis 007” (MM) peaks kuuluma iga õrnhinge lauale! Ja toetagu teda sääl Lauriito perversselt nunnu „Üüpäävitus” (MM)! Aasta üks võimsaim tekst kõlas me sügisel sigadeluuleõhtul ja see oli (:)kivisildniku lühipoeem „Ma olen siga!”. Ivar Silla samuti pea poeemina loetav luulekogu „Mutant kuurinurgas” (Ji) tegi kurvaks ja puudutas väga, inimese ja luulelugejana. Aga ma teadsin seda raamatut juba aastake enne teid, hahaa! Nutke nüüd!

*

Mathura tõlkis grööni luulet – kolm luuletajat ühes väikses raaamatus „See uluja tuul” (Allikaäärne). Karge, karm, selge värk. Hullem kui juhanliiv! Puhastav, ilus, lihtne. Lauri Sommeri tõlgitud Georg Trakli „Sinine silmapilk” (Tiivaalune) on ka imeilus, aga edasijõudnumatele. Ja need, kes on päris kaugele jõudnud, võivad lugeda Lauri Eesmaa tõlgitud ungari modernisti-klassiku Lajos Kassaki „Hobune sureb ja linnud lendavad välja” (Elusamus), äärmiselt äge vaimne rännak + pikk tark saatesõna.

*

Kõige tähtsam oli mulle väga mitmel põhjusel mu oma „Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma” (Ji), ma kirjutasin ta tegelikult valmis kahekümne päevaga, ja siis elasin selle käsikirja ja mõtetega paar aastat. See ei ole väga rõõmus raamat, selles on mitu tegevusliini, millest arusaamiseks peab päris palju luulet lugema ... aga see on mulle tähtis aeg, see oli üks kõige õnnelikum aeg viimastest aastatest. Mitte mingi agoonia ja jampslemine, vaid intensiivne-ilus aeg Itaalias. Aga lugulaulud-luuletused on rohkem ikka eesti asjast ... Mis teha, eestlane olen. Isegi kui loen ja kirjutan, nagu siga.

 

TAMUR TOHVER

Kai Aarelaid “LInnade põletamine” - Kai on ilmselt üks meie põlvkonna tugevamaid naisautoreid, kes jõuab ka lavale ja romaaniklassikasse.
 
Ilmar Taska “Pobeda 1946” - hea rahvusvaheline levi eesti elule

 

PEETER SAUTER

Kogu aeg tundub, et ega ma loegi eriti midagi. Ehk tuleb tunne sellest, et ilmub palju raamatuid, mida lugeda tahaks ja need kuhjuvad kuhugi ja siis kaovad ära ja vahel leiab mõne lugemata raamatu üles. Sest kui ma lapsepõlve tagasi vaatan, kas ma lugesin siis rohkem? Arvatavasti mitte. Lihtsalt raamatuid ilmus vähe ja nende omadamiseks tuli mõnikord vaeva näha. Raamatukogust oleks saanud, aga ma olen vilets raamatukogukasutaja. Laenan raamatuid isegi sõpradelt harva. Raamat peab oma olema, et temaga tekiks oma sott.

Vahel on tunne, et loen üha aeglasemalt ja siis, et kas ma ikka oskan veel lugeda. Või et kas saan tekstile pihta. Hea teksti puhul sellist tunnet ei teki. Ja paradoksaalselt on parimad just need tekstid, mille üle rohkem arutletakse, vaieldakse. Eks seetõttu, et on paljusid puudutanud. Just need tunduvad lihtsad. Ja ise ei oska enam lihtsat teksti teha. (Nagu kunagi oleks osanud. Seegi tunne on küllap petlik.)

Aga nüüd müün jõuluturul susse ja see on nagu sõjaväes, et mis sa molutades muud ikka teed, kui hakkad lugema. Kui tööandja juhtub mööda jalutama ja mõne sõna juttu ajab, siis astub ta varsti edasi: „Vabanda, et sind segasin. Sa ju lugesid. Loe edasi.“ Ma ei ole irooniast end häirida lasknud. Vahelehüppena, kui keegi sussi tahab ja uurib, kas on hea suss, siis ei oska ma kaupa kiita, aga sügan kukalt: „Vaat ei tea, ei ole ise kandnud. Kuidas teile tundub, kas on korralik.“

Kui müüja astub ostja poolele ega käi pinda, rahuneb ostja kohe maha. Talle hakkab tunduma, et võibolla ma ei tahagi talle sussi müüa ja tal tuleb endal hakata pinda käima, et suss on mugav ja ma talle ikka müüksin.

Ostjatega kraagelda on tore. Soomlased kauplesid kõvasti hinnast alla, kiitsid, et on vaesed soomlased ja me hakkasime kelkima, kummad meist vaesemad on. Andsingi siis hinnast alla ja nad viskasid mulle hinnavahe jootrahaks. Eks nad olid vintis ka ja märkasid minu joogipaistes nägu.

Kuna Õnnepalu Tõnu tõi turule paksu oopuse „Valede kataloog. Inglise aed“, siis veerisin tükk aega turul seda. Ei raatsind ruttu läbi lugeda. Tekst nagu Tõnul ikka. Kuigi Tõnu esitlusel kiitis, et üritab iga kord uues raamatus eelmisega vaielda ja lugeja ootusi petta. Kirjaniku kelkimine. Ei petnud ta midagi. Tore on lugeda, kui keegi kirjutab millestki, mida teab ja tunneb ja mida mina ei tea. Bioloog Tõnu kirjutab palju taimedest (mida ise aiamaal kasvatab või Inglise pargis trehvab) ja kõiksugu lindudest. Ja muidugi igasugu metafüüsilistest ängidest ja olmepainetest ja nüüd uue asjana sõjast. Nimetatutest on mulle tuttavad vaid olmepained. Nii, et oli uut ja oli tuttavat, aga põhiline on ikka tekstist läbi kumav Tõnu hillitsetud sooja irooniaga laetud empaatia nii tarkade ja rumalate, ilusate kui inetute vastu.

Ah, millest Tõnu raamat konkreetsemalt räägib? Aednikutööst ja ilma- ja eluvaatlustest Hiiumaal ja Londonis. Millest jutustas raamatu kolmas osa, mille Tõnu jättis avaldamata, seda ma ei tea. Oletan, et enamvähem samast. Metafüüsilisi aednikke ja taimetarku on kirjandusloos ju olnud. Kes oli Rooma imperaator, kes kõrvitsaid kasvatas? Ja kes surres kõrvitsaks sai? Ja Jaan Kaplinski ja Uku Masing. Meil on nad armastatud.

Oma kena valge (nigu Jüri Üdil) ja pretensioonika pealkirjaga „olla luuletaja“ luulekogu tõi mulle turule vastne kirjanike liidu liige Andrus Kasemaa. Kasemaa on alati lihtne, ehe ja täpne. Selline tekst ei jää vaevama, ehkki sisse jääb. Nagu tasemel kirjanduse puhul tihti, sigineb aegajalt kahtlus, et lihtsus on peen mäng ja petmine ja Kasemaa veab lugeja haneks, et peenikest naeru pidada. Aga kuna ma Andrust tunnen, siis ma nii ei arva. Kui taolist ongi, siis on see autori teine loomus. Hea luuletaja on tihti natuke kloun. Võtke või Beier või Viiding.

Kasemaagi räägib muudkui sõjast ja küsib kõigi vastutulijate käest, kas ja miks peaks sõtta minema. Enamasti ei osata midagi vastata ja seda Kasemaa tõestada tahabki.

Kasemaa kirjutab ka: „elada eestis / milline kurb saatus /olla luuletaja / sündida luuletajaks eestis“. Kirjutab 25 aasta tagustest luuletajatest. Selge, et irooniliselt. Ja samas empaatiliselt. Ehk isegi eneseirooniliselt. Jälle on lihtsuses mitu kihti nagu napoleoni koogil.

Carolina ja Hasso tegid oma uute kogude esitlused koos.

Hassol tuli luulekogu „Kandsime redelit kaasas“ (vaimustav pealkiri). Nagu raamatul kirjas: carolina pihelgas "pimeduse pisiasjad".

Hea keeletaju. Krüptiline, samas lihtne, vabalt voolav tekst. Näide: "Villaste sokkide ja unede tolm, mille oleme igaveseks hüljanud".

Ma ei oska öelda, kas see on konstruktsioon või ehtne või mida tähendab. Eriti ei juurdle ka. Aga kaasa viib. Tuleb sisse, lendab kinnipüüdmatuna välja. Uuesti üle lugedes on tuttav ja taas uus.

Mäletan küll Ene Mihkelsoni tekste kehvalt, aga äkki on Carolina siirdenõksud natuke mihkelsonimaalt, kus tugev ratsionaalsus on paaris ja läbisegi irratsionaalsusega. 

Hassole ütlesin, et tema ja Caorolina luule saab üha sarnasemaks. Ühendatud anumad. Olgu, see kõlab liigpoeetiliselt. Pigem siis palju ühist luuleanalüüsi ja juttu.

Hasso oli nõus, aga ütles, et erinevus on siiski jäänud. On jah. 

Kui Carolina on veidi krüptiline ja tekstisisised pöörded mõttemängulised, hämarad, siis Hasso tekstipöörded on ülimalt selged, loogilised, sõnalised ja kujundlikud.

Hasso metafüüsika on ratsionaalne (kuidas saab metafüüsika olla ratsionaalne?), Carolina metafüüsika tume ja salapärane.  

Hassol on palju konkreetsusi, Carolinal rohkem abstraktsusi. Kuigi konkreetsetest olukordadest lähtuvad mõlemad. 

Tundub, et vanemaks saades minnakse luules konkreetsemaks. Kuigi mõni on kohe luuletee algul vana. Ja näiteks Doris Kareva luulesisene liikumine on olnud vastupidine.

Kuigi, mis asi see konkreetne luule oli? See oli ju pildiline sõnamula ja segadus. Heal juhul ilus segadus. 

​Hassolt ka lõiguke: "Pori on mõnus ja pehme. Ärge öelge, et see on must muda: pori oskab lennata, pori on kaval nagu porikärbes..."​

Mõni veel ilmumata raamat ka. Peedu Saar saatis juba oma teise romaani „Mailased“, kuigi esimene romaan „Pascual“ ilmub alles tuleva aasta sügisel. Peedu pole eriti usin kirjastaja otsimisel, kuigi ärgitasin ja torkisin, sest tekstid on õnnestunud. Esimene tekst köögitöölisest immigrandi elust Londonis (refereerisin Sirbis), teine Tartu pildistused. Melanhoolia, põgusad armastuslood, vanasti nimetati seda impressionismiks. Aga Peedu Saar on siiras ja täpne, korraga sentimendivaba ja lüüriline. Taolist kirjandust kirjutati hästi sada aastat tagasi. Hamsun, Bang, esimesed Oskar Lutsud, noor Strindberg. Kergelt antud põgusad pildid, mida kannavad sassis hinges pakitsevad segased ja samas siirad tunded, mida otse ei sõnastata. Tore, et taoline põhjamaine karge ja kerge lüüriline proosa on ringiga tagasi tulnud. Sakslasedki on sada aastat tagasi taolist teinud – Eduard von Keyserling ja Bernhard Kellermann näiteks.

Stiililiselt on veidi sugulane Urmo Jaanimäe äsja ilmunud „Televisiooni mõju“. Mitte mingid ülekonstrueeritud süžeed vaid üsna lihtsad tundelised elupildid, mõnetine ülelibisemine või hüplikkus, konstrueerimisvaba ehe tundeline tekst moodsast inimesest moodsas maailmas, mis tundub mulle nii sarnane saja aasta taguste poeetide pidetusega tollases moodsas maailmas. Urmo Jaanimägi on psühholoog USAs ja hakka või arvama, et taolise impressionismi tekitab pikem võõrsil elamine, kui sul pole kohapeal aja- ja elulugu ning haarad kinni elu ühest või teisest niidist, ise kaheldes, ja lased siis jälle lahti. Hermann Bangi „Isamaatud“ oli kunagi üpris sarnane. Ja võõrdumisest ja võõras olemisest kirjutati juba enne Camus'd ja kirjutatakse tulevikuski.

Hiljuti ilmus ka Eduard Tüüri kollaažromaaniseeria teine osa „Mamma Engalandi miraaž“, pikantsete piltide, pööraste keele- ja mõtteuperpallide tulevärk seiklustega Rummu asulast Jamaica ja Aafrikani. Vahele jäävad pisut tormisel elumerel muretult seilavad mehed ja naised ka Saaremaal ja Peterburgis. Tüür armastab eksootikat, aga tema minategelane Juulius jääb ise vaatlejaks ega sekku elu kaleidoskoopi, vaid raputab aga uue kirju kaleidoskoopilise pildi meie lustiks ette. Tüür naudib keelt ja teksti vaba voogu ning laseb meilgi nautida.

Äsja ilmus ka kollane tellis Charles Bukowski luulet totra pealkirjaga „Ikkagi on tore olla Bukowski“. 13 tõlkijat, kellest osa on meie luuletipud, mõni aga marginaalsem, on siin vennalikult kõrvuti. Ja nii ongi õige. Sirvides selgub, et ole sa tõlketalent või tänavakeelne pudilõug, Bukowski jääb Bukowskiks, sest tema intensiivsus on üüratu ja oma münt eristub selgelt, isegi, kui ta kirjutab viiekümnendat korda hipodroomist, napsust või juhukallimatest. Alati tundub tekst värske. Ilmselt Bukowski ei mäletanud oma eelmist sarnast teksti ja ei korranud end teadlikult. Jah, keskkond või meeleolu võivad kattuda, aga detail, see rosin, mis luuletuse käima tõmbab ja mõtestab, on alati uus.

Bukowski on ehe tõestus, et grafomaan võib olla suurepärane tekstitegija ja see lohutab mind.

Armin Kõomäe „Minu erootika saladus“ teeb kohe klaariks, et Kõomägi oli väljakujunenud isiksus ja kirjanik juba enne kirjutama hakkamist. Kuigi eelmine raamat „Lui Vutoon“ oli pöörane kopiraiterlike mõttemängudega fantaasia elust inimtühjas maailmas ja erootikaraamatu pildikeste ja meisternovellide aines on realistlikum keskkond, jääb Kõomägi endaks. Kirjutab kergelt ja kergelt irooniliselt, jahedalt, aga alati heatahtlikult. On seksuaalseid seigakesi (ja kellel eelnenustki neid poleks), aga Kõomägi jääb alati härrasmeheks, kes tunneb elu, aga sulge porri ei kasta. On konstrueeritud lugusid ja ilmselgelt isiklikest elujuhtumitest tõukuvaid (mis mind puudutavad rohkem), aga olulisem juhtuvast on Kõomäe teksti elaan ja voog (kuigi mulle tundub, et Kõomägi ajab eelkõige taga jooksvat ja sujuvat lugu). Mina loen siiski pigem autorit, ta hoiakuid, saan kontakti inimesega. Ja kui ma paar korda Kõomäge olen trehvanud, on selge, et tekst ja autor on vastavuses ja sarnased. (On ka autoreid, kes on inimestena oma tekstide vastandid, vagur vend kirjutab verise loo ja möllumees romantilisi värsse).

Tekste kuhjub ja mulle see meeldib. Alati pole tuntud nimed ja enim tähelepanu saavad raamatud need parimad. Või parimad minu jaoks. Sest mitmed kõvad tekstitegijad ei taha kikerikii hüüda või kaagutada, kui raamat valmis, vaid poeksid pigem peitu. Hea on eksida tekstide ja autorite padrikusse. Tunda, et sest pole midagi, et hästi lugeda ega kirjutada ei oska. Kui tekstiga natuke koos käia, saab ta su ikka kätte.

Jah, just niipidi. Lugeja ei püüa kinni teksti ega murra teda jõuga maha, aga heal juhul võib lugeja end tekstile avada.

Postskriptumina mainin kolme vahvat raamatut, mis ilmusid juba läinud aasta lõpuotsas, aga mida loeti – ja liiga vähe loeti ning kommenteeriti selle aasta sees.

Lauri Räpp „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis“ – pöörane pralletamine nõukaaegses Tartus, nii agulites kui ühikates. Pidev pidu ja aegajatine kassiahastus. Lugedes tundub nagu provintsist saaks suurlinn ja Tartus elu justkui keeb nagu keema aetud solgipanges.

I.V. „Aedniku päevik“ viib hüplevalt läbi kolme või enama riigi vanglate, kust minategelane suudab üsnagi püstipäi läbi jalutada, aga saab siiski uueks. Ka I.V. ei hoia vaimukustega tagasi, kuigi toon on arusaadavalt küllaltki mõru. Mulle sobivalt taustu ei seletata, üldistusi ei punnitata, aga antakse pilti ja (vaoshoitud) tunnet.

Toivo Ronk „Pipeliine“ on maise matka poolel teel Saksamaale ja suhtekriisi takerduvast eesti mehest, kes on tugev ega hooli, et pind vahel jalge alt kaduma kipub. Sest ta ei hooli eriti senisest eluviisist, aga uut-huvitavat ei paista kuskilt.

Kõik kolm täiseas meestelt, kes on korraga otsustanud kirjanikuks saada. Taolist kraami on tänapäeval palju ja tore on.

Naiskirjandusest sai vähe räägitud, aga ma loodan, et seda teevad naised ja paremini kui mina. 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: