Mingis mõttes võiks ju lugemist soodustada Eesti igisügistalv. See pimedus, see lamp, see raamat. Aga siis ei ole vahel jälle aega. Praegu aga: ei pea tuld süütamagi.

Tegelikult muidugi tasub lugeda aastaringi. Kasvõi kahe lehekülje kaupa. Elu jääb kitsaks muidu, kui raamatud pole käepärast. Need siin pole ka mingid suveraamatud. Need kehtivad iga ilmaga ja iga kell ja ilmselt ka saja aasta pärast. Ilmunud on need umbes viimase poole aasta sees. Soovitused toodud juhuslikus järjekorras.

Viktor Pelevin - "T". Tõlkinud Maiga Varik. Varrak.

Pelevini tugevuseks on kohalolek paljudes aegades, kultuurides ja žanrites, segades popkultuuri, ulme, esoteerika ja vene kirjanduse traditsioonid makaronistiiliks - mitte alati teose lõikes, aga tema romaanid moodustavad omaette meeldivalt segase, aga täiesti täpselt paikapandud maailma. "T" peategelane on Lev Tolstoi, kellest jäetakse järele Pelevini nägemus kirjaniku kui isiku karakterist.

Aga kohtume taas ka noore Tšapajeviga, aeg-ajalt võtab maad tühjus, mida rütmi mõttes vaheldatakse kujundite ja sündmuste ülelaetusega ja pulbitsusse mahub teinegi klassik: Dostojevski. Lõbus, tõsine ja lennukas. Hea ladus ja rikkaliku sõnavaraga tõlge!

Arundhati Roy - "Ülima õnnelikkuse kogudus". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev.

"Väikeste Asjade Jumala" autori teine romaan viib meid Delhi vanalinna kitsastele tänavatele ja kodutute linnakusse surnuaias, Kashmiri igitulistele sütele ja sealsete vabadusvõitlejate sekka ning esitab kireva galerii tegelastest, kelle elu vaadeldakse läbi aastakümnete, iga ajarännuga avanevad sündmustikus ja inimestes uued kihid. Romaan on valus, kurb, südamlik ja haarav. Teose keel on poeetiline, süžee fooniks aga konkreetsed ja rängad sündmused: India 20. sajandi sageli verine ajalugu ning Pakistani eraldumine.

India kirjanik Arundhati Roy on vaid kahe teosega saanud maailma üheks mõjukaimaks ja hinnatuimaks kirjanikuks.

Ike Volkov - "Kes teab". Varrak.

Kukerpillist arhitekt on kirjutanud varemgi näpuotsaga proosat ja luulet (näiteks "Sügis äärelinna teatris, 1979), uue jutukogu moodustavad aga kohati proosaluule palad. Siin on eluloolisi märkmeid, ilukirjanduslikke miniatuure ja reisimärkmeid, oleks justkui juhuslik kogum sahtlijääkidest, aga ei-ei, kõike ühendab napp, ent kõnekas stiil ning terviklik mõte: autori mõtisklev maailmapilt ja mäluinventuur.

Maagilise realismi hõnguga avarapilgulist teost aitavad käes hoida Toomas Pääsukese mustvalged illustratsioonid.

Chimamanda Ngozi Adichie - "Pool kollast päikest". Tõlkinud Triinu Pakk. Varrak. Sari "Moodne aeg".

Nigeeria (täpsemalt igbo, ka ibo) kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie kujutab pöördelist hetke Nigeeria lähiajaloos – Biafra vabariigi iseseisvuspüüdlusi 1960. aastate Nigeerias ja järgnenud võigast vägivalda. Teose sündmused kriibivad hinge, kuid autor näitab peategelaste elusid esiplaanil, ning jutustus on kantud lugejate ette pigem mõnusa jutustuse laadis. Seega puudub kunstlik pinevuse tekitamine, dramaatikat lisab aga aegade vaheldamine. Jõudes isiklike lugude ja poliitiliste sündmuste teatavasse haripunkti, viskab Adichie meid ühtäkki tagasi hetke, millest ta varem justkui üle libises ja millega lugeja lepib, sest antud on vihjeid vahepealsete sündmuste kohta: vaadeldava pere laps on sündinud, esinenud on truudusemurdmist, need ja need on leppinud.

Ajas tagasi minek asetab kõik uude valgusse. Romaan pöörab end lugeja ees mitut puhku, küll üksikute tegelaste, küll ajalootraagika abil. Tihti jäävad uudiseid vaadates või lugedes arusaamatuks Aafrika riikide rahvaste omavahelised tülid. Nigeeria sündmuste näide aitab paremini mõista, kuidas eri (Nigeeria) rahvustest lahked naabrid ühel päeval relvad ristata saavad.

Chinua Achebe - "Kõik vajub koost". Tõlkinud Heili Sepp. Varrak. Sari "20. sajandi klassika".

Mitte nii mastaapne ja efektne kui Adichie "Pool kollast päikest", aga ikkagi justkui vanem vend eeltoodud teosele. Kõigepealt on see võimas sündmus omaette, et kaks igbode (varasemas pruugis "ibode") elust, kultuurist ja määravatest ajaloosündmustest kõnelevat olulist Nigeeria romaani on enam-vähem samal ajal eesti keelde jõudnud, arvestades, et mõlemad ilmusid Varrakus, see juhus ilmselt pole.

Nii Adichie kui Achebe on kirjutanud Nigeeria rahvaid paratamatult ühendavas inglise keeles, ent kirjanikud on oma teksti paigutanud ja tõlkijad-toimetajad koos sõnaseletustega jätnud hulganisti igbo-keelseid sõnu ja väljendeid. See annab meile täpselt sama palju igbo hõngu kui neid romaane lugevatele igbodele endile.

Achebe "Kõik vajub koost" heidab pilgu 19. sajandi lõpu igbo aladele, mil naaberkülad sõdisid pisikeste tüliküsimuste tõttu omavahel, ent briti koloniaalvõim kogus maal hoogu ning ka igbode aladel puhkes sügavam konflikt "paganliku" ja ristiuskliku maailmavaate vahel.

Teos ongi eriti huvitav usundilooliselt ja etnograafiliselt. 2013 surnud Nigeeria klassiku Achebe esitus on kiretu ja kirjeldav, kirjeldatav ise aga nii mõjuv, et etnograafiline jutustamisviis toob sisu lihtsalt vahetumalt esile.

Vladimir Orlov - "Aldimängija Danilov". Tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev. Sari "Punane raamat".

Minul on ta lugemise ootenimekirjas, sellegipoolest julgen soovitada. Sest tean, et tegemist on Venemaal müstilise realismi tippteosega, mida on võrreldud 13 aastat varem trükivalgust näinud Mihhail Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga".

Romaani fantastilised jooned kujutavat endast satiiri nõukogude elu absurdi suhtes.

"Peategelane on mõnes mõttes narr, mõnes mõttes deemon, mõnes mõttes jumal, mõnes mõttes pagan. Kõik see segadus oli seotud muusikuga ja see oligi originaalne mõte, et kes on muusik üldse, mida tähendab üldse muusika," selgitas Jelena Skulskaja ERRile. Skulskajat tasub kuulata. Samuti vahendab "Punane raamat" (muuhulgas) järjekindlalt vene moodsat klassikat, mis on ju äge.

Albert Trapeež - "Kollased sandaalid". Näo Kirik.

Priidu Beier nimetab Lapinit, vabandust, Trapeeži, Eesti esimeseks punkluuletajaks. Sellele ei ole isu vastu vaielda.

"/.../

LSD

VALGUSFOOR

GRUUSIA MEESKOOR

PAGULASED TULEVAD

/.../

NORRALASED

RÄPP

TÕRVAPAPP

BETOON

BORRELIOOS

PAGULASED TULEVAD

/.../

See mees sai 70 hiljuti. Ja tekitab endiselt "vastakaid" tundeid. Tore.

Daniel Galera - "Verest nõretav habe". Tõlkinud Mele Pesti. Varrak. Sari "Moodne aeg".

Pooleli mul. Aga haaras hoobilt. Esiteks kus aga saan, seal Brasiilia tõlkekirjandust ammutan. Portugali keelt ei taipa, aga Mele Pesti eesti keel on tabav ja nõtke. Algab hämaralt. Nimetu noormees saabub linna, kus miski jama juba susiseb. Sündmused hakkavad vaikselt kruttima, aga see ei ole väikelinnapõnevik. Vastupidi, autor annab mõõdet ja nagu sageli Ladina-Ameerika parima kirjanduse puhul, pakub eurooplase argiteadvusele lummavat maailmanägemist. Kui maagia on elus olemas, miks seda siis kirjanduses vältida.

David Mitchell - "Luukellad". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak. Sari "Moodne aeg".

Mitchell on üks olulisemaid inglise kirjanikke meie päevil. Kaks tema nimekaimat teost, "Varikirjas" ja "Pilveatlas" on kandideerinud Bookerile ja mõlemad on ka eesti keelde tõlgitud.

Fantaasia on Mitchelli jõud ja selle jõu kaudu tõuseb esile ühiskonnakriitika. 2014 ilmunud "Luukellad" (The Bone Clocks) tegevus algab 1980ndatel ja lõpeb 2040ndatel, läbivaks peategelaseks tüdruk/vanatädi Holly. Sadadel lehekülgedel võitlevad kaks leeri surematuid (ühel puhul pigem keharändurid). Aga see on ainult väline külg. Romaani sügavam sisu väljendab düstoopiat ja seda hukatust, mille poole me arutute autosõitjate ja plastpudelitarbijatena hooga kihutame, et oma lapselapsed hinge vaakuma jätta.

Test:

"Viis aastat hiljem hingan sügavalt ja vabinal sisse, et mitte nutma hakata. Asi ei ole ainult selles, et ma ei saa enam Aoifet emmata, vaid kõiges - see on kurbus piirkondade pärast, millest me tühermaa tegime, jääkatte pärast, mille me ära sulatasime, Golfi hoovuse pärast, mille me ümber suunasime, jõgede pärast, mille me kuivendasime, rannikute pärast, mille me üle ujutasime, järvede pärast, mille me sodiga lämmatasime, merede pärast, mille me tapsime, liikide pärast, mille me välja suretasime, tolmeldajate pärast, kelle me hävitasime, nafta pärast, mille me ära raiskasime, ravimite pärast, mille me kasutuks tegime, trööstivate valetajate pärast, kelle me juhtideks valisime - kõike seda selleks, et me ei peaks oma mugavat elustiili muutma. Praegu räägitakse pimendusest samamoodi, nagu meie esivanemad rääkisid mustast surmast - nagu see oleks Jumala tahe. Aga me kutsusime selle ise esile, iga naftapaagiga, millest me end läbi põletasime. Minu põlvkond olid einestajad Maa rikkuste restoranis, kus nad end lõhkemiseni täis õgisid, teades - aga eitades -, et me laseme jalga ja jätame arve lapselastele maksta, arve, mida ei saa kunagi tasuda." (lk 629)

Testi tulemus: kui see ei võta korraks õõnsaks, siis olete tuim inimene.

Tasemel tõlge ka (nagu toodud näitestki näha), ja Krista Kaera puhul selles ju ei kahtlekski. Siiski esineb paar popkultuurialast viperust. Bonnie "Prince" Billy näituseks on nimekas USA alt-kantri/indifolgi artist. Tõlkes on temast siin saanud nägus prints Bonnie. Samuti Smithid ei tähenda popkontekstis levinud perenime, vaid ikkagi ansamblit The Smiths. Nimede ja laulupealkirjade kahtluse korral soovitaksin kõigil tõlkijatel alati mitte tõlkida.

Khalil Gibran - "Murtud tiivad". Tõlkinud Üllar Peterson. Tallinna Ülikooli Kirjastus.

1912 aastal ilmunud "Murtud tiivad" on araabia kirjanduse üks tähtteoseid. Gibrani kaunis keel jõuab tõlkija Üllar Petersoni kaudu kenasti eesti lugejani. Tegemist on araabia Romeo ja Julia looga, aga teine aeg ja koht kehtestab oma sisu. Poeetiline, ilus, kuigi nukker maailmapilt kannab tegelikult Liibanoni päritolu kirjaniku ühiskonnakriitilisi avaldusi naiste rõhumise, iganenud patriarhaalse ühiskonnakorralduse ja sotsiaalse ebaõigluse suhtes Araabia maades. Teatavasti on teemad aktuaalsed ka täna, ja mitte ainult Araabia-maailmas.

Leïla Slimani - "Hällilaul". Tõlkinud: Sirje Keevallik. Tänapäev. Sari "Punane raamat".

"Hällilaul" on psühhothriller, mis algab šokiga. Sealt viiakse lugeja ajas tagasi, kaasaja Prantsusmaa argiellu ühe pere korterisse, kel on omad mured ja ajapuudus, nagu tänapäeva inimestel ikka, aga miski esmalt ei viita sellele, kuidas ja miks jõuti selle alguseni. Pinge hakkab kruvima, aga lugeja ikka veel ei usu.

"Hällilaul" toob välja ka Prantsusmaa immigratsiooniprobleemid, aga näitab, et tõelised tragöödiad ei pruugi johtuda rahvuste, riikide ja poliitika keerdkäikudest. Peategelane on immigrant, kes on jõudnud Prantsuse lugupeetud kogukonda. Romaani tähtsaim tegelane on aga lapsehoidja Louise, kelle ümber hakkavad hämarad sündmused toimuma. Me näeme, et terror võib toimuda ka kellegi kodus. Me lihtsalt teame sellest vähem.

Nora Ikstena - "Emapiim". Tõlkinud Ilze Tälberga ja Contra. Hunt.

Ma ei ole veel lugenud seda. Aga on teada, et see on Lätis üks enim kõneainet pakkunud (ja ka müünud - see on kahtlane fakt) romaane viimasest ajast. Ja kuna see on esmapilgul täiesti selgelt loetavas eesti keeles ilmunud, erinevalt mõnest muust popi läti raamatu eestindusest hiljuti, siis väärib proovimist, kas pole? Läti on lähedal, eks? Lätit ei tohi alahinnata mingil juhul. Korvpallis on Eesti-Läti ühisliiga tulemas, võrkpallis on juba olemas. Ma käisin Lätis hiljuti automuuseumis, kuigi ma vihkan autosid. Aga muuseum on lahe. Lastele ka meeldis.

Uued raamatusoovitused järgmine kord.