Triinu Pakk: tõlkimine kui tihe kirjeldus ({{commentsTotal}})

Triinu Pakk
Triinu Pakk Autor/allikas: kultuur.err.ee

Artikkel "I Tõlkija häälest".

Asudes mõtisklema selle üle, kuidas jõuab teadustekst eesti keelde, ei saa ma kirjutada teoreetikuna, vaid lihtsalt tõlkijana, kes lähtub oma praktilisest kogemusest, tuginedes seejuures aeg-ajalt mitmetest distsipliinidest – või distsipliinide vahelt – laenatud mõtetele. Et põhiosa mu tõlgetest tuleks liigitada humanitaarteaduslike tekstide valda, mille kõrvale on mahtunud ka mõned ilukirjanduslikud teosed, on tõlkekogemuse ring üsna selgesti piiritletav. Erinevalt loodusteadustest ei kajasta sellised tekstid mingi probleemi lõpliku, kontrollitava ja katseliselt korratava lahenduse kirjeldust, vaid pigem üht võimalikku lähenemisviisi probleemile, üht võimalust teatud nähtuse, perioodi, kultuuriilmingu, sotsiaalse arengu vmt üle mõtlemiseks ja selle mõtestamiseks, kusjuures tihti eelneb autoripoolsele mõtestusele terve rida varasemaid käsitlusi, mis on püüdnud samale küsimusele läheneda ühe või teise nurga alt, ühe või teise ajastu tõekspidamistest lähtudes. Seega kujutab humanitaarteaduslik tekst endast pigem teatavat faktide ja varasemate mõttekäikudega ringikäimise viisi, nende tõlgendamist ja edasiarendust teoreetilistes ja ajaloolistes raamistikes, mille autor peab olema enam-vähem ära määratlenud ja mille piires ta võib eelkäijate seisukohti edasi arendada, nendega väidelda või neid vaidlustada. Vähemalt minu meelest kehtib siin suuresti sama, mida T. S. Eliot on öelnud luuletraditsioonide kohta – pruugib vaid asendada järgmises tsitaadis sõna "luuletaja" "mõtlejaga": "Ühegi luuletaja või mistahes kunstniku täielik tähendus ei ole ainult temas endas. Tema tähtsuse, väärtuse määrab suhe surnud luuletajate ja kunstnikega."[1] See ajalootaju, eelkäijate tundmise nõue on humanitaarteaduslikus ja filosoofilises tekstis vähemalt sama range kui luule puhul, ehkki konnotatsioonid võivad olla teised.

Ka sisulisest küljest on humanitaaralade ja ilukirjanduse vahel tihedam seos kui humanitaaralade ja loodusteaduste vahel – käsitlevad ju esimesed ikkagi inimeseks olemise viise maailmas, ükskõik millise kandi pealt, sellal kui loodusteadused võivad jätta inimese hoopis kõrvale. Ning vormiliselt on esimese paari puhul tegemist mõnes loomulikus inimkeeles esitatud narratiividega, sellal kui loodusteadused tihti tuginevad arvude keelele, mille puhul tõlkimine kui niisugune muutub hoopis tarbetuks. Seda kõike silmas pidades näib mulle, et tegelikult ei tuleks tõmmata piirjoont mitte teadus- ja ilukirjandustekstide vahele, vaid pigemini loodusteaduslike ja humanitaarteaduslike tekstide vahele, kusjuures ilukirjandus jääks viimastega samale poole joont – vähemalt niivõrd, kuivõrd asi puudutab vastavatesse valdkondadesse kuuluvate tekstide tõlkimist ja selleks vajalikke teadmisi ning oskusi.

Humanitaaralase ja ilukirjandusliku teksti tõlkimise puhul on põhinõudmised ju paljuski samad – peab hästi oskama keelt, olema laialdaselt lugenud vastava maa/kultuuri kirjandust, tundma oma emakeelt, tahtma kombata selle piire ning otsida kõiki selle võimalusi. Peab olema väga tekstilembeline inimene, selline, kes on valmis pärast päev otsa kestnud tekstitegu arvuti taga võtma lõõgastuseks kätte mõne teise teksti ja lugema. Ka stiili ja autoritooni tabamine on ühtviisi vajalik mõlemas vallas – ja ma julgen väita, et humanitaarteadustes leidub autoreid (enda tõlgitute seast nimetaksin Clifford Geertzi, Marshall Sahlinsit, Edmund Burke'i), kelle keele nõtkust ja elegantset stiili võiksid kadestada paljud n-ö ilukirjanikud.

Aga kui humanitaarteadustes on autoritekst ise rea varasemate arutluskäikude tõlgendus ja edasiarendus, siis on selge, et tõlkida ei saa ainult teksti ennast, vaid tuleb mõista ja tunda ka selle taustu, traditsiooni, millesse see paigutub. Ning faktide endi asemel on seal tihti oluline faktide tõlgendamise, nendest mõtlemise viis. Seepärast võiks ehk vähemalt mõtteeksperimendi korras katsuda tõlkimise tõlgendamises läbi viia väike pööre ja läheneda humanitaarteadusliku või ka filosoofilise teksti tõlkimisele kui tihedale kirjeldusele, nagu seda on nimetanud Clifford Geertz (kes omakorda võttis termini üle filosoof Gilbert Ryle'ilt). Asja mõte on selles, et kui n-ö "hõre kirjeldus" lihtsalt konstateerib või kirjeldab fakte, siis "tihe kirjeldus" võtab selle tegevuse juures arvesse nende tähenduslikud tagamaad ja kultuurilised tõlgendused. Kui autoriteksti taga seisev ja vihjamisi kohalolev traditsioon, varasemate tekstide ladestus moodustab tervikpildi, millest tekst ise on n-ö tihe kirjeldus, siis edukas tõlkimine sõltub sellest, kui tihedalt on tõlkija suutnud enda jaoks selle autori tõlgenduse läbi kirjeldada, endale selgeks teha. See moodustab tausta, konteksti, milles tõlkija oma sõnu ja termineid valib ja tänu millele tal õnnestub need valikud teha paremini või ka halvemini – kas ta näiteks tunneb ära varasematelt mõtlejatelt ülevõetud terminid ja oskab leida nende juurdunud vasted oma sihtkeeles; kas ta tajub, millal autor parafraseerib mõne oma eelkäija tööd, võib-olla isegi otseselt sellele viitamata, ning suudab leida vastavad kirjakohad, vastava sõnavara varem tõlgitud teostest; kas ta tajub autori suhtumist neisse tekstidesse, tabab peidetud irooniavälgatuse või aupakliku kummarduse jne. Vahest pole kurjast tuua siin ära väike tsitaat Geertzilt eneselt, kes kirjutab etnograafilise kirjelduse, antropoloogi välitööde saaduse kohta, et välitööpäevikus sisalduvad märkmed "...[annavad] kaunis hästi aimu sellest, kui palju materjali läheb vaja kõige algelisematki laadi etnograafilise kirjelduse koostamiseks – kui erakordselt "tihe" see on. Viimistletud antropoloogilistes kirjutistes [---] jääb see asjaolu – et meie niinimetatud algandmed on tegelikult meie tõlgendused teiste inimeste tõlgendustest sellest, mis asja nad ise ja nende kaasmaalased õieti ajavad – hämaraks, sest suurem osa mingi konkreetse sündmuse, rituaali, tava, idee või ükskõik mille mõistmiseks vajalikust taustinformatsioonist on vihjamisi esitatud enne, kui asja ennast vahetult vaatlema hakatakse."[2]

Tegelikult on see lõik minu meelest täiesti vabalt kohaldatav tõlkimisele, kui vahetada välja ainult mõned olulised sõnad, nii et võiks öelda: tõlkija lugemismärkmed, laenutusandmed raamatukogudes, raamaturiidad ta laua ümber, abifailid ta arvutis, kleepsudega märgitud leheküljed tekstides, päringute mälujälg Google'is "... [annavad] kaunis hästi aimu sellest, kui palju materjali läheb vaja kõige algelisematki laadi tõlke tegemiseks – kui erakordselt "tihe" see on. Viimistletud tõlgetes [---] jääb see asjaolu – et meie niinimetatud lähtetekstid on tegelikult teiste tõlgendused teiste inimeste tõlgendustest sellest, mis asja nad ise ja nende kaasmaalased/mõttekaaslased õieti ajavad – hämaraks, sest suurem osa mingi konkreetse teksti, teooria, lõigu, termini või ükskõik mille mõistmiseks vajalikust taustinformatsioonist on vihjamisi esitatud enne, kui asja ennast vahetult vaatlema hakatakse."

Ühesõnaga – iga konkreetse teksti taga on suur hulk teisi tekste, mõjutusi teistelt autoritelt, teooriaid jne, mis on autori loomulik mõttekeskkond, aga millega tõlkija peab teksti tõlkides hakkama tutvuma, hakkama seda mõttemaailma enda jaoks üles ehitama, kui ta tahab, et tema tõlge mingilgi moel adekvaatne tuleks. Ja kui seda antropoloogia-analoogiat naljapärast veelgi venitada, võib öelda, et Autor on tõlkijale Teine, see, kelle kultuuri tõlkija soovib tundma õppida ja peab selle juures võib-olla mõnikord rakendama ka mõningaid samalaadseid nippe nagu need, mida antropoloog kasutab võõra kultuuri uurimisel. See tähendab, et esimese asjana ei tohiks tõlkija lasta oma valikuid juhtida omaenda arusaamadel (või koguni eelarvamustel) – täpselt nagu antropoloog ei peaks katsuma tõlgendada võõra kultuuri nähtusi ja mõisteid omaenese kultuuri eelarvamuste valgel, vaid otsima neid tähendusi, mida vastavatele nähtustele antakse nende enda kodukultuuris. Nii et esimese asjana püüdku tõlkija paigutada oma autor õigetesse raamistikesse ja hakaku otsima nende teooriate sõnavara, millele tuginedes autori mõttekäigud on välja kujunenud ja mille varal ta neid arendab. Siingi võib tsiteerida Geertzi, kes teisal on öelnud "ühest kultuurist tuletatud pealkirjade ja teises kultuuris esinevate tegevuste problemaatilise vahekorra"[3] kohta, et see küsimus on küll möödapääsmatu, aga mitte saatuslik. Ja jällegi, sõnu pisut ümber mängides, võib seda kohaldada tõlkimisele – samamoodi möödapääsmatuks võib pidada "ühest kontekstist tuletatud terminite ja teises kontekstis olemasolevate mõistete problemaatilist vahekorda", nagu näiteks kreeka sõnade agape (ἀγάπη) ja eros (ἔρως) puhul, millele vastab eesti keeles üks sõna – armastus. Või hoopis vastavate mõistete puudumist sihtkeeles, nagu Peter Burke'i sõnul olevat juhtunud John Stuart Milli essee "Vabadusest" tõlkimisel jaapani keelde, kus puudus võtmemõiste "vabadus".

Samas võib selliseid pealkirju ja mõisteid eesti keelde tõlkides tekkida ka teistlaadi probleeme – nimelt on terminid mõnikord eesti keelde võetud mingis ühes, märksa kitsamas tähenduses kui see tähendusväli, mis on vastaval sõnal olemas tema algkeeles, kus see võib sajanditepikkuse kasutamise tulemusel olla omandanud erinevaid nüansse ja kõrval- ning kaastähendusi, kusjuures tõlgitav autor võib oma sõnakasutuses igati arusaadavalt pidada silmas kord üht, kord teist neist võimalikest tähendustest, nii et läbivalt ühe ja sama sõnaga tõlkimine osutub võimatuks. Näiteks sõna inflation – kontekstis, kus tuleks silmas pidada nii konkreetset majanduslikku kui ka laiemat etümoloogilist tähendust, tekivad otsekohe raskused. Kui kasutada vasteks "inflatsiooni", muutub sõna tähendusväli ju kitsaks ja konkreetseks, sest eesti keel n-ö ei mäleta ladina sõna in-flatio, sisse-puhumine, algupära. Eriti keerulise juhtumina meenub viimase aja toimetajapraktikast aga inglise sõna vicarious, mille vasteks pakub Silvet "asendav, asendus-, ase-; kujuteldav". Samas kasutatakse seda mitmesugustes ühendites, kus selline tõlge osutuks absurdseks, kuna sõna võib käia nii inimese-tegija kui ka omaduse-atribuudi-tehtava kui lõpuks isegi tehtava all kannataja kohta. Patuoina ehk scapegoat'i kohta kasutatav väljend vicarious offering on küll tõlgitav asendusohvriks. Kuid väljendis vicarious punishment ei ole mõte ühe karistuse asendamises teisega, ehkki Silveti-põhine lihtne, kuid vale tõlkevaste "asenduskaristus" nii osutaks, vaid kellegi karistamises kellegi teise asemel, nii-öeda asemiku kaudu. Samuti vicarious suffering – kannatamine kellegi asemel, kellegi teise eest. Mõlemat väljendit võiks ehk tõlkida sõna "ülekantav" või "ülekantud" abil: ülekantav karistus, ülekantav kannatus. Kui aga juttu on Kristuse ristisurmast – Christ's vicarious death –, siis vist tuleb juba taanduda täiel rindel ja loobuda ka "ülekantavast", ainsaks teeks näib jäävat vana kiriklik fraas, et ta "suri inimkonna eest".

Ent pöörduksin veel korra tagasi mõtte juurde tihedast kirjeldusest või, kui kujundit vahetada, justkui seeneniidistikust teksti taga ja all, mis tegelikult tõlkesse ei pruugi jõuda – sest see pole sõnaselgelt jõudnud ka originaalteksti –, aga mis kujundab seda tõlget kui n-ö viljakeha. Nagu originaaligi. Isegi kui autor ja tema tekst on teoreetiliselt kenasti paika pandud, kui hakkavad lahendusi leidma mitmesugused eri keeleruumides ainult ositi kattuvate, puuduvate või erinevalt kasutatavate sõnade ja mõistete probleemid, sisaldab iga tekst ju hulgaliselt viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, teooriatele, autoritele, käimasolevatele debattidele ja muule taolisele – ja mida parem, olulisem, seega ka suuremas tõlkeohus on tekst, seda rohkem neid seoseid ja viiteid seal enamasti leidub. Nii et ega ühte kitsasse raami teda niikuinii paigutada ei õnnestugi. Selle kõige leidmiseks, läbiseedimiseks, kokkuviimiseks jne tuleb muidugi muudkui lugeda ja otsida, kusjuures ei ole üldse kohatu pidada lisaks akadeemilisele taustale silmas ka autori ajastut ja tema ühiskonda, mitte ainult teaduslikke või filosoofilisi debatte, milles ta osales ja mis tema ümber toimusid. See on, vastupidi, tihti lausa hädavajalik.

Siin tulevad tihti mängu tsitaadid, parafraasid, viited, vihjed, vahel ainult fraasi tasandil või isegi üheainsa olulise sõnana, mis võib mõnikord – muidugi juhul, kui on õnnestunud see sõna ülepea ära tunda – osutuda tõeliseks nuhtluseks: leiad võrgus ringi tuhnides mingi niidiotsa, leiad võib-olla isegi täpse osutuse, kellelt ja mis teosest see sõna pärineb, ja üha sagedamini võib juhtuda, et see teos on ka eesti keeles olemas; kuid siis algab tõeline peavalu, sest selgemat konteksti ei pruugi olla antud ja konkreetne koht võib näiteks 700-leheküljelises teoses olla hoopis äratundmatu. Eraldi probleemiks on veel tõeliselt massiivsed suurteosed, millest mõnikord on tõlgitud lühendatud versioonid – näiteks Arnold Toynbee "Uurimus ajaloost" või (mu enda tõlgitud) James Frazeri "Kuldne oks", mis mõlemad on eesti keeles olemas üheköitelise lühendusena, originaali täisversioonis aga on mõlemad 12-köitelised. Nende puhul on ju alati võimalik, et otsitav sõna või näide on sees küll raamatu täisversioonis, kuid mitte tõlgitud lühenduses. Kui aga lühendus ei põhine mitte osa tervikpeatükkide väljajätmisel (nagu "Kuldne oks"), kusjuures teised peatükid on tervikuna sees, vaid teksti ümbertöötamisel (nagu "Uurimus ajaloost"), muutub tõlkepretsedendi leidmine peaaegu võimatuks. Sääraste teoste puhul on loomulikult hädavajalikud registrid, kuid veelgi parem oleks, kui tõlkijad lisaksid raamatu lõppu väikese tõlkesõnastiku, mis võiks toetada ka mingisuguse ühtlasema tõlketraditsiooni kujunemist kesksemate terminite puhul.

On veel üks aspekt, kus osutub oluliseks mõte, et juba lähtetekst on autori tõlgendus, mis ka ise on välja kasvanud varasematest tekstidest, tihti nende tekstide mõtteid edasi arendades, enamgi veel, neid tekste modifitseerides või ka vihaselt vastustades – see on autoritooni edasiandmine. Oma kogemusest tuleb ereda näitena meelde Karl Popperi käsitlus Hegelist ("Avatud ühiskond ja tema vaenlased" II), mille puhul õnneks algusest peale oli selge, et Hegelisse suhtutakse sapiselt, nii et tõlkimisel polnud vaja vähemalt pead murda, kas Popper nüüd tugineb Hegelile, üritab mõnd tähendust nihutades või muud taolist tehes Hegeliga viisakalt vaielda või asub tõesti raevukalt eitaval seisukohal. Tänu sellele võis ilma pikema uurimiseta südamerahus mõnedki lõigud, mis muidu oleksid – arvestades Hegeli kõrge autoriteedi ja kiidetud sügavusega – võinud hämmeldust tekitada, tõlkida täie mõnuga pilklikuks. Samuti lahendas see Hegeli tsitaatide tõlkimise probleemi – kuna Popper oli need olemasolevaid inglise tõlkeid eirates oma teksti tarbeks ise tõlkinud, tihti kolmpunkte kuritarvitades ja kohati isegi mitme lehekülje pikkuse teksti lühikesteks fraasideks hakituna ühe lehekülje peale kokku surunud, siis otsisin Hegeli originaalid küll üles, kuid lõpuks – nähes ette raskusi eri lausetest Popperi lühikestesse kokkuvõtetesse jõudnud fraaside kokkumonteerimisel, kui võtaksin aluseks Hegeli pikad terviklaused – tõlkisin ikkagi originaali asemel Popperi tõlke põhjal. Aga alati autori enda suhtumine nii selge ei ole, ja siis tuleb katsuda luua endale põhjalikum ettekujutus tema suhtest viidatavate tekstidega.

Nii et teoreetilised raamid, koolkonnad, mõttevoolud, autori kaasaja teadusvaidlused ja vanemate autorite puhul ka nende kaasaegse ühiskonna ja olme eripärad – see kõik kokku moodustab midagi antropoloogide "võõra kultuuri" taolist, mida tõlkijal tuleb tundma õppida, et ta ei eksiks autori mängureeglite vastu. Tihti suur osa sellest tööst tema tõlkesse, teksti konkreetselt ei jõuagi, on aga varjatult olemas teksti taga, suunates kõikvõimalikke sõnavalikuid ka seal, kus polegi tegu lausa terminitega, ning kujundades teksti üldist fooni, andes muuhulgas ka märku, kas ja kui palju ta oma autorisse on süvenenud. See tähendab küsimust, kas tõlkija on suutnud vältida anakronisme, kas ta on leidnud konkreetsetele sõnadele tähenduse just selle ajalooperioodi raames, millest või milles autor kirjutab, see tähendab terminivalikuid, kui autor kirjeldab teiste autorite öeldut või mõeldut, ja ka tema iseloomustavaid lauseid nende autorite kohta jne. Kui tuua ainult üks näide tähenduste muutumisest ajaloos ja perioodile vastava tähenduse silmaspidamisest, siis võtaksin Edmund Burke'i "revolutsiooni" mõiste, mis tähendab lihtsalt rahumeelset tagasipöördumist millegi olnu juurde, pigem taastamist kui muutust; alles hiljem, pärast Prantsuse revolutsiooni hakkab see sõna tähendama tormilist ühiskondlikku murrangut ning pööret pigem tuleviku kui mineviku poole. Mis aitab mõista, miks oli Burke Prantsuse revolutsioonist nii šokeeritud – ent see on jällegi teadmine, mis tekstis otsest sõnalist väljendust ei leia, revolution tõlkub ikka revolutsiooniks; osana seeneniidistikust aga mängib selle sõna toonase tähenduse tundmine olulist rolli kogu teksti mõistmisel.

Tausta uurimine on seega omamoodi maadeavastamine ja seiklemine, mis võib küll lõppkokkuvõttes osutuda aeganõudvamakski kui reaalne tekstitegu arvuti taga, ent on tõlke n-ö headuse jaoks hädavajalik ja pakub pealegi suurt mõnu. Tõlkija peab olema valmis huvituma enam-vähem kõigest, mis siin maa ja taeva vahel ette võib tulla – ja teatavasti muidugi on asju maal ja taevas rohkem, sõber, kui kogu teie teadus unes näeb…

Ja et nüüd see viimase lause lõpp muidugi pärineb "Hamletist", siis jõuame ilukirjanduse ja tõlkepretsedendi küsimuse juurde, ja inglise keelest tõlkimise puhul ei saa siin loomulikult kuidagi mööda Shakespeare'ist. (Kuigi loomulikult kõigi vähegi tuvastatavate ja leitavate ilukirjandustsitaatide, nagu teadustekstidestki pärit tsitaatide puhul on tõlkepretsedendi kasutamine ikka hea toon – kui just pretsedent ei pärine aastast 1905 ega esine sellises eesti keeles, mida omakorda võib-olla juba tõlkima tuleks hakata...) Aga Vana Willi juurde tagasi – ehkki inglased ise ei anna endale sugugi iga kord aru, millal nad teda parajasti tsiteerivad, ja seega võib neid fraase lugeda üldkeelseiks, kujundlikeks kinnisväljenditeks, on ometigi üks tõlkimise suur rõõm vaadata, kuidas mõni konkreetne kirjakoht meil tõlgitud on ja kui vähegi võimalik, siis ikkagi kasutada tõlkepretsedenti… Kogu Shakespeare'i meie kehva omamälu ja suure arvutivõimsuse ajastul paraku peast teada hästi ei saa, aga tihti siiski lubab mingi kõhutunne, mingi eriline hõng fraasi juures teda ära tunda, isegi kui täpne väljend pole varasemast meelde jäänud, ja selle guugeldamine, paikaajamine ja eesti tõlkest väljaotsimine on suur lust, mille viljadest ei tasuks ilma jätta lugejatki. Isegi kui kasutada vastavat fraasi ilma jutumärkide ja viiteta, nagu autorid ise tihti neid pruugivad, on keeletunne ikkagi ju natuke teine ja võiks ehk anda vihje ka eesti lugejale. Ent loomulikult tsiteeritakse humanitaarteadustes ohtrasti kõikvõimalikke teisigi kirjandusteoseid, nii et tsitaadinärv peab alati are olema.

Ja lõpuks võivad lisaks kõigile neile suurematele küsimusringidele ette tulla veel igasugused pisiasjad, möödaminnes mainimised, nagu viited argistele tarbeesemetele, nt ajaloolistele tõllatüüpidele, mingil ajal parajasti moes olnud rõivastele või ka ainult rõivadetailidele, teatava lambatõu ninakujule, jne jne – kusjuures muuhulgas meenub siin kunagi Kalle Kasemaalt kuuldud vapustav loetelu kaameli kehaosadest, mille sulnidusega võidakse araabia luules võrrelda oma armsama võlusid... Õnneks seni veel pole mul tõlgetes neid ette tulnud, ent kõrva taha on seegi teadmine igaks juhuks pandud. Ja ka praegu, oma analoogiaga juba mõnda aega mänginult, tundub mulle, et ei olegi väga ekslik või vale nimetada seda kõike kokku – suuremat teoreetilist ja ajasturaamistikku koos kõigi nende pisidetailidega – "tihedaks kirjelduseks".

 

*

Seni püüdsin visandada seda tekstitagust maailma, n-ö seeneniidistikku, millest tekst on välja kasvanud ja mis suunab ka selle tõlkimisel sõnavalikuid, mõttearendusi, laiemat teoreetilist raamistust, niivõrd kui tõlkija suudab seda kõike üles leida ja edasi anda. Aga kui nüüd katsuda jõuda konkreetsemalt tõlkimise keelelise, tekstilise aspekti juurde – selle juurde, mis viimistletud tõlkesse jõuab ja seal üht- või teistviisi otseselt öeldud on –, siis üks väga oluline aspekt, millest ma kuidagi ei saa niisama mööda minna, on alati lauseehitus ja eriti, nii naljakas kui see ka paistaks, sidesõnad. Sest kui teadus- või filosoofiline tekst on millestki mõtlemise viis, nagu ma eespool pakkusin, siis see tähendab, et mõtteseosed ja arendused – mille edasiandmisel mängivad otsustavat rolli igasugused väikesed sidesõnad, siduvad või rõhutavad või hoopis vaidlustavad adverbid, nagu however, thereby, thus, nevertheless, while, whereas, indeed – peavad olema selgelt jälgitavad. Paraku on mõnikord tõlkeid lugedes või toimetades näha, et need on kuidagi lausetest välja poetatud – kas pole tõlkija osanud neile õiget kohta leida või, mis veel hullem, on üldse kogu pika ja keerulise süntaksiga lause juures hätta jäänud ning selle lihtsalt mitmeks osaks lammutanud, tõlkinud ühe liitlause kolmeks lööklauseks, nii et seostevõrk laiali laguneb ja seal, kus autor ühe mõtte teisest tuletas või teisele vastandas, seisavad tõlkes lihtsalt need kaks mõtet kõrvuti ja enam pole aru saada, mida nimelt ja miks autor selle kõigega öelda tahtis. Lisaks side- ja määrsõnadele kuuluvad sellise sideaine hulka ka ajavormid, mis loovad omakorda suhtevõrke mõtete vahel; ja kogu see grammatiline ja süntaktiline pool tuleks siiski viia sihtkeele grammatilistesse ja süntaktilistesse struktuuridesse nii, et mõtteseosed laiali ei laguneks.

Ka terveks jäetud lausete puhul võib tekkida pentsikuid apse osalausete paigutamisel, kui tõlkija on püüdnud ülihoolikalt jälgida lähtekeele lauseehitust – näiteks meenub üks mulle mõne aasta eest toimetada sattunud tõlge, kus üldse oli huvitavaid leidusi, aga muuhulgas öeldi näiteks ka, et austus ideaali vastu võib anda "häid põhjuseid igaühele pooldada oma riigi eesmärke, olenemata nende rahvuskuuluvusest või kodakondsusest"... Eesmärkide kodakondsust on muidugi suhteliselt lihtne tekstist välja toimetada – kuid imestama paneb küll, kuidas tõlkija ise sellise lause truusüdamlikult arvutisse suutis tippida.

Sama kehtib loomulikult ka lõikude ja kogu teksti tasemel – side- ja määrsõnad seovad sageli järjestikusi lõike või viitavad koos olulise märksõnaga tagasi mõnele varasemale lõigule, seovad ja ühendavad kogu teksti terviklikuks mõttearenduseks, nii et naljatamisi võiks isegi öelda, et filosoofia või teadus on sidesõnades – näitavad need ju mõtte kulgemist, ilma milleta tekst enam endast "millestki mõtlemise viisi" ei kujutaks.

Seega sõltub tõlke "headus" kahest võrgustikust: kui teaduslik-teoreetiline, ajastuline ja valdkonnitine taust moodustab justkui seostevõrgu ja seeneniidistiku teksti taga, mille tõlkija sobivate vastete leidmiseks peab enda jaoks tihedalt läbi kirjeldama, siis süntaktilised ja grammatilised vormid moodustavad võrgu teksti pinnal, mis seda koos hoiab ja teeb temast teadusliku või filosoofilise teksti – või laguneb võrk laiali ja kaotab autori mõtterea suurema või vähema verbaalse täpsusega tõlgitud lauseteks, mis kokku ei pruugi öelda midagi või halvemal juhul võivad isegi hakata ütlema autori mõttele vastupidist.

Enne kui lõpetan, tahaksin puudutada veel üht küsimust: kas teadustõlkeid eesti keelde on üldse vaja? See küsimus on ilmselt tingitud aeg-ajalt kostvatest torinatest, et niikuinii pole varsti eesti keelega enam midagi peale hakata, eesti keel mandub tagasi köögikeeleks jne – mille samuti pessimistlikuks paarikuks on siiras mure eesti keele edasikestmise pärast. Ma ei püüa prohvetina keele tulevikku ennustama hakata, ent kommenteeriksin omalt poolt küll. Mulle on väga imponeerinud läbi Euroopa ajaloo ikka ja jälle päevavalgele ujunud mõte Utoopiast – paigast, kus elu on korraldatud valgustatud ideaalide järgi, nii nagu neid parajasti mõisteti. Sellised ideaalpildid ilmselt ei sobi inimesena elamiseks – Nõukogude Liit oli filosoofiliste printsiipide järgi üles ehitatud riik! –, ent unistamiseks on nad ilusad, ja kui võtta neid tõendina inimeste igatsusest üldise headuse, õigluse ja hariduse järele, siis aitavad nad endalgi seda usku ja lootust säilitada. Mõeldes eestikeelsete teadustõlgete vajaduse üle, leidsin endalegi ootamatult, et võib-olla pole üldse tähtis küsida, kas või kellele. Võib ju olla tõsi, et eesti keel kipub kaotama oma elujõudu, kreoolistuma; võib-olla tõesti hakatakse mitte nii väga kauges tulevikus siingi tegema teadust teistes, näiteks inglise keeles... see võib nii minna, ent mulle ei imponeeri need prohvetid, kes vahest ei taotlegi muud kui võimalust selles kardetavas tulevikus, kus eesti keel enam kõrgkultuuri kanda ei suuda, mõru rahuloluga kraaksatada: "No eks ma ütelnud juba ammu..." Aga küsimatagi, kas neid tõlkeid vaja on, leidsin, et selliste tekstide tõlkimine on minu jaoks mu oma nurgake Utoopias, heade ja valgustatud inimeste riigis. Ma tõlgin, teadmata ja isegi muret tundmata, kellele või kui kaua neid tekste vaja läheb, sest tõlkimine võimaldab mul tekstide kaudu suhelda inimestega, kes on ühel või teisel moel püüdnud anda oma panuse maailma muutmisse paremaks paigaks; see väljendab mu veendumust, et inimene ei ela ainult leivast, vaid tahab ka lugeda ja mõtelda – ja mõtlemine on igatahes alati vajalik, miks siis mitte ka eesti keeles... Tõlkimisest loobumine oleks nagu oma väikese Utoopia-nurgakese mahamüümine, ja siis tunneksin end ka materiaalse heaolu juures ikkagi üsna halvasti. Ehkki see on väga isekas põhjendus, tekib selle kõrvalsaadusena tekste – ja mida rohkem neid tekste koguneb, seda suurem näib eesti keele püsimise võimalus. Teiste sõnadega – tõlkimine iseenesest on mõnus ja huvitav ning mida rohkem ja paremini seda teha, seda paremad on mu meelest väljavaated ka keelel, millesse tõlgitakse.

Et aga eelöeldu lõpunoodina pateetiliselt kõlama ei kipuks, laenan päris viimase sõna George Steinerilt: "Suur tõlge kingib algupärandile selle, mis temas juba olemas oli. See avardab originaali, tuues välja ja nähtavale konnotatsioone, ülem- ja alamtoonide elemente, latentseid tähendusi, sugulust teiste tekstidega ja kultuuridega või määravaid vastuolusid nendega – mis kõik on originaalis algusest peale olemas, kohal, kuid vahest mitte päris väljaöelduna."[4]

 

[1] T. S. Eliot, Traditsioon ja individuaalne talent. Rmt-s: T. S. Eliot, Valitud esseesid. Koost. ja tlk. J. Rähesoo. Tallinn, 1997, lk. 11.

[2] C. Geertz, Tihe kirjeldus. Tõlgendava kultuuriteooria poole. Tlk. T. Pakk. Vikerkaar, 2007, nr. 4/5, lk. 85.

[3] C. Geertz, Omakandi tarkus. Fakt ja õigus võrdlevas perspektiivis. Rmt-s: C. Geertz, Omakandi tarkus. Tlk. T. Pakk. Tallinn, 2003, lk. 214.

[4] G. Steiner, Täppiskunst. Rmt-s: G. Steiner, Valik esseid. Tlk. T. Pakk. Tallinn, 2008, lk. 41.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: