See ei ole edetabel. Ometi ei suutnud siinse kokkuvõtte koostaja vana statistikahuvilisena vastu panna kiusatusele lugeda midagi kokku, sest isiklikke soovitusi siia kokku kogudes torkas silma, et enim mainiti kaht teost: Paavo Matsini "Gogoli diskot" ja Olavi Ruitlase "Vee peal". Selle peale pole muud järeldada, kui et: nõndaks!

REBEKKA LOTMAN

Jätan tabelist välja Tallinna Ülikooli kirjastuse teosed seoses oma tööga. Et siis (juhuslikus järjekorras):

Cornelius Hasselblatt "Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega". Tartu Ülikooli Kirjastus

Cornelius Hasselblatt on pühendunud sellele, et eesti kirjandus oleks rahvusvaheliselt nähtav. Nagu ütleb kogumiku saatesõnas Liina Lukas, on Hasselblatti panus eesti kirjanduse vahendamisel mujale maailma läbi ajaloo suurim. Nüüd aga saab eesti lugeja selle kogumiku abil tutvuda Hasselblati lühivormidega (artiklid, lühiuurimused jm, osa on esmakordselt eesti keeles), et nende kaudu omakorda eesti kirjandusele lähemale jõuda. Hasselblatti tekstid on ühtaegu põhjalikud ja avarapilgulised, teaduslikult ranged kui ka haaravad kirjutised.

Enn Vetemaa "Hambad viskiklaasis. Ühe möödunud sajandi mehe värsse 2013–2014". Tänapäev

Muuhulgas – ja muud ikka on – pakub see möödunud sajandi mees luuletusi, mis loovad 21. sajandi eesti sonetti. Värsked riimid ja rütmid; terav, eneseirooniline, nõtke.

Mats Traat "Alalütlev". Eesti Keele Sihtasutus

Veel üks möödunud sajandi mees selles sajandis. On 21. sajandi: ühiskonna sümptomeid ja diagnoosi, maailmaarutlust, inimese elu. Iroonia, elliptilisus, tabavus. Ehttraadilikud värsi- ja mõtterütmid.

Lauri Sommer "Kunagi". Tiivaalaune

Täiesti teise sagedusega kui eelnimetatud. Kunagi viitab korraga mineviku- kui tulevikuigatsusele, samas on luuletused kohal, lähedased ja õhulised. Sommeri sulg vaevu puudutab paberit, nagu ütleb raamatututvustus: “Kunagi” on vist kõige vaiksem ja napim raamat, mis ta kunagi teinud.

Michel (mitte Houllebecq, sest ta on juba teenitult palju tähelepanu saanud) Foucault "Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia", Varrak. Tõlkinud Mirjam Lepikult

Sarjast "raamat, mille tahtnuks ise kirjastada". Seda 1966. aastal ilmunud uurimust peetakse prantsuse filosoofi ja ajaloolase Michel Foucault' tähtteoseks, ent ühtlasi võin seda pidada 20. sajandi üheks tähtsamaks teoseks humanitaarias. Oluline on teos ka metodoloogilisest aspektist: autor rajab siin oma arheoloogilise lähenemise.

JÜRI TALVET

Vastses luuleraamatus “Hümn pikale ninale” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015) kirjutab Kärt Hellerma tänase päeva Eesti raamatukauplustesse sisenemise muljetest: “Halbade raamatute vahipostid võtavad mind/ juba uksel vastu (---) Halbade raamatute paraad / Igaühe kaanel kireb / kellegi isiklik aabitsakukk / särav sulerüü seljas / Head raamatud on enamjaolt / langenud ja lahinguväljalt / minema kantud“.

See on tõsi. See osa lugejaskonnast, kel on raha raamatuid osta ning kelle ostude põhjal koostatakse müügi edetabelid, tunnistab peamiselt me rahva vaimset allakäiku maise turuideoloogia embuses ja kägistuses. Teiselt poolt, astudes ligi näiteks raamatupoodide luulesektsioonile, pole kahtlust selleski, et tilluke vaimurüütlite salk siiski üritab kõige kiuste enda olemasolust ja vastupanust märku anda – loovuse ühtaegu õrnimal ja karmimal väljal. Sel aastal on uute raamatutega välja tulnud mitu vanemat ja keskmises eas luuleklassikut, terve rida debüüte on noortelt. Kindlasti on kõik nad värssidesse pannud midagi oma hingest, sest nagu kunagi ütles Michel de Montaigne, luules ei anna kaua veiderdada ega vigurdada.

Siiski ei söandaks ma täie kindlusega ses vallas kedagi kodumaistest luuletajatest eriliselt esile tõsta. Kui uue aasta alguses tulevad taas kokku hindajad ja preemiate määrajad, soovin, et lisaks kriitikutele satuks nende hulka rohkem luuletajaid – siis on ka lootust, et otsused ei jää luulekaugeks,  nagu meil tihtipeale kipub välja tulema.

Luulest siiski:  üks sisukamaid raamatuid on valik 20. sajandi viie tšiili poeedi (Gabriela Mistral, Pablo Neruda, Vicente Huidobro, Nicanor Parra, Rodrigo Lira) loomingut, pealkirjaga "Lõunatuuled. Tšiili luule" (tõlkinud Carolina Pihelgas, Mariliin Vassenin, Helina Aulis; kirjastus Toledo, 2015). Tähelepanu väärib see juba kas või austusavaldusena tänapäeva maailma tõenäoliselt vanimale elavale tunnustatud luuletajale, kelleks on 1914. aastal sündinud Nicanor Parra, mõjuka nn antiluule rajaja. See on eelkuju postmodernismis vallandunud suurmoele vaimutseva proosalisuse võtmes maha kiskuda varasemate aegade luulepaatost ja kõrgemate lendude püüdlust.

Eesti proosakirjandusest rõõmustas näha juba mitmendat uue iseseisvuse järgset trükki ja väljaannet sel aastal manalasse läinud Arved Viirlaiu suurteosest "Ristideta hauad" (Tallinna Raamatutrükikoda, 2015; järelsõna: Mart Laar). Esmailmumise järel Lundis 1952. aastal on see tõlgitud paljudesse võõrkeeltesse, kaasa arvatud vene ja hiina keelde. Euroopa ja Eesti uuema ajaloo ühe valulikuma järgu kallutamata jäädvustuses ning ideoloogiliselt haardelt võib see teos osutuda üldse üheks algupäraseimaks 20. sajandi 2. poole eesti romaaniks. Nüüd on vaja, et selle võtaksid oma vaatevälja meie noorimad, nõukogudeaja tumedatest varjudest vähe puudutatud kirjandusuurijad ja –kriitikud.      

Sarnaselt meie klassiku Viirlaiuga tabab ka leedu tänapäevakirjanik Alvydas Šlepikas romaanis "Minu nimi on Marytė" (algupärand 2012, tlk Tiina Kattel, kirjastus Toledo, 2015) Euroopa lähiajaloo vähe märgatud valupunkte – saksa naiste ja laste kurba saatust Leedus ja Ida-Preisimaal Teise maailmasõja lõpus ja pärast seda; temagi romaan on ühtaegu julm ja lüüriline. Tugev algupära nähtub juba Šlepikase kirjutamise otsingulises laadis – millesarnast uuemas eesti kirjanduses vist ette ei tulegi.

Veel tunnustaksin kolme tõlketeost. Henrik Lindepuu visa tõlkijatöö on taas head vilja kandnud. Ilmunud on Teise maailmasõja hakul enesetapu teinud poola kirjanduse klassiku Stanisław Ignacy Witkiewiczi (1885-1939) "14 pöörast näidendit" pealkirja all "Hullumeelne ja nunn" (Henrik Lindepuu Kirjastus, 2015). Seega taas on emakeelde tulnud esmaklassilist dramaturgiat, oleks vaid meie teatrites ärksa meelega lavastajaid-tegijaid.

Rootsi ja Euroopa kirjanduse klassiku August Strindbergi algupäraselt 1888. aastal prantsuse keeles avaldatud pihtimuslik romaan „Hullu mehe kaitsekõne“ (tõlkija Ülev Aaloe, Koolibri, 2015) ning esseistikast Mahatma Gandhi "Mõtteid ja vaateid" (tõlkija Ruth Lias, Avatud Eesti Raamatu sari,  Ilmamaa, 2015) on maailmakirjanduslikku mõõdet teosed, mille ilmumist me emakeeles saab üksnes tervitada.

TRIINU TAMM

Tuleb tõdeda, et olen aastal 2015 lugenud peamiselt raamatuid, mis on ilmunud juba varem, lugemise ajendid, olgu siis oma rõõmuks või tööalaselt, põhinevad ju teistel assotsiatsioonidel kui ilmumisaeg (kui just mõne žürii töös ei osale). Aga nüüd aastaarvu järgi lugemuselamusi sõeludes, sai selline loetelu.

Anne Lange "Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut Eesti tõlkeloost" (Tallinna Ülikooli Kirjastus). Suurepärane ja valgustav pilguheit tõlkimise ajaloole Eestis. Kolme erinevast ajast pärit tõlkija (Timotheos Kuusik, A.H. Tammsaare, Henno Rajandi) tegevuse lähivaatlusega näitab Anne Lange, kuidas on muutunud ootused tõlkimisele ja millised on need niidid, millega iga tõlkija on kinni omas ajas.

Andrei IvanovI "Rasmus Hanseni kirjutuskeraga" (vene keelest Veronika Einberg; Loomingu Raamatukogu) jätkab loomingulises tippvormis autor Eestis elava venelase siseilma avastamist.

Pierre Michoni "Pisikesed elud" (prantsuse keelest Anti Saar, Varrak) on sugestiivse keelega jutustatud pisilugudest koosnev suur lugu, ühe elu ja selle ootuste genees talle eelnenud ja teda ümbritsenud inimeste elude kaudu. Väga madiskõivulik Prantsuse 20. sajandi kirjandusklassikasse kuuluv teos.

Ugo Foscolo "Jacopo Ortise kirjad" (itaalia keelest Eva Kolli, Loomingu Raamatukogu) on esimene Itaalia epistolaarromaan, ühe noormehe tundeline teekond. Kirglik isamaalisus ja romantiline (ja mõistagi võimatu) armastus suudavad vaid halvasti varjata peategelase eluisu puudumist – igati ehe kirjeldus depressioonist 18. sajandi lõpu moodi.

Péter Nádasi "Mälestuste raamat" (ungari keelest Lauri Eesmaa, Iselugu). Ungari kirjanduse tippteos, millest on loetud alles paar esimest lehekülge, mis tõotavad aga suurepärast lugemiselamust pikaks ajaks (797 lehekülge).

Ja nii nagu lugemishimud ei küsi raamatu ilmumise aastast, nii et käi nad ka viie kaupa. Seega olgu ära toodud ka "Kius olla julge. Luuletajad luulest: 19 esseed" (Kite), mille on koostanud Igor Kotjuh ja milles hulk suurepäraseid Eesti luuletajaid püüavad sõnastada, mis on luule ja miks nad luuletavad. See on alati huvitav.

TÕNU PEDARU

Kõigepealt - olen küll omandanud, aga pole veel jõudnud suurt vaadata Valdur Mikita uut raamatut. Mida ilmselt ilma minutagi võetakse soojalt ja õigesti tehakse. Kuigi keegi kuskil juba kurtis, et seal pole midagi uut. Vähemasti Lingvistlise metsa põhjal võib öelda ka seda, et sobib suisa teraapiliselt meile, paljukannatanud rahvale ja muidugi kui rusikas silmaauku meie kaamoseaega. Muide, esimese hooga võtsin raamatupoest just selle eelmise Mikita ja kui kodus kotist välja võtsin, sain aru, et läks viltu, kaaned on tõesti nagu sarnased. Kuid sai kenasti „uue“ vastu ümber vahetatud. Muidu, sama soojaga võetagu ka Mart Juure „superstaari“ raamatut ja Andrus Kivirähki viimaseid. Nendes on kõigele muule annus meile meie hirmsates hädades, mida kohutav ajalugu ja tänapäev, meie riik ja valitsus, pealinn, naabrid, Euroopa Liit ja kogu maailm meile põhjustab, hingebalsamina hädavajalikku huumorit.

Ise loen peamiselt ajaloo või kultuurilooraamatuid. Ja mälestusi, kust ajalookilde välja nopin. Noh, Tarmo Vahteri "Karuks elas vangitornis" kõneleb minu enda elust paljuski, ja ka endise Nõmme restorani kelneri Mägi Jürka mälestustes "Hoia oma leib" on lõbusat ja nostalgilist infi kõvasti. Laiemale lugejaskonnale ei saa vast soovitada Margus Laidre uut vägevat ligi 1000-leheküljelist tellist "Domus belli. Põhjamaade saja-aastane sõda", kuigi see on äärmiselt huvitav ja mahutab üldpildi kõrval palju põnevaid detaile. Kuid, kes see ikka jaksab tundideviisi mütata 16.-17. sajandi ajalooporis.

Kuid - väga soovitatav oleks läbi lapata või enamgi üks uuem raamat MRP-st. Kõlagu siitpoolt etteheitena, et paljud siin ikkagi ei tea midagi lähemalt Molotov-Rippendropi paktist, mis Eesti saatust karmilt määras. MRP oli Eesti jaoks vaata et mitte pelgalt traagiline ja valus ja alandav, vaid ehk vahest suisa sado-masohhistlik kogemus. Ilme liigsete emotsionaalsete alatoonideta esitab seda "Kuratlik liit – Hitleri leping Staliniga" Roger Moorhouse´ilt.

Vladimir Suvorovi meil idanaabrite poolt vihatud autori tänavused tõlkeraamatud "Kõigi vastu", "Vanakuradi vanaema" ja "Murdumine" on muidugi meeleolukas lugemine. Et kui isegi faktidele ei toetu, suudab ikka eriti usutavalt kirjeldada.

Kindlasti soovitan ette võtta Mary Douglase "Puhtus ja oht: Mõistete "rüve" ja "tabu" analüüs" (inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk). Üheltpoolt sügavalt ja ajalooliselt inimolemusse ja inimkäitumisse tungiv, aga väga tänapäevane või aktuaalnegi.

Kindlasti tuleks läbi lugeda "Kultuurne inimene": Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni teadustöö- klassik (inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan). Jällegi – ajaloo kõrval toob välja pildid ja ettekujutused meie enda elust.

No ja kuumalt soovitan Vladimir Lapini raamatut "Peterburi hääled ja lõhnad" (tõlkija Igor Kotšinev). Neil, enamasti nooremail, kel puudub linnaga vahetu ja isiklik seos, ehk ei kliki ära ega ühendu piisavalt teemaga. Kuigi juba mõte keskenduda linna ajaloos häältele ja lõhnadele on äge ja tegelikult vajaks ka Tallinn ( või iga linn ja paik) säärast lähenemist. Aga isiklikult on Piiter( endine Lenska, Leningrad) üks lemmiklinnasid, vähemasti Venemaal. Lapini raamatus on muuseas kirjeldatud ka eestlasi, keda enne esimest ilmasõda elas seal tuhandeid.

MAREK TAMM

Et seda iga-aastast stiiliharjutust endale tänavu põnevamaks teha, siis otsustasin, et kirjutan raamatutest, mida pean selle aasta parimateks, ent mida ise pole veel jõudnud lugeda.

Peeter Sauter on tõsi- ja luiskelugude piiril kulgenud aastaid ja ennast lugejate kujutlusmaailmas jõuliselt sisse seadnud, ometi on tema lapsepõlv jäänud siiani terra incognita’ks, seda enam tundub tema "Lapsepõlve lõhn" väga paljulubav proosateos. Ungari kirjanik Péter Nádas on üks neid autoreid, kellega emakeeles kohtumist olen pikalt oodanud, nüüd on see võimalus käes tänu Lauri Eesmaale, kes on ümber pannud tema mahuka "Mälestuste raamatu". Nii palju kui mäletan, on Witold Gombrowicz olnud alati "minu autor", iga uus loetud teos on seda veendumust kinnitanud, novellistina ei ole ma aga temaga veel kohtunud, mistõttu olen tänulik Hendrik Lindepuule, kes tõlkis Loomingu Raamatukogule Gombrowiczi "Neitsilikkuse ja teisi jutte". Luulevallas kerkib peibutava tornina Hans Magnus Enzensbergeri "Titanicu põhjaminek" Maarja Kangro tõlkes. Ajaloovallas jätkab Margus Laidre oma suveräänset tööd, tema pea 1000-leheküljeline "Domus belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554-1661" jääb kindlasti üheks Eesti ajalookirjutuse tähtsaks teetähiseks. Tänuga olen viimastel aastatel lugenud Ilmamaa üllitatud Uku Masingu kirjaköiteid, alles äsja ilmus neile hinnaline täiendus – Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus "Usalda ennast".

PIRET VIIRES

Armin Kõomägi, "Lui Vutoon"

Kõomäel on õnnestunud luua maailm, mis on üheaegselt postapokalüptiliselt õõvastav kui ka koomiline. "Lui Vutoon"on tänapäevane romaan par excellence – intrigeeriv teema, vaimukas käsitlus ning laiaulatuslikud ühiskondlikud ja inimlikud üldistused.

Paavo Matsin, "Gogoli disko"

Groteskne tekstiline tulevärk, mille jälgimine paneb vahepeal pea pööritama, kuid samas on raamat intrigeeriv ja üllatav, meenutades nii bulgakovlikku kui pelevinlikku kirjutust.

Mudlum, "Ilus Elviira"

Mudlum on tugev üllataja viimaste aastate eesti kirjanduses, ka "Ilus Elviira" on nauditav tekst, pehmelt mahe ja samal ajal ka teravalt irooniline.

Valdur Mikita, "Lindvistika ehk metsa see lingvistika"

Mikita jätkab eesti omamütoloogia loomist ja eestlase süvaolemuse otsimist ja kirjeldamist. Kindel lugemine kõigile Mikita eelmiste teoste austajatele.

MIHKEL KUNNUS

Viis tähelepanuväärset eestikeelset raamatut, mis ilmusid aastal 2015.

2015. aasta oli eestikeelsele kirjasõnale igati hea. Äsja ilmus Virve Krimmi uustõlkena Fjodor Dostojevski "Vennad Karamazovid", üks maailmakirjanduse säravamaid tippe, üks väheseid teoseid, mille puhul võib rahulikult kasutada imalavõitu klišeed – see on teos, mille mõju on raske üle hinnata. Selles köites on ka Ivan Karamazovi poeem suurinkvisiitorist, šedööver šedöövris, millest „igasugune refereering võib anda vaid kahvatu ettekujutuse neist tohututest jõududest, mis kohtuvad siin dialektilises kahevõitluses“ (G.H. Von Wright). Dostojevski mõjutas väga paljusid ja üks mõjukamaid mõjutatuid oli Friedrich Nietzsche, kelle üks olulisemaid, inspireerivamaid ja terviklikumaid teoseid samuti sel aastal eestidatud sai - "Moraali genealoogiast. Vaidluskiri" (tõlkija Andres Luure).

Möödunud aasta oli aga lausa nii õnnelik, et saab teha ka kolmanda mõttelooliselt järjepideva sammu tipult tipule – Dostojevski, Nietzsche, Foucault. Nimelt ilmus selle aastanumbri sees Mirjam Lepikult'i tõlkes Michel Foucault' kuulsaim ja tsiteerituim raamat "Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia". Foucault' puhul on eestindus iseärnis tervitatavav veel sel puhul, et tema puhul on otseallikaga tutvumine väga soovitatav, läbi mitmekordsete refereeringute kipub Foucault' mõju muutuma pahatihti lausa vastupidiseks – kui Foucault ise toetus tohutule hulgale andmestikule ja meeletult suurele arhiivitööle, siis paljud halvad õpilased võtavad tema teadmisi relativiseerivast jõust ainult destruktiivse osa ning loobuvad ajalooteaduse positiivsest andmestikust sootuks. Foucault' on parim vastumürk fukojaanluse vastu.

Väga tervitatav on ka Valdur Mikita uue teose - "Lindvistika" - ilmumine. See on väga tähtis, et oleks mingeid tekste, mille lugejaskond on võimalikult lai ja hõlmav, et oleks midagi, kus kõik saaks kaasa rääkida ning et selle teksti populaarsus poleks ajendatud mingist välismaisest moehaigusest või närvihaigusest, vaid vaimukast mitmekihilisusest ja kõnetusvõimest. Valdur Mikita on igatahes autor, kelle populaarsuse üle on ainult hea meel.

Michel Houellebecqi teosed (sel aastal ilmus "Saare võimalikkus" Triinu Tamme tõlkes) täidavad mõneti sarnast funktsiooni rahvusvahelisemalt ja nende eestinduste üle on ka põhjust rõõmustada (kuid ei saa jätta tegemata koolipapalikult pahurat märkust, et Houellebecqi bioloogilised teadmised on ta temaatikat arvestades hämmastavalt lihtsakoelised ja kohati ekslikudki) .

TOOMAS RAUDAM 

Meister Eckhart ja Magdeburgi Mechthild. "Jumaluse voogav valgus. Eristamise kõned". Keskülemsaksa keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Avatud Eesti Raamat. Ilmamaa 2015, 432 lk.

Ilmutatud on üks üliväga mõnukas teos, õigemini küll kaks teost ühtede kaante vahel ja Kalle Kasemaa tõlkes, mis on samuti üliväga kiiduväärt, sest kõik, mida tema on tõlkinud ja veel saab tõlkima väärib ülimat ülistust. Mina tundsin ennast selle raamatu lugemise järel, et kõik see, mis ma ise eksikombel kirja olen pannud, on täielik pahn. Olen ju ka ise kasutanud väljendit „kirjeldamatu“ ja siis vastutustundetult samas vaimus kirjeldamatut kirjeldada püüdes, aga kõik see on olnud nüüdsama loetu kõrval õõnes retoorika. Aga mul pole ka kunagi olnud tahtmist Issanda Jeesus Kristusega personaalselt kohtuda või talle tema hällis oma rindadest piima anda, nagu see 12. sajandil elanud pühal nunnal oli või millele ta väga lähedal seisis. Mechthild kirjeldab oma kohtumiskogemust või igatsust väga üksikasjalikult ning veenvalt ja poeetiliselt, nood kaks viimast on minu jaoks kattuvad mõisted. Jeesuse pruudi ja õpetatud teoloogi ainus erinevus on „patt.“ See, mis Eckharti jaoks oli Pühaduse saavutamise teel hädavajalik, sest ilma patuta pole ka katsumisi, kannatust ja kahetsust, oli püha õe jaoks välistatud. Lisan siia oma lemmiklause: „Nagu juba ma olen öelnud: kui inimene oleks nõnda joovastuses (inzucken) nagu oli püha Paulus, ja teaks üht haiget inimest, kes vajaks temalt supileent, siis ma peaksin kaugelt paremaks, et sa armastusest jätaksid selle joovastuse ja enamas armastuses teeniksid abivajajat.“ (lk 385) Nii rääkis Meister, tühistades hetkega selle, milles ta ise ja enamgi veel Mechthild on viibinud. Aga see pole vasturääkivus, vaid elu, mida nad mõlemad elasid ja millesse ka surid. Tõlge hiilgab, kommentaarid ja kokkuvõtted sätendavad.

Emmanuel Bove, "Minu sõbrad". Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Loomingu Raamatukogu, 2015, 5/6 .

Emmanuel Bove kirjanduses on sama mis J.J.Cale muusikas. Clapton kurtis, et temal oli raske Cale´iga koos mängida. "Ikka kippusin liiga kõvasti mängima ega tabanud kõiki nüansse," kurtis ta. "Kui minu käest aga küsitaks esimest nime, mis mulle bluusiga/muusikaga seostub, siis on minu esmane intuitsioon just tema." Cale oli põhimõtteline tagareas seisja, saatelaulja või mängija ja ta oli üsna kohkunud, kui talle tehti ettepanek hakata sooloartistiks. Oma nime esitähed on tal ka kellegi teise pandud. "Ah, mul ükskõik, peaasi kui saan laulda," ütles ta. Samu sõnu saab kasutada ka Bove iseloomustamiseks. Kui õrnalt ja hellalt on võimalik kirjutada ja kui huvitav see on! Palju õnne LR-le ja Indrek Koffile, kel on õnnestunud Bove "lonkavad laused" ka eesti keeles „lonkama“ panna.

KOIT RAUDSEPP

Rein Raud, "Täiusliku lause surm". Kirjanik Raua esimene spiooniromaan on üheaegselt põnev ja romantiline. Eesti kirjanduses harvaesinev žanr on saanud juurde olulise täienduse. Kuna 1980-te lõpp on tuttav aeg, siis lugedes oli kogu aeg selline tunne nagu oleks mõnda tegelast isiklikult teadnud või lausa tundnud.

Olavi Ruitlane, "Vee peal". Soojad pildikesed elust Võru vahel ja Tamula peal läbi minategelase noorukisilmade toovad meelde minu sama aja elamised Harjumaal, Kehras.

Tan Twang Eng, "Õhtuste udude aed". Malaisia autori tippteos kättemaksust ja armastusest, kohtumõistmisest ja iseendaga leppimisest. Lugeja tõmmatakse üheaegselt kolme ajaperioodi Malaisia kirjus 20. sajandis ja tutvustatakse enamike sealse multikultuurse rahva esindajatega nagu hiinlased, malaid, inglased, buurid ja üks jaapanlasest aednik. Võimas narratiiv, tugevad karakterid ja eksootiline atmosfäär.

Dave Hutchinson, "Euroopa sügis". Euroopa aastal 2065. Rändekriisi ja pandeemia tagajärjel on EU langenud tagasi 18. sajandi laadi Kesk-Euroopa poliitilisse skeemi ja lagunenud mini-, mikro- ja kvaasiriigikesteks. Kõikidel piirid, tollid, viisad. Selles võimalusi pakkuvas, aga õnneks mitte düstoopilises, miljöös seikleb eesti kutt Ruudi. Aasta parim ulmekas.

Terry Pratchett, Stephen Baxter, "Pikkmarss". Kevadel lahkunud suure sõnameistri ja ultravaimuka inimese Pratchetti teadusulmesari koos teise vägeva ulmekirjaniku Paxteriga jätkab ilmumist edasi sama sihikindlalt kui Pikkmaa universumi ajalaevad rühivad läbi paralleelmaailmade. Viieosalise sarja kolmas raamat.

IGOR KOTJUH

Siin on minu valik (suvalises järjekorras): 

Tõnu Õnnepalu, "Lõpetuse ingel": raamat, mis võlub oma keelega ning kutsub mõtlema kaasa.

Kaur Riismaa, "Pimeda mehe aiad": proosaga mängleva luuletaja oodatud ja õnnestunud romaanidebüüt.

Olavi Ruitlane, "Vee peal": soe inimlik lugu.

Veronika Kivisilla, "Cantus Firmus": luule, kus on sõnamängu ja esivanemate tarkust; kus on ruumi nii igavikulistel kui päevakajalistel teemadel.

Péter Nádas, "Mälestuste raamat", tõlkija Lauri Eesmaa. Mahukas poeetiline proosateos, tänapäeva maailmakirjanduse üks tipp-teostest kõneleb meiega nüüd eesti keeles.

*

Lisaks sellele olin 2015. aastal seotud mitme trükise väljaandmisega. Nendest eriti palju rõõmu valmistasid järgmised raamatud (suvalises järjekorras):

Sergei Zavjalov "Meelika. Kõned", tõlkinud Aare Pilv ja Katrin Väli

Antiikse kultuuri tunnustatud asjatundja kirjutab tänapäeva luulet. Tulemusena sünnivad mastaapsed ja mitmekihilised tekstid, mis võtavad hinge kinni

"Kius olla julge II. Luuletajad luulest. 19 esseed"

Doris Kareva ja Hasso Krull, Triin Soomets ja Märt Väljataga ning mitmed teised armastatud luuletajad mõtisklevad luule olemuse üle. Suurepärased poeedid esinevad siin suurepäraste esseistidena.

P.I.Filimonov, Katrin Väli "Tselluloos"

Kaks luuletajat peavad dialoogi, mida kaunistavad Hendrik Väli poeetilised olmefotod. Kord on see kahekõne viisakas, kord justkui nugade peal.

MIHKEL MUTT

Toomas Haug, "Tagasi Troojamäele". Eesti Keele Sihtasutus
Haug on meie tippesseistidest kõige järjekindlamalt tegelenud eesti kirjanduslooga ja arvustanud meie autorite uusi teoseid. Ta on viinud selle kunsti tasemele. Seetõttu peaksid tema raamatuid lugema (ja miks mitte ka valitud lõike pähe õppima?!) kõik, kes kriitika- ja kultuuripõllul üldse midagi korda tahavad saata.

Nikolai Berdjajev, "Enesetunnetus" (tõlkinud ja järelsõna Hillar Künnapas). Kirjastus Ilmamaa
Väheseid vene mõtteloo suurkujusid. Geopoliitikast pole pääsu ja Venemaa jääb meie naabriks igavesti. Seetõttu -- mida rohkem me tema minevikust ja vaimuelust teada saame, seda parem.

Paavo Matsin, "Gogoli disko". Kirjastus Lepp ja Nagel
Meie väheseid kirjanikke, kes mind intrigeerivad. Matsini peas toimub igasuguseid asju, ta mõtleb „karbist väljas.“ Seekord on tal tugev slaavi ehk poliitiline mõõde, mis on rüve ja sübariitlik.

Tõnu Puu, "Kunst, teadus ja majandus". Väljaandja Svedbank, teostaja Eesti Keele Sihtasutus

Sünteetilise ilmavaate puudulikkus on praegu vist kogu maailma vaimuelu suurim nõrkus. Ei osata seostada inimtegevuse erinevaid külgi ega näha tervikut. Nüüd on meil üks säärane katse eestlase sulest! See on „majakas“ kõikidele meie isemõtlejatele.

Annie M. G. Schmidt, "Otje". Tõlkinud Ilvi Liive, Kirjastus Verb

Lastele on vaja häid raamatuid -- võib-olla rohkem kui kunagi varem..

TÕNU KARJATSE

Margus Ott, "Vägi. Väekirjad I" - vägitegu eesti keeles, algupärane filosoofiline käsitlus maailma liikumapanevatest jõududest füüsikast poliitikani.

Roland Barthes, "Camera Lucida. Märkmeid fotograafiast" - vaatamata aastakümnete pikkusele ajavahemikule on nüüd see visuaalkunsti üks klassikalisi tekste ka eesti keeles lugeda.

Mart Kangur, "Kõrgusekartus" - teksti ja mõtte ja keele ilu luulevormis, üks aasta põnevamaid luuletekste.

Cornelius Hasselblatt, "Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega" - tuntud eesti kirjanduse vahendaja artiklitekogumik, esimene ülevaade tema panusest eesti kirjanduskriitikasse

Ueda Akinari, "Vihma ja kuupaiste lood" - valik jaapani kummituslugusid, mis on andnud ainest ka legendaarsele filmile. Ühtlasi on see asjatundlike kommentaaridega kogumik hea sissejuhatus Jaapani mütoloogiasse.

Jarmo Valkola, "Filmi audiovisuaalne keel" - oluline lisandus siinsel, filmikunstialase kirjanduse poolest äärmiselt hõredal raamatuturul.

PEETER HELME

Armin Kõomägi, "Lui Vutoon"
Tuum, 2015. 285 lk.
Oleks veider, kui ma seda raamatut esile ei tõstaks – Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikmena lugesin hiljem võidutööks osutunud käsikirja juba mais, iroonilisel ja teose sisu arvestades täiesti kohasel kombel Shanghais viibides. Akna taga pilvelõhkujad, tänavad ujumas kõikvõimalikke totruseid reklaamivates neoontuledes, tundus eriti kohane lugeda professionaalse kapitalisti (iseenesest malbet) kapitalismikriitikat. Jah, mis mõte on kõigil neil praegu tohutu innuga reklaamitavatel toodetel kui kaob tarbija? Kaob tarbija ja jääb vaid üks pisike wannabe-turundusjuht Lui, ainuke inimene planeedil Maa, kes sisustab oma päevi Kim Kardashiani välimusega seksinuku rautamisega.

Kaur Riismaa, "Pühamägi" (Verb, 2015. 109 lk) ja "Pimeda mehe aiad" (Tänapäev, 2015. 222 lk.)
Mingis mõttes võib öelda, et 2015. aasta oli proosakirjanik Riismaa aasta – varem võimsalt luuletanud poeet paljastas end nüüd ka võimsa prosaistina. Kui „Pühamäge“ võib lugeda väikeseks poeemiks proosas, kus autor katsetab üleminekut oma niigi üsna narratiivsest ja vabast värsist proosasse, siis samal ajal ilmunud – aga, nagu Riismaa ise tunnistas, hiljem kirjutatud - „Pimeda mehe aedadega“ tõestas autor end juba täieõigusliku, isikupärase ja mängleva prosaistina, kes valdab kõikvõimalikke eri võtteid ja stiile. Et see pole ainult siinkirjutaja luul, tõestab ka kirjastuse Tänapäeva romaanivõistluse esimene koht, mille Riismaa „Pimeda mehe aedade“ eest sai.

Paša Matšinov, "Gogoli disko"
Lepp ja Nagel, 2015. 143 lk.
Paavo Matsini järjekordne teos viib lugeja kodusesse, ent siiski täiesti eksootilisse Viljandisse. Viljandisse, kus on tramm, kus on järve all läbipaistev tunnel ja kus pärast Eesti taasühendamist Tsaari-Venemaaga peaaegu et puuduvad tülikad eestlased. Elu on veidi rõve ent ometi ilus, blatnoiintelligents lööb laulu ja lõbutseb ning leiab end üsna keerulisest olukorrast, seistes silmitsi Nikolai Gogoliga isiklikult. Mis sellest kõigest saab, kuidas toimivad religioonid ja mis jõud neid vallandavad ning kes on härra Pugi – sellest kõigest ja paljust muust Matsin kirjutabki. Teeb seda täiesti hullutavalt, samas on tema hullus metoodiline ja kõik kaootiline, muutub ühel hetkel loogiliseks. See aga on iseenesest päris hirmutav.

Mari Järve, "Klaasmeri"
Hea lugu, 2015. 200 lk.
Mingis mõttes on alati kahtlane valida ühte aastat meenutama mõni aasta lõpul ilmunud teos. Samas ei ilmu Eestis omamaist imeulmet ehk fantaasiakiakirjandust just sageli ning sellest veelgi tähtsam on argument, et „Klaasmeri“ on lihtsalt üks väga hea raamat – poeetiline, läbimõeldud, mitmekihiline ja samas meeldivalt lihtne. Järve käsitlus kahe naise seiklustest meeste valitsetud ja sõjakas maailmas on veidi feministlik ning paneb lugeja tahes-tahtmata mõtlema ühele vastuseta ent ometi olulisele küsimusele: kas teistmoodi saaks? Raske öelda, kuidas on lood meie maailmaga, autori vastus enda loodud väga põneva taustalooga maailma osas pessimistlik. Kuid retk Klaasmere ühelt kaldalt teisele ja tagasi on väärt kaasa tegemist ning vähemasti minus tekitas see soovi saada lisa. Tegu on tõesti teosega, mis sobib suurepäraselt sarja avalöögiks.

MARJU LEPAJÕE

Mõeldes tänavusele kirjandusaastale tagasi, peab siiski tunnistama, et õnnelik on inimene, kellel on Roger Martin du Gard’i "Perekond Thibault" neli köidet (kokku ligi 2000 lk, ilmunud 1960) juba riiulis lugemist ootamas, sest sellise haardega teost tänavu eesti keelde ei jõudnud.

Ent ilmus lühemaid meistriteoseid autoritega võrdväärselt meisterlikes tõlgetes. Unustamatu elamuse pakkusid Ugo Foscolo (1778–1827), itaalia poeedi, tõlkija ja vabadusvõitleja pihtimuslik romaan "Jacopo Ortise viimased kirjad" (Loomingu Raamatukogu nr 21–23) Eva Kolli tõlkes ning August Strindbergi "Hullu mehe kaitsekõne" (1887–1888) Ülev Aaloe tõlkes (kirjastus Koolibri sari "Ajavaim"). Mõlemad teosed on kantud võimsast kirest ja "viljakast raevust" (kasutades Foscolo väljendit), mida XXI sajandi alguse kirjanduses peaaegu ei kohta. See on tõesti paradoksaalne, et meie ajal, kui inimeste mõtteid täidavad nii suurel määral, isegi äärmuslikul moel, kõikvõimalikud eraelulised suhted, tuleb tõsist kirge ja viljakat raevu kirjanduses otsida tikutulega – seda tuleb minna otsima hoopis varasematesse aegadesse, kust leiab ka kompositsioonitaju, stiilitunnet, sõnasuutlikkust.

Need viimased on põhjus, mis sunnib ka mõnd trükki jõudnud erakirjavahetust nägema kirjanduselu osana, sest nad ei lase valitsema halli apaatsust. Väga nauditav raamat on Tartu ülikooli keemiaprofessori Friedemann Goebeli (1794–1851) "Jenast Emajõe äärde: kirjad kaugetest aegadest", tõlkinud Kiira Schmidt, kommenteerinud Mare Rand (välja andnud Tartu Linnamuuseum). Selles väljaandes on inimese elu kui selline niivõrd kena, rahulik ja sõbralik, et tundub uskumatu. Tartus näiteks puuduvad hundid, tuntakse huvi hariduse edendamise vastu, teaduslik vaim on ergas, võib kohata haritud ja huvitavaid ametiisikuid jne. Aga teised kaasaegsed allikad tõesti kinnitavad seda.

Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus aastaist 1947–1970 "Minu lamp põleb", koostanud Kristi Metste ja Eve Annuk (välja andnud Eesti Kirjandusmuuseum ja Varrak), on sama uskumatu teos, kuigi ülimalt mornist ümbrusest. Raske oleks kujutleda kohasemat algust Betti Alveri aastale, kui on täitumas 110 aastat tema sünnist. Inimlik soe ja kirgas olemine neis kirjades algusest lõpuni teeb lugeja paremaks ja luule veelgi loomulikumaks, seletades mõnevõrra, miks Alver oli nii erakordselt ligitõmbav inimene. Raamat pakub sama jõulist kontrasti oma ajale nagu Tartu pallaslaste võimas portreekunst samal perioodil.

Marcel Prousti (1871–1922) "Valik esseid", tõlkinud Triinu Tamm, koostanud Marek Tamm (Loomingu Raamatukogu nr. 28–30) sisaldab niivõrd mõtterikkaid ja tundlikke sissevaateid põhiliselt prantsuse kirjandusse, et raamatu lõppemine juba 150. leheküljel on lihtsalt julm, eriti öisel ajal. Prantsuse varasemat vaimu peaks eesti keelde tõlkima palju mastaapsemalt, vähemalt 15 köidet nagu Balzaci. Siis ilmneks ehk palju selgemalt, mida kõike võiks endas kätkeda mõiste UNESCO kirjanduslinn.

INDREK KOFF

Olavi Ruitlane, "Vee peal"

Puhas rõõm! Ruitlane mõjutab siin lugejat iga külje pealt, nii et tulemus on ühe teise kirjaniku sõnu kasutades järgmine: sai nutta ja sai naerda. Meisterlikult kirja pandud vaade maailmale tema jubeduses ja ilus, läbi lapse silmade. Siia kõrvale sobib lugeda ka teist laste ja kalastamisega seotud raamatut, Tarmo Tuule "Nii suur kala!". Sealtki leiab üht ja teist nii pääle kui ka hingele.

Doris Kareva, "Perekonnaalbum"

Lõppeva aasta pisike pärl. Pisike on see „tükk” muidugi ainult mahu poolest. Kui võtad kätte ja üritad need nelikümmend lühikest teksti oma masinast päriselt läbi lasta, võib juhtuda, et nad teiseltpoolt välja ei tulegi. Et jäävadki saatma ja looma aina uusi ja uusi seoseid.

Jonas Frykman ja Orvar Löfgren, „Kultuurne inimene” (tõlkija Olavi Teppan)

Ääretult köitev antropoloogiline uurimus kodanliku keskklassi kujunemisest 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Rootsi näitel. Kui muidu huvi ei ärata ja keskenduma ei kutsu, siis, kuulge, Bergmani filmid teile ju ometi meeldivad! See raamat aitab muuhulgas mõista seda, kust on pärit suur hulk Bergmani kerest kangeid tegelasi.

Helen Oyeyemi, "Härra Fox" (tõlkija Riina Jesmin)

Noore ja andeka Briti autori pöörane raamat, mis räägib... millest siis? Sellele, kes tuleb ja ütleb ühe lausega, millest see raamat räägib, annan siinsamas koha peal kaksteist punkti. Raamat kui labürint, ühe ukse järel avaneb teine, siis kolmas ja nii edasi, kuni lõpuks võib iseennastki ära kaotada. Kadunud on huvitav olla.

Hans Magnus Enzensberger, "Titanicu põhjaminek" (tõlkija Maarja Kangro)

Võimas.

MUDLUM

Kahtlemata olen ma aastal 2015 lugenud rohkem värskelt ilmunud raamatuid kui kunagi varem. Kiire arvestus näitab aga, et olen tutvunud tühise kolmekümne ühikuga. Mu absoluutsed lemmikud eelmise aasta raamatutest on need kaks kirjanduskriitika klotsi ja Israel Joshua Singeri "Jobu-Jose" (LR 2009) ja Gaito Gazdanovi "Õhtu Claire'i pool" (LR 2005). Hiljuti omandasin soodsa Musili ja tulen võtan Kunnusel tsitaadileiva käest, sest sellest raamatust jätkub mitmeks eluks tsiteeritavat.

Mikk Pärnits „Külmad on nende nimed“

Lugege arvustust.

Mari Valllisoo koondkogu "Mälestusi maailmast"

Lugege arvustust.

Ugo Foscolo "Jacopo Ortise viimased kirjad" (LR 2015 21/23)

Roberto Bolano "Liuväli"

Lisan kaks vanemat, mis on poes täitsa saada ja olematu hinna eest.

Vaapo Vaher "Vampiiride tants" 2012

Toomas Liiv "Tekst teeb oma töö"

MARGUS HAAV

Olavi Paavolainen "Minek ja loits. Raamat suurest rahutusest" (tõlkinud Piret Saluri; Eesti Keele Sihtasutus)
Paavolainen ütles ise, et see ei ole reisiraamat, aga eks mingis mõttes ikka on. Kaart, kuhu said jäädvustatud rännakud mitte ainult laias ilmas vaid ka iseeneses. Mütoloogiad segunevad ja põimuvad ideoloogiatega. 1937 kirjutatud, kuid rabavalt värske tänase rahutu maailma kontekstis. Piret Saluri tõlge on nii hea kui üks tõlge üldse olla saab.

Paavo Matsin / Paša Matšinov "Gogoli disko" (Lepp ja Nagel)
Viljandist kui linnast tulnud raamatuid peamiselt kas fotoalbumite või kodulugude võtmes. Need on ka väga toredad, aga sellist üle-võlli-paralleelreaalsust pole varem küll loodud. Sõge ja soe, absurdne ja patriootlik, alkeemiline ja keemiline. Ja mõistagi üle-eestiliselt nauditav.

Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" (Välgi metsad)
Valdur Mikita on kodumaises kirjanduses umbes sama nagu Vaiko Eplik kodumaises muusikas. Mõtestab lahti aega ja ruumi lahti omas võtmes, annab kohatunnetusele oma kiiksu ja personaalse mõõtme ning kui midagi teeb, siis teeb nii, et on tehtud.

Robert Seetahler "Tubakapoodnik" (tõlkinud Piret Pääsuke; Varrak)
Ilusas ja nukker. Elu ei ole nii lihtne nagu raamat, see on selle raamatu kontseptsioon ja psühhoanalüüs. Suurepärane, eluline ja nauditava atmosfäär. Keset globaalselt ähvardavat õhkkonda on ometi kohta lähedusel, inimlikkusel, õrnusel ja soojusel.

Andy Weir "Marslane" (tõlkija Krista Eek; Tänapäev)
Värske karge tuulepuhang moodsa põnevuskirjanduse riiulite vahel, mis on kummis depressiivsetest skandinaavia külmast võetud masenduskrimkadest, sadadest Sõrmuste Isanda igasuguse võlujõuta odavatest kloonideste ja fantaasiavaestest fantaasiaraamatutest. "Marslane“ tuletab meelde, mida õieti tähendab üks tõeliselt põnev raamat.

JAANIKA VALK

Minu aasta parimatest lugemiselamustest leiab ainult eesti teoseid. Sel on põhjus ka. Uudishimu kodumaa kirjanduses toimuva vastu on nii suur, et isegi kui üldse aega pole, siis see aeg lihtsalt ilmub eiteakust imeväel. Tõlked aga satuvad kätte täpselt siis kui satuvad ja tavaliselt ei juhtu see ilmumisaastal.

Mudlum "Ilus Elviira" (Eesti Keele Sihtasutus) - Mudlumil on niivõrd omanäoline ja kuidagi lohutav stiil. Lohutav see tähendab, et ta justkui ütleks, et inimesi ei saa isegi nende tegude järgi hinnata. Inimlikkus on märksõna. See raamat nagu ka autori debüütromaan "Tõsine inimene" kaardistavad mingit konkreetset aega, kuigi elemente oleks nagu mujaltki. Minu jaoks 90ndad, mistõttu tekib tunne, et oleks võinud varem sündida. Noore inimese jaoks eksootiline aeg.

Kuidagi harva kohtab Eestis ja miks mitte mujalgi romaane, kus naissoost peategelane ei ole feminist, aga samas ei jää meestele kuidagi alla ka.

Mikk Pärnits "Külmad on nende nimed" (NIHILIST.FM) - Ma ei ole küll kõiki Pärnitsa raamatuid lugenud, aga mulle tundub, et see raamat on kõige rohkem tema ise. Raamat on nii pisikese formaadiga, et peaaegu mahub peopessa ära, aga hing on sellel teosel suur. Täiesti omaette maailm, koos omaette keele ja rütmiga, metafüüsiliste mõõtmeteni välja. Keel aktiveerub eriti hästi valjult ette lugedes, tekstis on konkreetne rütm, mida ei saa ignoreerida, muidu üritaks nagu vale võtmega lukku lahti keerata. Ja milline kujundus!

Jim Ashilevi "Kehade mets" (Libros Insanos) - Jimil on hästi aus, lihtne ja puhas keel. Tegemist peaks justkui olema noorteromaaniga, mida ehk on kõige parem enne täisealiseks saamist lugeda, aga see on kuidagi suurem kui lihtsalt õpetlik lugu teismelistele. Lugu inimestevahelistest suhetest, läheduse otsimisest ja lõpuks ka avastamisest. Kõik peaks end ära tundma. Tõsine ja naljakas korraga, nii nagu elu ikka. Ma siiamaani mõtlen, kas see poiss siis jõi seal basseini põhjas kükitades kokakoola pudeli tühjaks ja pani korgi peale tagasi? Selline tunne tekib, et võiski olla, miks mitte.

Olavi Ruitlane "Vee peal" (ZA/UM) - Esimene raamat, mida olen tänaval kõndides ja isegi sebra ületades lugenud, sest ei suutnud ära panna. Niivõrd hästi jooksis. Uskumatu, kuidas Ruitlane on suutnud end lapsepõlve tagasi mõelda ja kuidas nii mõneski tegelikult traagilistes momentides pole ainsatki halavat nooti. Tähendab, sisemine laps pole surnud.
Mulle üldse ei meeldi kalad, eriti surnud kalad, aga lugemist lõpetades käis korra peast läbi, et peaks kalale minema. Illustratsioonid ja tekst haakuvad suurepäraselt, räägivad sama lugu.

Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel" (SA Kultuurileht) - Õnnepalu on alati rahustavalt mõjunud, aga midagi nii rahulikku ja samas absoluutselt mitte tuima ei ole ma vist mitte kunagi lugenud. Ma mõtlen, et trimmis seltskonnale ühiskonnast võiks jooga umbes samamoodi mõjuda. Õnnepalu lugedes ei teki tunnet, et keegi on need sõnad mehaaniliselt arvutisse toksinud või paberile kirjutanud, voolaks nagu otse looja peast lugeja pähe. Sellepärast on eriti hea meel, et ta nüüd kirjanikupalka saama hakkab, ega ilma eksiilivõimaluseta ei kujutakski ette, et keegi nii kirjutaks.

Tahaksin veel ära mainida Triin Tasuja kolmandat luulekogu "Vastuseta kirjad" (KITE MTÜ), mis ilmus küll eelmise aasta lõpus, kuid minuni jõudis sel aastal. Triin Tasuja lõikab endiselt oma teravuse ja aususega justkui tüki ära ja ega tagasi ei pane ka. Ega ta ei saa kõike ka sinu eest ära teha, pane ise!

Ja veel üks teos, mis ilmus eelmise aasta lõpus, on Jim Ashilevi ja Valle-Sten Maiste poolt koostatud "Žilett: monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist" (Von Krahli Teater): Kujutan ette, et ei pea isegi kõige suurem teatrisõber olema, ääretult sisukas lugemine kõigile. Esikaant kaunistab neet, mis mõjub raamaturiiulis mõnusalt ebapraktiliselt ka, lebab seal teiste viisakate raamatu seas nagu rebel.

Robert Kurvitza "Püha ja õudset lõhna" (ZA/UM) soovitan ka igal aastal, kuigi see on vist juba päris mitu aastat olemas, aga olen seda veel raamatupoodides lettidel näinud. Ei teagi, mis mõjuv põhjendus inimestel olla saab, kel seda veel pole. Üks läbi aegade kõige erilisemaid romaane, teist sellist ei leia. Mina olen ainult ühe korra lugenud ja mõned korrad vaikselt bakatöö jaoks sirvinud, aga räägitakse, et seda saab veel mitu korda lugeda ja ainult paremaks läheb.

MIKK PÄRNITS

Paavo Matsini "Gogoli disko"

Olavi Ruitlase "Vee peal"
Mudlumi "Ilus Elviira"

VALNER VALME

A. M. Homes, "Antagu meile andeks". Tõlkinud Katrin Suursalu. Sari "Moodne aeg", Varrak.

Künism meie moodsa aja narruste suhtes, humanism selle jama keskel tõmbleva väikse inimese vastu. Kirjanikul on huumorimeelt, haaret ja sõnavara.

Marcel Mauss, "Essee kingist: Vahetustegevuse vorm ja mõte arhailistes ühiskondades". Eessõna Mary Douglas, järelsõna Laur Vallikivi. Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar. Eessõna inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk. Tallinna Ülikooli Kirjastus

Tagamõtteta kinke pole. Raamatus kirjeldatav aeg ja koht võivad olla teised, aga see kõik käib ka meie kohta siin ja praegu.

Jim Ashilevi, "Kehade mets". Libros Insanos.

Naturalistlik, kohati räige, aga ilgelt armas ja üüratu empaatiavõimega romaan inimese kujunemisest: millised detailid meie elu kujundavad, milliseid valikuid me teeme, ja kuidas see elu mõjutab.

Tan Twan Eng, "Õhtuste udude aed". Inglise keelest tõlkinud Triin Tael. "Moodne aeg", Varrak.

Vapustavate mõõtmetega romaan psühholoogiliselt, geograafiliselt, ajalooliselt ja ilukirjanduslikult. Parimas mõttes klassikaline romaan erinevate kihtidega, ohtrate pööretega, põnevate karakterite ja eheda, haarava dialoogiga.

Michel Houellebecq, "Saare võimalikkus". Tõlkinud Triinu Tamm. Sari "Moodne aeg", Varrak.

Lugege arvustust.