Mats Traadi uus luulekogu "Kahutus" sisaldab valikut ühe meie viljakama kirjaniku pikema perioodi jooksul loodud lüürilistest tekstidest. Raamatu vaid veidi enam kui poolesajalt leheküljelt leiab just seepärast nii sisult kui ka vormilt mitmekülgseid palu, mis ühtede kaante vahele seatult annavad tulemuseks kaalukama teose, kui sellele pelgalt peale vaadates arvata võiks.

Traat käib "Kahutuses" mööda tuttavaid radu ning senikäimata teedele – nii palju või vähe, kui neid talle jäänud on – suurt ei satu. Siin on looduslüürikat ja ühiskonnakriitikat, juhuluulet ning muidu vana mehe mõtisklusi. Hoolimata kurtmisest, et "pole enam ükski taju noor / ja tuimeneb ka luuletaja ajukoor" (lk 44) on Traadi pilk ja sulg endistviisi keskmise sõnakunstniku omadest märgatavalt teravamad ning tema värssides tublisti nii tundlikkust kui ka tarmu. "Elu ehapuna" (lk 28) toob Traadi luulele ja loomingule laiemaltki iseloomulikud tumedad toonid isegi intensiivsemalt välja, peites ühtlasi kõik märgid kirjaniku vaimse võimekuse võimalikust kahanemisest.

Kogumiku tuumakamad tekstid kuuluvad loodus- ja mõtteluule hulka, ehkki esmajoones on Traat ikkagi ajalaulik. Väga aktuaalsed on värsid valimistest (lk 15, 39 ja 45), mille toon kisub taoti suisa põlglikuks. Traat annab oma kaasajale üldisemaltki karmi, et mitte öelda halastamatu hinnangu: "Kui aja näolt sa pühid nõe ära, / näed: jõuetu ta silmis tõe vära!" (lk 30). Masendusmeeleolu kulmineerub ekspressionistlikes maailmalõpunägemustes (lk 29 ja 62).

Päris meelt Traat siiski ei heida. "Veel õitseb igaviku igihali // ja kiirgab päeva helevalge kude," üritab ta pealetükkivat lootusetusetunnet ilu ja ülevuse poole pöördumisega taganema sundida (lk 50). Lootuse ja helguse, püsimajäämise ja igikestvuse sümboliks saab loodus, mis jätkab oma ringkäiku inimlike tragöödiate kiuste (vt nt lk 13). Traat tunneb looduse vastu sügavat austust, aukartustki. Ta imetleb hardalt nii selle veetlust ("öö tuhmist tuumast sinna, kus vee helk / aovalgel heidab elujumet soole, – / kui kuldselt lõõskama lööb taevatelk", lk 23) kui ka salapära ("Pidulik lumi, / musta puutüve vastasseis, / raagude raidkiri. / Uks tundmatusse ruumi", lk 40).

"Kahutus" esindab meie rütmilis-riimilise luule kunstilist kõrgtaset. Traat demonstreerib uues värsikogus taas oma vormimeisterlikkust, kirjutades ühesuguse vilumusega nii lihtsaid nelikvärsse, haikusid kui ka sonette. Luuletuste keel on samuti traadilikult kujundiküllane ja nõtke. Mõned stiilinäited: "Hinge veretav pressitakse jälg – / kas hommikuhobuse kabjalt see?" (lk 18), "Üle majakatuste virvendavalt lahelt / astla sinusse surub vaikus hirmhääletu" (lk 24), "maantee sinkjas siuglemises" (lk 32), "Hing ukerdaks kui rabametsa tümas" (lk 34), "väikese lameda kaktuse / roheline labakinnas" (lk 60). Tjah, vähe on kirjanikke, kes oskavad tuttava nõnda värskelt kõlama panna kui Mats Traat.

Traat näitab end "Kahutuses" parimast küljest, ehkki ei too sellega oma luulesse märkimisväärseid uusi kvaliteete. Sestap ei tõuse värske valimik ka päris tema loomingu tippude tasemele, pakkudes siiski küllaga meeldivat lugemist kõigile neile, kes hindavad küpset ja traditsiooniteadlikku lüürikat. "Täis tulitäppe värss, mis uhke, aus – / ees veelgi terendab kui ideaal," võtab Traat oma esteetilise kreedo ühes "mälestuslikus sonetis" kokku (lk 51) ega jäta "Kahutuses" kahtlust, et peab vanuigigi sellest niisama kohusetruult kinni kui nooruspõlves.