Arvustus. Piilumise ja eksami vahel ({{commentsTotal}})

Mats Traat
Mats Traat Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat

Mats Traat
"Maikuu rohi"
Ilmamaa
271 lk.

"Mats Traadi näidendite kogumik "Maikuu rohi" sisaldab seitset näidendit. Mõned neist on ka lavastamist leidnud erineval ajal erinevates Eesti teatrites. Näidendid käsitlevad väga erinevaid teemasid. Inimelu mõttest pöördeliste sündmusteni ajaloos kuni täieliku fantastikani. Mats Traadile omaselt on need pingest kantud, värvikate tegelaste ja mõnelgi korral ootamatute pööretega süžeeliinis. Kogumik on välja antud maestro 80. sünnipäevaks Ilmamaa kirjastuses."

Edasi jõllitab tudeng või sisseastuja alandlikult paluval koerapilgul eksamineerijat ja palvetab, ei, isegi ei palveta, tardub nii sisemiselt kui välimiselt: kas piisas? Kas saab läbi või tuleb lisaküsimusi. See pea on nii tühi, nii tühi, tahaks viskuda põrandale, võtta lootepoos ja otsida pilguga heakskiitu. Kartes karmi küsimust: kas te neid ikka lugenud või näinud olete? Siis tuleb virilat nägu teha ja väita, et ollakse üle õppinud. Teate küll, juhe jumala koos, kõik on läbi töötatud, aga nagu udu varjaks, kätte kuidagi ei saa.

Hüva – kas peaks neid näidendeid ümber jutustama? Oleks vist hullem sigadus, kui krimka lõpp ära rääkida. Heale krimkale, muide, ei tee see midagi, aga mingist nõmedast löömakast pole kahju ka. Näidendite lugemisega on ülepea imelik asi. Need pole ju selleks mõeldud. Ikka lavale panekuks. On küll lugemisdraamad, mis polegi lavale mõeldud. Nii hullult pikad, näiteks, või nii targutusi täis, et ei saa huvitav olla.

Olgu, võib ju lugedes kujutleda, mismoodi see näidend välja näha võiks. Eks raamatut lugedes jookse ka pilt peas. Ainult... see pole päris see pilt. Ei kujutle, et tegevus on päriselt, võsas, autos, mõisas, jaanitulel – kõik need kohad on siin näidendites olemas – vaid ikka laval. Haigevoodi on päris, aga sein vineerist, betoon on penoplast, puskar on tegelikult tee.

Pagan, ühel etendusel üks mees vihastas end siniseks, kui tulid kunstipõldude eesrindlased lavale ja panid suitsud ette. Mina ostsin pileti ega tohi, aga nemad, va luhvtitajad, tähendab, võivad, mörr! See oli niisama vahele huigatud.

Ja siis mõtled, et millise teatri lavale mõtled. Need on ju neetult erinevad. Keda osadesse mõtled, mispeale meenub kellegi irooniline märkus, et vanaks oled saanud, kui tead ainult nende näitlejate nimesid, kes mängivad ülemteenreid ja peaministreid. Hüplikuks läheb see kujutlemine.

Pealegi tuleb piiluja tunne peale. Näidendi tekst... seda võiksid justkui ainult näitlejad lugeda. Natuke saladokumendi moodi. Mis nad muidu oma osaraamatutele peale istuvad. Väidavad, et vana ebausk, tutkit, varjavad võõraste eest oma ja autori saladusi.

Nii et võetagu seda raamatut kui võimalust lavalisi saladusi oma silmaga avastada. Ega te kahetse, sest Mats Traat on... vägaväga.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: