Romaan "Valge maja" jutustab loo doktor Martin Lundelinist, kes 1970. alul läheb jaoskonnaarstina tööle Lõuna-Eesti väiksesse haiglasse ja arendab sellest välja mudaravila. Ehkki aega ja kohta pole romaanis täpselt märgitud, võib aru saada, et tegu on Värska mudaravila loomise looga ja romaani peategelase prototüübiks on doktor Ragnar Viir, kes oligi Värska sanatooriumi esimene peaarst.  

"Selles suhtes on siin teatud vastuolu. On konkreetne prototüüp, on dokumentaalne alus, on konkreetne maja ja asutus, mille ajalugu tegelikult kirjutatakse, aga see kõik on jäetud äärmiselt abstraktseks ja hämarapäraseks," leidis Viires, kelle sõnul on tekstist algul raske välja lugeda ka täpset aastakümmet, mil tegevus aset leiab. "Traat abstraheerib kogu romaani tegevust, õigustatult, ta räägib tegelikult sellest, kuidas Nõukogude Eestis 1970ndatel oli võimalik ettevõtlikel ja energilistel visiooniga inimestel oma unistusi täide viia ja näide selleks on see Värska mudaravila."

Ta võrdles "Valget maja" Traadi varasemate ajastutruude teostega nagu „Inger“ või „Türgi oad“. "Põhjus on just selles, et väga hiilgavalt on Traat kirja pannud tollase olustiku, eluolu, kõik kolhoosikeskuse-arengud, kuidas toimus vastastikune abimajandus, kuidas sõlmiti kokkuleppeid." nimetas ta. "Kõige rohkem oleks siin isegi kontrastne seos romaaniga „Maastik õunapuu ja meierei korstnaga“. Kui „Maastikus õunapuu ja meierei korstnaga“ Traat kirjeldab kolhoosielu tuimust, külaelu idiotismi ja väljapääsmatust, siis see, „Valge maja“ paatos on risti vastupidine. Ta räägib energiast, jõust ja saavutustest. Hoolimata ajastust, hoolimata takistustest, või ajastuköiest, nagu Traat ise ütleb selle romaani kohta, on võimalik inimestel, kes on energilised ja visionäärid, oma unistusi täide viia," iseloomustas Viires.