"Eks meis igaühes pesitseb kuskil sügavustes üks väike nats ja üks väikene sots, aga mind kirjanikuna huvitab inimlik külg, see, kelleks keegi ennast peab, ei ole alati nii tähtis," ütles Tõnu Õnnepalu ja nentis, et seal on mingid muud asjad alati taga, mida on huvitav vaadata.

"Minu meelest kirjanik on ikka kroonik, aga see kroonik ei tähenda seda, et ta kirjutab ajaloole, ega isegi need omaaegsed kroonikud, keda me nüüd kroonikuteks nimetame, Läti Henrik kirjutas ka oma kaasajale, põhimõtteliselt ta jutustas asjadest, mis ta nägi ja mis siin toimusid," leidis ta.

Tõnu Õnnepalu sõnul on kirjutamise eeltingimuseks see, et sa ei anna endale päriselt aru. "Sa lähed ja enne ei saagi aru, kui ta on ära trükitud," tõdes ta.

"Kurb on see, et kui rääkida reaktsioonist või diskussioonist romaanide üle, siis tegelikult on täiesti kadunud kirjanduskriitika, see on välja surnud žanr," sõnas ta ja nentis, et on jäänud mingisugune sõbrakriitika kuskil Sirbis, kus niisama sõber kiidab sõpra või siis ilgub mõne vaenlase kallal. "Sellist usaldusväärset kriitikat, mis aitaks sellele arutlusele kaasa või üldse räägiks, mis see siis nüüd võis olla, ei ole enam."