Heli Allik: Soucy teoseid iseloomustab painajalik hullus ({{commentsTotal}})

Foto: kuvatõmmis

"Kirjandusministeeriumis" oli külas tõlkija ja kirjanduskriitik Heli Allik, kes rääkis Gaétan Soucy teosest "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke", mille tõlkis Triinu Tamm. Kogu Alliku kommentaar ei mahtunud saatesse, täies mahus teksti avaldame kultuuriportaalis.

"Gaétan Soucyt  võiks tõepoolest nimetada kultuskirjanikuks. Vahel nende nimetustega natukene liialdatakse ka, aga tema oma isiku ja loominguga on tõepoolest pannud aluse väiksele kultusele.

Ta ta sündis 1958 seitsmelapselises peres, ülikoolis ta õppis filosoofiat ja matemaatikat ja ta töötas terve elu filosoofiaõpetajana. See annab kohe teatavas mõttes võtme tema teoste lugemiseks. Samal ajal tema looming on üsna napp, ta on kirjutanud ainult neli romaani ja paar näidendit. Ja novelli. Seal on alati ühesugused teemad, seal on alati painajalik hullus, türanlik lapsevanem, siis seal on ebardlik keha, siis seal on selline pidev süü ja lunastuse otsimine ja ka võimatus armastada.

Aga tema kolm raamatut neljast, „Pärispatuta saamine“, teine „Õigeksmõistmine“ ja kolmas siis see raamat, millest meie siin räägime – „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“, neid ta ise on nimetanud „Andestuse triloogiaks“. Tundub, et autori jaoks filosoofia ja keel ja religioon küll ei vii pääsemiseni. Aga kirjandus viib.

Kui „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ välja tuli, siis ta ütles niisugused laused, et ma olen selline hull, kes usub, et kirjandusteos võib päästa. Ja kui peaks juhtuma, et ma enam ei kirjuta, siis oleks ilus, kui ma sureks ühekorraga. Ja tegelikult läkski nii, et aastast 2005 ta ei kirjutanud mitte ühtegi rida ja ta suri südameatakki 2013. Ta oli ainult 54-aastane.

Raamatust sai tõepoolest 1998. aastal kirjanduslik fenomen, mis oli täiesti ootamatu. Gaétan Soucy ise ütles, et ta oli täiesti üksi ja meeleheitel, kui ta seda kirjutas, tal ei olnud mingisugust teadmist ega usku selle raamatu väärtusest ja ometi tõlgiti ta kohe kümnesse keelde ja nüüd on ta tõlgitud umbes kahekümnesse keelde. Ta sai mitmeid auhindu ja valiti ka ühe tähtsama Prantsuse kirjandusauhinna Renaudot lõppvalikusse. See ei ole üldse endastmõistetav asi, sest prantsuse kirjandus on nii võimas ja pika traditsiooniga, et kõik, mida nimetatakse frankofoonia kirjanduseks ehk rantsuskeelne kirjandus, mida antakse välja väljaspool Prantsusmaad, endised koloniaalvaldused ja muudel põhjustel prantsuse keeles rääkivad riigid, ei mahu tihti Prantsuse edetabelisse ega Prantsuse kirjandusmängudesse.

Juba esimesest leheküljest hakkab raamat toimima justkui kaleidoskoop, kus igal leheküljel praktiliselt igas lauses nihutatakse paigast, mida miski tähendab ja mitte ükski asi ei tähenda tegelikult seda, mida ta tähendab – algul räägitakse millestki, mille nimi on õiglane karistus ja kes lebab kuskil hunnikus keldris, siis räägitakse paistetustest venna kehal, pärast selgub, et need on rinnad ja kasvav kõht ja vend on tegelikult õde. Räägitakse klaaskastist, kus tegelikult on kunagi ammu surnud ema, ütleme siis, et mumifitseeritud surnukeha. Ja igal hetkel see raamat ütleb midagi ja tühistab selle. Ja see ei puuduta mitte ainult raamatu sisu ja loo rääkimise viisi, vaid see puudutab sõna otseses mõttes ka keelt.

Kui rõhk on keelel, siis ei ole mõtet rääkida ainult raamatu sisust ja ka rääkides tõlkest on täiesti selge, et siin selles raamatus on praktiliselt igas lauses mingi küsimus, mille tõlkija peab lahendama. Siin on kõnekeelt, on lastekeelt, siin on murtud süntaksit, mis tuleb jaapani keelest, sest Gaétan Soucyl oli mitmeid suhteid Jaapaniga, siin on Quebeci keelendeid, siin on lihtsalt uusi sõnu, ja on ilmselge, et tõlkija peab sellega midagi ette võtma. aga samal ajal on ka see selge, et see koht, kus prantsuse keeles on kõnekeelne väljend või see koht, kus Quebeci keeles on Quebeci keelend, ei vasta sellele kohale, kus eesti keeles tingimata on kõnekeelne väljend.

Nii et see on ääretult keeruline töö olnud ja et ei kaoks ära see orgaaniline nähtamatu aine, mis seda raamatut koos hoiab, see keeleaine,  on minu meelest Triinu Tamm lahendanud asja õigesti, ta ei ole tõlkimist võtnud päris sõna sõnalt, aga on säilitanud igas lauses selle pinge või nihke, mida on vaja, et keel igal hetkel tekitaks eesti keeles sama kummastavat efekti, mis prantsuse keeles. Nii et igal juhul müts maha tõlkija töö ees.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: