Kärt Hellerma kui järjepidevalt tegutseva kultuurikriitiku viimase 30 aasta kirjutisi koondav uus mahukas kogumik annab autorist selgepiirilise, tema sümpaatiaid ja antipaatiaid igakülgselt avava pildi. Tunnen Kärti juba Rudolf Rimmeli ja ajakirja Noorus aegadest, olen täiendanud tema Vikipeedia-artiklit (uute teoste lisamisega, mida nüüdseks juba 19) ning olen aina imetlenud tema sihikindlust, erksat poleemilist vaimu ja tugevat eetilist meelt.¹

Kärt Hellerma varaseimate arvustuste puhul kirjutas Toomas Haug kunagi, et ta on "seni veel eeskätt noorsooajakirjanik kirjanduskriitikas."² Need ajad on ammu möödas, aga teatav žurnalistlik-meediatsentristlik vaatenurk näikse Kärt Hellermale olevat hiljemgi omane: üheks tema kriitikanoolte peamiseks ja püsivaks märklauaks – ka puhtakujulistes kirjandusvaatlustes – on meie piirideta vabadusega õnnistatud meedia.

Minu jaoks on (kirjandus)kriitika küll nagu pisut omaette asuv nurgake või saareke, mida ehk ei tasuks liiga tihti muu "meediaga" suhestada.

Aga Kärdil on muidugi tuline õigus öeldes: "Aja vaim soosib õhumüümist ja kaarditrikke, mitte süvenemist nõudvat mõttetööd" (lk 355). "Lendtähena sündivate meediafiguuride" kõrval on kirjanik "pigem pajats ja trubaduur kui väärtushinnangute kujundaja ja vaimne eeskuju" (lk 137).

"Võid väljendada kui tahes sügavaid mõtteid, meedia "sööb" need jälgi jätmata ära ja nõuab juba homme uut kõhutäit," ütleb ta oma kogumiku lõpuloos (lk 549-550). Ja küsib samas: "Miks on agressiivsus ja jõhkrus saanud nüüdse kunstimaailma osaks? Mis see on, mille vastu protestitakse, nii et muda, pori, kõnts, läga ja sopp lendavad? On muda ja kõnts meie aja sünonüümid? Samal ajal kui poed on täis ilusaid asju ja tohututes koormates toitu? Mina ei tea, mis vastuolu see on..." (lk 550).

Kõikjal laiutavad tumedad instinktid. "Kas keegi üldse mäletab veel filme, mille keskmest puudub vägivald?" küsitakse lk 289. Ja mis teha, ka mõnele auväärt korüfeele võib vahel peale tulla ootamatu õhin ja tuhin "oma madalamaid kirgi välja elada" (lk 39).

Tahtsin öelda Kärdi raamatu kohta ka üht-teist kriitilist, siis aga sattusin sellisele hoiatavale kirjakohale: "Mõnele meeskriitikule käiks isegi nagu au pihta, kui ta naisautori puhul oma üleolekut ei demonstreeriks." (lk 335). No hoidku jumal, äärepealt oleksin astunud ämbrisse!

Üks ääremärkus siiski. Erinevalt näiteks Tammsaarest kinnitab Hellerma, et "turul käia pole mulle kunagi meeldinud" (lk 185). Aga mulle küll meeldib turul käia! Usalduslikud vestlused turunaistega täiendavad meediat!

Ent rõhutagem positiivset. Kärt Hellerma oskab vahel küllalt üldiste arutlustega ühtaegu teose meeleolu tabada, sõnumit võimendada ja kunstiväärtust eritleda, samas efektselt sõnastades meie aja paradokse. Mõnda tema head filmiarvustust lugenuna on tunne, otsekui oleksin lausa vaadanud filmi ennast. Tema intervjuud (Aita Kivile lk 500-510, Doris Karevale lk 511-532) on meie kirjanike viimastel aegadel antud usutluste seas ühed tuumakamad.

Mulle meeldib, et Kärt ei keeruta. Ta ujub vastuvoolu julgemalt kui rõhuv enamik meie kriitikuid. Ta on sageli otsekohese otseütlemisega ja kindlasti pole tema peamiseks kirjutamisajendiks mure kirjandusliku establishmendi heakäekäigu pärast, nagu see nii mõnegi meie hea ja isegi väga hea kriitiku sõnavõttudest vahel aimub (lk 133 leidub irooniline määratlus: meie "parimatest parimatele autoritele reserveeritud kujutluslik pühamu"). Ta näeb läbi ka Nobeli lareaate: "Kõiki viimase aja Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatuid (Coetzee, Jelinek, Pinter) võib pidada kibestunud, oma raevu sarkastilistesse loomingulistesse grimassidesse peitvateks autoriteks." (lk 352).

Ajad muutuvad – või eriti ei muutugi? "Enne olid meil Juliana Tellman, Alma Vaarman ja Vilhelmine Klementi, aga nüüd on okupatsioon lõppenud ja meil on Carmen Kass, Anu Saagim ja Liis Lass." (lk 334).

Näen, et puhtkirjanduslike teemadeni ma siinses arvustuses õieti ei jõudnudki. Mis teha, hoog oli sees ja oleksin tahtnud veelgi meie tumedatest kirgedest tulvil "meediat"³ paljastada ja piitsutada – ent suutsin oma madalamad instinktid lõpuks siiski maha suruda ning siinkohal lõpetada.

¹ Varem on Kärt Hellermalt ilmunud artiklikogud "Avanenud ruum: artikleid ja esseid 1991–2006" ja "Kohanenud kirjandus: valik kirjanduskriitikat 1987–2006" (mõlemad Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006).
² Toomas Haug, "Kriitiku elu ja armastus" – Noorus 1983, nr 2, lk 10; samast leiame veel ühe tabava hinnangu: "A. Kull on tõsine mees."
³ Ühes oma teleintervjuus hääldas Aleksandr Solženitsõn sõna "me-e-e-edia", tehes täpselt järele kitse mökitamist.