Arvustus. Pausid kui jõukogumispunktid hirmu ja julguse vahealal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kärt Hellerma.
Kärt Hellerma. Autor/allikas: Arvo Meeks/Valgamaalane/SCANPIX

Kärt Hellerma juhatab artiklikogumikus "Medusa juuksed" lugeja põhitähtsate ja vahel ebamugavate küsimuste juurde, olles sealjuures tähelepanelik ja täpne vaatleja, kirjutab Aija Sakova Sirbis.

Kärt Hellerma, "Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018". Toimetanud Triin Kaalep. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2018. 566 lk.

"Pause on mitmesuguseid. On mõttepausid, milles käib intensiivne sõna­valimistöö. On tähendusrikkad pausid, on kultuuriliselt sissetöötatud pausid, on isiklikumat laadi pausid. Jah, pausil on psühholoogia, millel on nii isiklik kui ühiskondlik mõõde" (lk 549).

2018. aastal ilmus Kärt Hellermalt üks romaan ("Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris"), üks luulekogu ("Autogramm"), üks lasteraamat ("Mütside sõda ja teisi jutte") ja lisaks veel üle 500leheküljeline kriitikakogumik "Medusa juuksed". Kui see juba iseenesest ei ole muljetavaldav, siis mis on? Loomulikult teab igaüks, et raamatud valmivad erineva ajaga ja mõni võib olla küpsenud aastaid. Kuid see polegi praegu oluline, oluline on märgata. Tähelepanu äratavad ka eri žanrid: sisenenud kirjandusväljale romaanikirjanikuna, on Hellerma kirjutanud ka reisikirju ja novelle; tema esimene laste­raamat "Õrnad kõvad" ilmus 2010. ja esimene luulekogu 2014. aastal.

Kriitiku ja kultuurimõtestajana ongi Kärt Hellermal kõige pikaajalisem staaž, sestap ka viimase kogumiku kogukus. Ehkki 2006. aastal ilmusid Hellermalt "Avanenud ruum" ja "Kohanenud kirjandus", mis samuti koondasid varem ilmunud kriitikat ja esseid, on sellesegi kogusse jõudnud mõni varasem tekst. Nii algab käesolev kogumik Virgina Woolfi "Lainete" ja Ingmar Bergmani "Erakõneluste" arvustustega aastatest 1999 ja 1998. Esimest korda ilmub näiteks aga 1988. aastal kirjutatud, ent toona ilmutamata jäänud arvustus Doris Kareva luulekogule "Vari ja viiv". On ka mõned veel vanemad ja mõned seni ilmumata dateerimata tekstid, kuid suurem osa kogumikust on pärit siiski ajast pärast 2006. aastat.

Kui peatuda veel veidi kogumiku kompositsioonil – ja kompositsiooni Hellerma ka väärtustab –, siis on tingimata vaja märgata ja tajuda seda mõttelist rännakut, mida raamat lugejale pakub: "Eessõna. Igatsusest", "Tõe ja ideaali maagia", "Reis hopide juurde", "Mäss aja vastu", "Medusa juuksed", "Suurendatud inimene", "Hääl", "Inimene ja sipelgas" ja "Järelsõna. Pausist".

Nendes peatükkides leidub käsitlusi nii maailmakirjanduse kui ka eesti autorite kohta, nii filmikriitikat kui ka arvamuslugusid kultuuri- ja ühiskonnaelust. Peatükis "Hääl", nagu ka ees- ja järelsõnas, saab kõige vähem varjatult sõna Kärt Hellerma ise, ära on trükitud kolm intervjuud autoriga ning tema seni ilmumata essee "Hääl".

Järgnenud Hellerma rännakutele kirjanduse maailmadesse, olen kirjandusuurijana õppinud nii mõndagi nii eesti kirjanduse kui ka maailmakirjanduse autorite kohta, keda mul endal pole olnud põhjust lugeda. Põhjalikumad sissevaated leiab selliste eesti autorite loomingusse nagu Eeva Park, Livia Viitol, Helga Nõu, Jüri Talvet jpt. Kärt Hellerma lugemus on muljetavaldav, nagu ka tema süstemaatilisus. Nii näiteks jäi eriliselt õpetlikuna meelde tema ülevaateartikkel elulooraamatutest ("Elulugude ajastu: kas vabadusepohmelus või kujutlusvõime kriis?") või analüüs paradigmanihetest nüüdiskirjanduses ("Vana ja uus: vaateid nüüdiskirjanduse muutunud paradigmasse").

Samuti olen nii mõndagi teada saanud Kärt Hellerma enda, tema elukogemuse ning väärtushinnangute kohta, olen õppinud teda inimese ja kirjutajana paremini tundma. Enese avamine, oma rääkimise ja kirjutamise piiride laiendamine, sh ka enese niiviisi haavatavaks muutmine, näib tegelikult olevat selle kogumiku üks peamisi tõukavaid sisemisi jõude. Kogen raamatut tervikuna kui liikumist üldisemalt isiklikumale.

Mitmes käsitluses sõnastab Hellerma oma kõhklused seoses kirjanduse muutumisega, elukirjanduse pealetungiga, ent ometi tajub temagi, et väga mitmed n-ö elukirjanduse valdkonda kuuluvad autorid on teda inimesena enim kõnetanud. Hellerma kui kirjutaja heitleb ka ise sageli oma sisemise kon­fliktiga analüütilisuse ja üldistava järele ning sooviga tekstile isiklikult, tundmuste kaudu läheneda.

Kui eessõnas sõnastab Hellerma oma igatsuse kõrgkirjanduse järele, selle järele, et kirjandus ja kunst suudaks inimest ülendada, argisest välja tõsta, juhataks teed tõe poole, siis järelsõnas tuleb ta tagasi iseenda kui kirjutaja juurde. Püüab uuesti endalt küsida, milline on tema roll muutunud maailmas ja muutunud kirjandusväljal.

Tunnistanud kunagi, et temagi kuulub n-ö tublide tüdrukute hulka, nende naiste hulka, kes oma sõnu alati tohutult vaagivad ja julgevad avada iseend justkui läbi mingi filtri, küsib ta korraga enesekohaselt: "Mida teha, et elu ei muutuks pausiks sünni ja surma vahel? Et elul oleks mõte, et elu oleks and ja kingitus?" Ja tunnistab mõne hetke pärast oma püsivat hirmu julguse puudumise ja naerualuseks sattumise pärast: "Et julgustada teisi, on endal vaja julgust. Kui tunned, et sind võidakse julguse eest ennast väljendada hukka mõista, tekib paus" (lk 548). Ta ütleb, et hirmu ja julguse vaheala on see, kus ta on sageli pidanud balansseerima (lk 547).

"Kirjutades astun ma lavale, annan enda publiku meelevalda samamoodi nagu näitleja. Selle vahega, et ma ei ole näitleja ja mul puudub mask. Kui mitte pidada maskiks keelt, mida kasutan, ja sõnu, millega end väljendan. Keelega ongi see lugu, et seda saab kasutada nii maskiks kui ka maski alla vaatamiseks. Keel on mõtte tööriist. Nagu ka paus, auk ajas ja jõu kogumispunkt" (lk 552). Hellerma kasutab keelt nii maski kui ka mõtte tööriistana, ta juhatab lugeja põhitähtsate ja vahel ebamugavate küsimuste juurde, olles sealjuures tähelepanelik ja täpne vaatleja. Eelmise aja (hirmu)kammitsaid ongi keeruline seljataha jätta ning praeguse aja mentaliteediaga kohaneda. Kuid ei peagi ju. Kirjutaja elul ongi teised ülesanded ja eesmärgid.

Üks keskseid teemasid ongi Hellermale aja, ühiskonna ning väärtushinnangute muutumine. Viimaste puhul on nende lahustumine see, mis Hellermale peamiselt muret valmistab. Ta ei suuda ega taha leppida sellega, et hirmuühiskonna vahetas välja eduühiskond ning et majandusterminoloogia on tunginud ka kultuuri- ja haridusmaailma. Sellega, et kunstnikule ja kirjanikule ei ole meie ühiskonnas väärilist kohta. On kõnekas, et juba 1998. aastal kirjutatud Bergmani "Erakõneluste" arvustuse motoks on Hellerma valinud lause "Me peame õppima armastama oma vanemate häbi". Ehkki Hellerma minevikuteemadega otsesõnu ei tegele, on endiste aegade väärtuste ja hoiakute edasikandumine talle teisiti tähtis. "Minagi tunnen end ajaloolasena, kuigi ma seda pole. Aga ma ei pääse ajaloolase identiteedist, sest jäädvustan kirjaniku ja kriitikuna tänase päeva mentaalsust, mis homme on juba kauge minevik," tunnistab ta (lk 549).

Kui Hellerma räägib kirjandusteadlase ja üldse humanitaari rollist, mõjuvad tema seisukohad kui äratus minevikust, selge ja klaar äratundmine, et vahel tõepoolest võib kirjandusteadlaste liigne minevikku pööratus mõjuda kui kohmetus või "kohmetuse varjamisest sündinud kõrkus" (lk 125). Oma kaasaja kirjanduse muutumise ja toimimise kirjeldamine ning analüüsimine vajab julgust loodida olemasolevat, lasta see endast läbi, tunnetada iseend selles käesolevas ajahetkes, võtta arvesse iseenda eelarvamusi ja eelistusi. Seda julgust väga paljudel siiski napib. Hellerma on siin teednäitavalt südikas. Nii kirjutab ta udmurdi luulest ("Maa ja tähtede laul"), annab panoraamse vaate Petrone "Minu"-sarja raamatutest ("Avanenud uksed: eestlastest maailmakodanikuks") või räägib julgelt ja kirglikult Lii Undi raamatust "Parim näitleja linnas" ("Maailmatasemel reisikiri Lii Undilt"), mille analüüsimisel tunnistab ka iseenda terminoloogilist hättajäämist – kohmetust.

Loomulikult pole mineviku autoritega tegelemine tingimata kohmetuse väljendus – seda Hellerma ei väidagi –, see võib hoopis tähendada "vanemate häbi armastama õppimist". Kuid teatav võõrandumine, enese analüütilisuse kilbi ja sõna maskiga varjamine valmistab minuski vahel kirjanduse valdkonnas muret. Hellerma on kirjutajana kirglik ja see vaieldamatult inspireerib.

Meie aja loova inimese lõks on rahaäng. See on deemon, mis varitseb ja vajab võitmist. Pausid kindlasti aitavad selleks jõudu koguda.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: