Arvustus. Igaviku igatsus ({{commentsTotal}})

Kärt Hellerma
Kärt Hellerma "Kirjandusministeeriumis" Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Kärt Hellerma

"Autogramm. 101 luuletust / 2016–2017"

Eesti Keele Sihtasutus

194 lk

"Tahad avaldada raamatut / eks avalda / ent arvesta sellega et / kui sa hommikul avaldad raamatu / siis on see õhtuks / kõigil meelest läinud / sest lõunaks tuli turule / hulk teisi kirjanikke / oma uute raamatutega / mis tähendab et sina / oma hommikuse üllitisega / oled juba eilne kaup," kuulutab Kärt Hellerma uues värsikogus "Autogramm" (lk 107). Teda ennast unustusse vajumine ei ähvarda – tegu on Hellerma neljanda luuleraamatuga nii mitme aasta joosul.

Teos koosneb viiest tsüklist. Esimesed kaks, "Aegluse maja" ja "Tuuker" sisaldavad valdavalt metafüüsilise alatooniga mõtteluulet, mille kesksed teemad on aeg ja ajatus ning elu ja surm. Hellerma rõhutab kõige maise kaduvust ja tühisust igaviku ees: "sõõr heitlikke klõpse / eluraamatust / elualbumist // oleme illustratsioonid ajast kootud / hõredal seinal / valik välkvalguse hetki / kergesti olematusse vajuv / sillerdus aja pinnal" (lk 33).

Seepärast ei suuda ka inimene, maine olend, tungida olemise tuumani, tajuda kõiksust selle täiuses. Hellerma võrdleb maailma raamatuga, mida inimene ei suuda avada (lk 49, 52) või mille lehed näivad tema silmadele tühjad (lk 50) ning millele pääsetakse ligi alles pärast surma (lk 50, 52). Ainult sureliku keha kammitsatest vabanemise järel saab hing igavikulise kestmise osaks, omandab võime näha aja ja ruumi piiridest väljapoole. Kujundilist ühtsust loob kella, spiraali, valguse ja vee motiivide korduv kasutamine.

"Amneesia" koondab ühiskonnakriitilisi värsse. Hellerma ei tee etteheiteid üksnes võimukandjatele, vaid hurjutab üldiselt meil ja mujalgi lokkavat pealiskaudsust ja hoolimatust. Ta tunneb muret nii üksikisiku kui ka rahva ühismälu nõrgenemise, aga ka eesti keele ja sõjaohu pärast. Ta ei hala ega kiru, vaid arutleb probleemide üle teravmeelselt. Juba tsükli avaluuletus annab lugejale helistiku kätte: "No tere tulemast / tühjuse sepikotta / [---] / Ääsi all miilab tore tuli // veel rautamata hobuste / kabjaplagin kõrvus / kuulan kuidas / puhta rumaluse lööktöölised / demokraatiat sepistavad" (lk 85–86). Doris Kareva on nimetanud Hellermat tabavalt "irooniliseks idealistliks"[1] ning uus kogumik üksnes kinnitab seda tõdemust.

"Kaelkirjanik Saturnilt" kätkeb eriilmelisi fantaasiapilte, mis ammutavad inspiratsiooni kirjandusloost, mütoloogiast ja religioonist, aga ka argielust. Hellerma jutustab ühtviisi haaravalt nii kahest taevast maa peale langemast hoidvast titaanist (lk 166–169) kui ka tiku tõmbamisel õhku paiskuvatest pisikestest nõekübemetest (lk 155–156). Viies ja viimane osa pealkirjaga "Meri" ühendab taas mõtte- ja loodusluule. Läbivaks motiiviks on siin vesi, milles nähakse ühenduslüli mõistuspärase ja mõistusega haaramatu maailma vahel.

Hellerma värsilooming on temaatiliselt ja stilistiliselt rikas. Kogumiku seovad tervikuks mure ühiskondlike arengute pärast ning veendumus, et lisaks meile kõigile tuttavale nähtavale maailmale on olemas teinegi, nähtamatu sfäär.[2] Hellerma on korraga sotsiaalkriitik ja müstik, kes ei pelga ei irooniat ja groteski ega õrna, vahel lausa unenäolisusse kalduvat lüürikat.

Hilisele debüüdile on tema puhul järgnenud tõeline luulepalang. Hellerma neljal värsikogul on pikkust kokku kuus- ja poolsada lehekülge. "Autogramm" sisaldab 101 luuletust, mis on kirjutatud kahe aasta jooksul. Nii suurt hulka nõnda ruttu loodud tekste iseloomustab paratamatult mõneti ebaühtlane tase. Teos võinuks julgelt poole lühem olla. Probleem pole ainult värsside rohkuses, vaid ka selles, et need kipuvad olema liiga pikad. Kusagilt on meelde jäänud ütlus, et luuletus on valmis alles siis, kui sealt pole enam ühtegi sõna võimalik ära võtta, ilma et see kokku kukuks. Hellerma tekstidest võib taoti terveid lauseid ja isegi lõike kõrvale tõsta ning mõte püsib kenasti koos, sõnum tuleb pareminigi esile. Praegusel kujul jääb löövusest enim vajaka ühiskonnakriitilistes luuletustes, kus see on aga eriti tarvilik.

Sõkaldest on kahju, sest terad on kaunid ja küpsed. Hellerma pilk on vahe ning keel nõtke ja kujundirikas. Järgnev on vaid väike valik kogus leiduvatest pärlitest: "kellakägu tuult nuusutab / aeg sõõrmetest sisse ja välja libisemas" (lk 14), "Maailm on kaev / mu vanavanemate taluõuel" (lk 74), "kirjutab vihm küüniava / mustale tahvlile tulevikust kirju" (lk 77), "asfaldist ja betoonist spiraalid / mis on ühes põllumaadele laskunud kollaste kastidega / meie uus rahvuslik maamuster / Eestimaa südame kohale tikitud vöökiri" (lk 79), "kas tunned tühjuse turbulentsi" (lk 132), "Nüüd oleme me saared / saared kellegi teise mälus / saared minevikust / mille oleviku ookean / on üle ujutanud" (lk 189).

Hellerma värssidel on sügavust ja kaalu. Parimad neist üksnes ei kirjelda, vaid mõtestavad maailma, mis, muuseas, pole meie uuemas luules sugugi üldlevinud. Paraku on mahlale veidi liiga palju vett peale valatud – toitained ei ole kusagile kadunud, ent maitse on morsil nõrgem kui võinuks.

 

1 Kärt Hellerma, Doris Kareva "Nähtavast ja nähtamatust maailmast". – Looming 2016, nr 11, lk 1582–1593.

2 Samas.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: