Tavaliselt on mul pooleli mitu raamatut. Mõni jääb pooleli päris kauaks, mõne loen kiiresti läbi. Nagu see ikka käib. Kui on kiirem periood, siis võivad ka väga head raamatud jääda päris kauaks lauale või riiulile, järjehoidja vahel. Väike valik praegu pooleli olevatest raamatutest:

Nikolai Berdjajev "Loomingu mõte. Inimese õigustamise katse" (Ilmamaa, 2016).

See on hoogne ja kirglik üleskutse loobuda "maailma vangistusest", üksnes maailma tasapinnal liikumisest. Berdjajev leiab inimese eksistentsile õigustuse vaid juhul, kui inimene on suuteline maailma orjusest väljuma, liikudes kas üles või sügavusse. Veelgi enam: Berdjajevi järgi on see maailm vangistus kurjuse käes, jumalikust elust väljalangemine. Berdjajev ei usalda intellekti, ta paneb lootuse vaimule, mis on erinevalt intellektist suuteline väljuma maailma vaenulikkusest kosmilisse armastusse.

Oma teadusvastases hoiakus on ta väga radikaalne. Teadus on kohanemine maailma vangistusega ja kuuletumine sellele, teadus üksnes kriipsutab seda vangistust alla, olles sobing maailma paratamatusega, paratamatuse võimu teenimine, leiab ta. "Teaduslik tunnetus tõuseb mööda pimedat treppi ja valgustab üksteise järel iga trepiastet.(---) Ent tõelises kõrgemas gnoosises avaneb algne mõte, puhkeb päiksevalgus, mis langeb ülalt tunnetuse trepile." Vaid "uue maailma piiril sünnib valgus, mõtestatakse lahkuvat maailma," ütleb ta.

Inimvaimult ootab Berdjajev "küpset immanentismi", mis vabastab meid alla surutusest maailma kurjuse poolt. Samas ei tunnista ta erinevalt paljudest müstikutest Ainsat, vaid substantsiaalset paljusust, igaveste individuaalsuste paljusust. "Kosmiline paljusus on Jumala rikastav ilmutus", märgib ta. Ta usub inimese jumalanäolisust, aga ka vabaduse ja paratamatuse dualismi, headust ja kurjust, transtsendentset ja immanentset. Radikaalne, leppimatu dualism viib jumaliku elu äärmise monismini, inimese jumalikkuseni. "Kõik maailmas tuleb immanentselt panna ristile. Nii teostub jumalik areng, jumalik looming," kuulutab Berdjajev.

Berdjajevit järjest palju lugeda ei saa, sest kuigi lähen temaga meeleldi kaasa, mõjub ainitine pürgimuse jutlustamine lõpuks väsitavalt, muutub justkui kinnisseisundiks, kuigi milleski kinni olemine on just see, millest  Berdjajev loobuma kutsub. Kohati murrab ta justkui sisse lahtisest uksest või siis uksest, mille hetk tagasi ise sulges. Pulbitsev vaimutegevus, mis tegelebki peamiselt üleskutsega loobuda "maailma tegelikkuse" lõa otsas olemisest, tekitab tunde, nagu keerleksid üha kiiremini liikuval sõnakarussellil, saamata sealt enam maha. Saan hästi aru, kui autor ütleb, et loomeakt on vabanemine ja ülenemine, milles peitub jõuelamus. Maailma tegelikkus on viirastuslik. Ka see on arusaadav. Mis edasi? Kas piisab "küpsest immanentsusest"? Ei piisa, nagu edasisest selgub, sest "geniaalsusele määratu" saatus selles maailmas on alati traagiline, tal pole jõudu kohaneda selle maailma nõudmistega. Kuidas ka ei oleks, väärt juhtnööre Berdjajevi ekstaatilise teose lugemiseks pakub Peeter Toropi asjatundlik järelsõna.

Ruth Rajamaa "Katkenud laul. Pirita klooster 1407-1607" (Argo, 2018). See on süvenenud ja allikatruu vaade Pirita kloostri ajalukku kahe sajandi jooksul, muljet avaldava uurimustöö vili. Autor rõhutab eessõnas, et tegemist on mitte ainult ajaloolaste ringile, vaid laiemale lugejaskonnale mõeldud teosega.

Püha Birgitta isik on meil vähetuntud, nagu keskaegsed pühakud enamasti, aga  Pirita kloostrit ja sellenimelist festivali teavad kõik. Kuidas ikka nii sai minna, et üks 14. sajandil elanud rootslanna sai Jeesus Kristuselt ja Neitsi Maarjalt ilmutusi, mis viisid birgitiinide ordu rajamiseni? Kuidas oli just Birgittal õnne, et ta suutis oma ilmutustega jõuda niikaugele, et paavst teda tõsiselt võttis ja uue ordu rajamisele oma kinnituse andis? "Keskajal oli formaalse hariduseta naistel üks vähestest võimalustest raamatuid kirjutada – ja seega oma mõtteid inimestele edastada – üles tähendada oma ilmutused," kirjutab Ruth Rajamaa. Missugust sõnastust me Birgitta loometegevuse kohta ka ei kasutaks, ei saa kuidagi vältida järeldust, et Pirita kloostergi on sündinud ilmutuspõhiselt, kõrgemate jõudude kaasabil. Huvitav on see, et Birgitta ilmutused seostuvad omal moel Berdjajevi üleskutsega, sest eks kutsu Berdjajevgi säärasele loomingulisusele, mis eeldab radikaalset irdumist selle maailma vangistusest ja kuuletuma kõrgemale sõnumile. Püha Birgitta oli kindlasti "küpselt immanentne" isik, kui tarvitada berdjajevlikku sõnavara. Berdjajevlikult jätkates võiks öelda, et Birgitta ilmutustes kehastus jumalik loomingulisus, aga lisaks olid need suutelised reformima ka maapealset elu.

Anu Saluäär "Lähedased rannad". Kirjutisi 2008-2018 (EKSA, 2018). Tuntud tõlkija ja Loomingu Raamatukogu kauaaegse toimetaja kogumik viib meid Põhjamaadesse, olles asjatundlikuks teejuhiks paljude Rootsi, Taani ja Norra kirjanike loomingusse, mille sünd jääb enamasti tunduvalt hilisemasse aega kui eelmises raamatu alusfiguuri Birgitta Birgersdotteri eluaeg (1303– 1373). Erinevates väljaannetes ilmunud kirjutisi iseloomustab läbikaalutud sõnastus ja erinevate allikmaterjalide põhjalik tundmine. Tulemuseks on väärtuslikud pildistused Põhjamaade kirjanduses toimuvast.

Kõige uuem mu laual pooleli olev raamat on küll õhuke, aga see-eest tuumakas. See on Indrek Koffi "Saja rahva lood. Pildid Jüri Mildeberg" (Härra Tee ja Proua Kohvi, 2018). Soovitan kõigile, see on ägedalt hea.