Mis pooleli? Vastab Heli Allik ({{commentsTotal}})

Heli Allik
Heli Allik Autor/allikas: erakogu

Rubriigis "Mis pooleli?" räägivad kirjanikud, tõlkijad, kirjastajad, kriitikud ja fanaatilised lugejad, mis raamatud neil parasjagu lugemislaual ja öökapil lebavad. Järjehoidja on tõlkija ja kriitiku Heli Alliku käes.

"Kui ma ei loe töiste asjade pärast, olen ma väga egoistlik lugeja. Siis ma ei mõtle, et peaksin end kurssi viima, harima, silmapiiri laiendama, teadlik olema, teemasse süvenema või igal juhul kultuuri toetama. Siis ma ajan kõik süüdimatult segi, kirjanduse ja tolmuimeja kasutusjuhendi, suured autorid ja väikesed kommenteerijad, tõlkimise ja isekirjutamise, ekraanid ja raamatud, pikslid ja tindi, pildid ja helid ja nii edasi. Siis ma otsin elektrilööke – aga elektrit leidub ju teatavasti isegi elektrikalades.

Kui ma avastasin Steve Roggenbucki ("A Poet from the Internet", nagu ta end ise ühes intervjuus on "positsioneerinud") videod, olin ma nii rabatud, et tahtsin temast tervele ilmale kuulutada. Juhuslikult ei pääsenud sellest ka dramaturg Laur Kaunissaare, kes ütles: "Ta kirjutab nii, nagu ta pole ise midagi lugenud ega teakski, kuidas peab. Otse veeni, ilma "kirjanduseta"." Ja lisas: "Kui kultuur üldse on, on ta toores ja vaevu stiilivormides püsiv energia nagu seesama Roggenbuck, sest mida muud maailmaga silmitsi seistes tundagi, igal ajastul ise stiilivormis." Üks annus Roggenbucki kipub minu igas päevas siiani olema. Kuigi internetipoeet ise on juba mujale liikunud.

"Ma tunnen, et see on luule, aga miks?" küsis Mirjam Parve koos Merle Purrega Värske Rõhu sügisnumbris avaldatud vestlus-arvustuses Tõnis Vilu raamatust "Kink psühholoogile". Nüüd hiljuti ilmus Tõnis Vilu "Libavere", mis läheb veel kaugemale. Ja kuni see mõistatus ei ole lahenenud, lasen ma mõlemal raamatul enda jaoks sõnade, asjade, inimeste ja õigekirja suhteid väga hea meelega iga päev ikka uuesti lahti võtta ja siis täiesti teisiti kokku seada.

Siis, arvestades näiteks vaid üht viimast Õhtulehe uudist pealkirjaga "VÕIMAS! Nublu kontsert täismajale võinuks Kultuurikatlal katuse pealt lennutada!", on kõike muud kui originaalne öelda, et minagi, pensionieelik, kuulan viimastel kuudel tihti tema laule. Ja räpisõnad pole, nagu teada, üldiselt lugemiseks. Aga samal ajal võlub mind väga tema laulutekstide Youtube'is ka visuaalselt jälgitav lustakas süntaktiline keeleuuendus. "Tore õhtu, klubis pole õhku / gin tonic, tõstab vererõhku / ja ma kuulsin, linna pealt huupi / et su vend, tahab panna mulle luuki" ja nii edasi – nagu ütleb üks paks ja tore raamat mu lauanurgal, Gilles Philippe'i ja Julien Piat' "La langue littéraire", mis on ilmunud juba aastal 2009, aga mille just soetasin, sest selle 576 lehekülge on tõesti rikkalikud – kui grammatilised komad liiguvad lauses teise kohta ja asenduvad kõnerütmikomadega, liigub kirjandus teisal inimestele lähemale.

Üllatav on Kalju Kruusa kevadel ilmunud luulekogu "Kümme kükki". Selline tunne on, nagu tal oleks õnnestunud erinevaid keeli (eesti, jaapani, vene, inglise, hiina), kirjasüsteeme (kirillitsa, silpkiri, logograafiline kiri, häälikkiri), esituslaade (luule, proosa), kirjalaade (paks kiri, kursiiv, suurtähtkiri) ja kirjutamise režiime (luuletamine, tõlkimine) kokku segades imelikul kombel kokku jooksutada ka mingisugused olemise erinevad tasandid, mis justkui üheskoos olla ei saaks. Selliste, ma ei tea, kuidagi sõnatektooniliste liikumiste vahel on huvitavalt ebakindel olla – valitseb meeldiv oht, et sind tabab peapööritus ja sa kukud otse universumi südamesse.

Keiti Vilmsi defineerimatut tegevust olen ma juba nii palju analüüsida üritanud, et piinlik on seda juttu hetkekski veel üles võtta. Aga, nagu on öeldud, "Ravi kestab. / Tema mõju / ma ei mõelnud välja."

Ma ei tea, kas seetõttu, et olin suvel tänu Mudlumi Muhu Muda talule üpris isiklikult seotud loomemajade loomise (või mitteloomise) küsimusega ja seeläbi igasuguse loomise küsimusega üldse, või hoopis selle pärast, et kunagi ammu, aastal 2013, lugesin etenduskunstnik Kaja Kannu raamatut "Eratee" ja sattusin vaimustusse sellest värskest häälest (just eile rabamatkal ütles üks tantsukunsti skeenet hästi tundev sõber, kellele ma taas elevust ei suutnud väljendamata jätta, et "Kaja Kann õppis ennem mõtlema ja siis kirjutama" – ja see oli väga suur tunnustus, nii tuleb seda mõista), igal juhul lugesin ma, aga loen kindla peale mitu korda veel ka tema artiklit "Residentuuride ajutine aeg" viimasest TMK-st, mis oli lingitud ka siiasamasse kultuuriportaali. Seda on täiesti imelik öelda, aga see tekst mõjub oma ideede korraga täielikus absurdses radikaalsuses, ja samas just iseenesestmõistetavuses – kokkuvõttes, ühesõnaga, lootusrikkuses – kummastavamalt kui mõni ilukirjandusteos.

Leinas pöördun ma siiski pahatihti tagasi Horse ebooks Twitteri juurde. Konto lõpetas järk-järgult tegevuse, kui miljonid vaimustunud lugejad said teada, et selle nii seosetute ja naljakate non sequitur-säutsude, et need muutusid otsast täiesti geniaalseks, taga ei olegi siiski spämmirobot, vaid inimene (!). Aga ma skrollin minevikku.

Ja öölaual on mul selle ilmumisest saadik Peeter Volkonski tõlgitud Nareki Grigori "Nutulaulude raamat" – tekst, mis "mõjub tuhat aastat pärast kirjutamist – kuid mis mõjub ka tuhat aastat enne kirjutamist". See vist jääbki sinna."

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: