"Kui läheneda küsimusele rangelt, siis on mul hetkel pooleli ainult üks raamat – Tom Wolfe'i "Edevuse tuleriit". Ostsin selle äsja Helsingist, sest mulle meeldib lugeda soome keeles mahukaid romaane, sedasi säilitan võõra keele tunnetust. Olengi lugenud mitmeid nüüdisromaane just soome keeles, sest eesti keelde pole neid veel tõlgitud – näiteks Jonathan Littelli "Eumeniidid" või Roberto Bolaño "2666". Viimati, sel suvel, lugesin soome keeles Paul Austeri 2017. aastal ilmunud 1100-leheküljelist romaani "4321", korralik suvelugemine. See on mahukas lugu 20. sajandi teise poole Ameerikast, ühe tegelaskuju neli erinevat elukaart.

Siit jõuangi pooleliolemise teise tasandini. Mõjukad raamatud, filmid ja laulud jäävad pooleli ka siis, kui oled parasjagu nende lugemise, vaatamise või kuulamise lõpetanud. Lugemisakt võib lõppeda, aga loetu üle mõtlemine mitte. Järelemõtlemine on mõtlemise üks ägedamaid vorme ja raamatute üle võib mõelda järele aastaid. Selles mõttes pole ma kindlasti veel lõpetanud "Kolme musketäri", "Arabella, mereröövli tütre" ja paljude muude ägedate raamatute lugemist. Ilma naljata, hea raamat jääbki pooleli.

Aga samas võib vaadata pooleliolemist ka intensiivsuse vaatevinklist. Millised teosed sunnivad hetkel kõige rohkem enda üle mõtlema? Selles plaanis pean kindlasti mainima Konrad Lorenzi "Niinimetatud kurjust", mis on suurepärane pilguheit agressiivsusse. Ja agressiivsuse kontrollimise osas on inimesed üsna hädised.

Kui aga vaadata pisut laiemalt, viimase paari aasta lõikes, siis tõstaksin esile Erwin Schrödingeri "Mis on elu?". Selle raamatu mõtestamine on pooleli mis pooleli, sest selle lugemisega seotud küsimused – mis on inimese "mina", kust pärilikkusaine ja keskkonna vahelisest pingest me selle "mina" õieti leiame ja mis me temaga pihta saame hakata? - lõppevad mu peas arvatavasti just siis, kui lõppeb mu pea."