Mis pooleli? Vastab Krista Kaer
Rubriigis "Mis pooleli?" räägivad kirjanikud, igasugused kirjandusinimesed ja fanaatilised lugejad, mis raamatud neil parasjagu lugemislaual ja öökapil lebavad. Järjehoidja on tõlkija ja kirjastaja Krista Kaera käes.
Mul on küll üldiselt kalduvus lugeda raamatud järjest lõpuni, aga paraku tuleb mõnikord vahepeal paus teha, et kirjastusse saadetud käsikirjadesse pilk heita. Seepärast on mul paras virn raamatuid, mille kohta ma kinnitan endale, et üsna varsti loen need kenasti läbi. Praegu hakkab läbi saama Merete Mazzarella "Vanaemadest ja lastelastest" ning see on tõesti nauditav lugemine. Aus ja väga tänapäevane raamat mööda maailma laiali paisatud peredest, aga kulub väga ära ka vanaemadele, emadele ja lapselastele, kes elavad üsna lähestikku. Mazzarella kirjutab küll eelkõige Soomest, aga see kõik kehtib ka Eesti kohta. Mul tekkis suur tahtmine tema teisi raamatuid lugeda, sest kirjutanud on ta palju.
Võib-olla on esseistikat ja kogumikke kergem kui ilukirjandust vahepeal pooleli jätta ja siis selle juurde tagasi pöörduda. Loen juba tükk aega Ursula K. Le Guini esseekogumikku "Dreams Must Explain Themselves". Ursula K. Le Guin on minu jaoks väga oluline kirjanik juba sellest ajast peale, kui ma tõlkisin "Pimeduse pahema käe". See kogumik valmis tema enda eessõnaga üsna napilt enne ta surma ning annab ülevaate tema artiklitest ja esseedest ajavahemikus 1972 – 2004. Üsna palju on siin juttu ulme ja fantaasiakirjanduse positsioonist ja sellest, et paraku arvatakse ikka veel, et neis žanrites kirjutatud raamatul pole "päris" kirjandusse asja. Praegusekski pole see vaidlus vaibunud, kuigi mind paneb ikka imestama, millise erakordse usinusega osa inimesi piire tõmmata ja neid valvata tahab. Ursula Le Guin püüdis seda hierarhiat lõhkuda ning rõhutas ulme ja fantasy väärtust elu lõpuni. Aga ta ei kirjuta muidugi ainult sellest ning ta stiil, sõna valdamine ja argumendid on nauditavad ka siis, kui ma näiteks tema raamatuarvustuste puhul temaga päris kõiges ei nõustu.
Ja ilukirjandusest olen vahepeal vastumeelselt kõrvale pannud William Boydi uue raamatu "Love Is Blind"/Armastus on pime" ning prantsuse autori Virginie Despentes'i "Vernon Subutexi" ingliskeelses tõlkes. Kumbki on omal viisil haarav ja mõlemad loodan lugeda varsti lõpuni.
Toimetaja: Valner Valme