"Lapsed läksid kooli ja mõtlesin, et kas peaks ise nüüd ka midagi õppima või õpetama. Kumbagi nagu väga ei taha, ei oskagi, aga kuna Remsu viitas meie köögi istungi järgselt, et muidugi mahub mockumentary ja documentary vahele veel terve rida pseudodokfilmiformaate (ma olin Remsule ninatargalt saatnud variandid, mis netist avastasin) ja ma võiksin neist lugeda tema raamatust "Filmidraamatehnika" (mida olin ammu kavatsenud lugeda nagu paljusid teisi raamatuid), siis tahtsin kohe raamatu tellida, aga see maksis ligi 25 raha, mis ma kärmelt õlleks ümber arvutasin. Kas loobuda nii mitmest õllest Remsu kasuks? Remsu võiks muidugi uhke olla, aga...

Nõudsin raamatu pdf-faili Remsult välja ja tõin köite veel Rahvusraamatukogust lisaks. Küll sealt on nüüd lihtne laenata. Tellid netist ära, jalutad kohale ja alustad kohmakalt: "Tellisin, noh, vist selle raamatu..." ja sa ei jõua lauset lõpetada, kui raamat sulle juba riiulilt ulatatakse.

Kuivõrd Remsu on koolides õpetamise sinnapaika jätnud, siis nüüd olen teinud tast eraõpetaja ja kui midagi segaseks jääb, küsin Messengeris. Meid liidab Remsuga, et oleme mängufilme kirjutanud, aga ühtki neist pole valmis tehtud. Kaks tarka koos.

Teine raamat, mis laualt etteheitvalt otsa vahib, on Lawrence Ferlinghetti "Coney Island of the Mind".

Ühel Kohaliku kohviku terrassiistungil otsustasime Karl-Martiiniga, et tõlgime selle ära ja lähme Ferlinghettile San Franciscosse külla. Seda enam, et mees saab tuleval aastal sajaseks. Ja me mõlemad oleme ta "Coney Islandit" juba aastaid tagasi lugenud ja see on oluline nii meile kui üldse. Ferlighetti kõige tuntum asi.

Kord ma ootasin Ferlinghettit tema City Lightsi raamatupoes San Franciscos tund aega – anti lootust, et vana onks võib läbi tulla, aga Ferlighetti see kord ikka ei tulnud. Ega ma olekski Ferlinghettiga miskit rääkida osanud muud, kui et tere, Lawrence, olen Peeter Eestist. "Ah, et Eestist ja Peeter, nojah..."

Ehk polekski rohkem juttu tulnud.

Aga "Coney Island" oli vist esimene ingliskeelne luulekogu, mida kooli ajal käes hoidsin ja lugesin, sest see oli klassivend Reinul ja ma kirjutasin sealt välja luuletuse "Don't let that horse eat that violin/ cried Chagall's mother..." ja õppisin pähe. Ja peas on ta enamvähem siiani. Piret võttis teise köögiistungjärgu käigus köite ja kontrollis. Peaaegu klappis. Aga nelja või viit ta mulle ei pannud ja nii ma polegi sel õppeaastal veel hindeid saanud. Remsu pole ka hinnanud ei mu käitumist ega hoolsust.

Ainus viga on, et ühel hommikul meeltesegaduses kustutasin osa valmissaanud tõlget ära. Ja mul on juba varasemast tõrge teha uuesti asja, mille olen valmis teinud ja mis arvutist kaob. Kui on oma asi, kirjutan enamasti hoopis uue teksti. Aga ma ei saa Ferlinghetti tõlke asemele uut Ferlinghettit kirjutada.

Lauanurgal, mille poole ei julge vaadatagi on ridamisi raamatuid, millest olen pidanud kirjutama, Airis Ermest Brodski ja Kai Kasest Danteni, Leo Luks ja Greatful Deadi plaat nende vahel. Koolis ei õpetata olulisi asju, näiteks, kuidas jätta kodutööd tegemata nii, et pahandust ei tuleks. Astrid Lindgren soovitas koolis õpetada, kuidas komme paberist lahti võtta, ei, õigupoolest pidi seda tegema õpetaja head eeskuju näidates. Jah, koolis on palju ebavajalikku ja vajalikku vähe. Vana trots lööb mus välja. Aga õllepudeleid õppisin avama hoopis kooli vetsus ja nurga taga, nii et midagi ma siiski omandasin.

Lindepuu poola kirjanduse tõlked ootavad rivis, neid jaksan lugeda aeglasemalt, kui Lindepuu tõlgib.

Ah soo, seda, mida Eeva Park kirjutab oma vanematest, Minni Nurmest ja Aadu Hindist raamatus "Minu kuninglikud kaelkirjakud", tahan tingimata lugeda, aga raamatut veel pole. Samuti, mida Maimu Berg kirjutab Vaino Vahingust samas "Kirjanikud kirjanikest" sarjast, mida esitleti laupäeval Kadrioru raamatutänaval ja kus minugi soperdis ilmus."