"Kui olin läbi lugenud tänapäeva ühe tuntuma ajuteaduse populariseerija David Eaglemani raamatu "The Brain: The Story of You" (Canongate Books 2015), mõistsin, et olen õnnega koos, et ka minu kolba sees on umbes 1345 grammi hallollust, mis koosneb ligikaudu sajast miljardist neuronist ja mis on peaaegu niisama keeruline kui meid ümbritsev universum. Ja et pilt lõpmatust universumist sünnib meie kolbas täielikus pimeduses tänu sadadele triljonitele ühendustele nendesamade neuronite vahel. Ja et ümbritsevast saame aru ainult sedavõrd, kuivõrd meie aju seda meile tõlgib. Ja et seda, mida ta tõlgib, on ikka väga vähe, võrreldes sellega, mis tegelikult olemas on. Ja et tegelikkus eksisteeribki võib-olla ainult meie ajus.

Ajuvärk hakkas mind huvitama, varsti sisenesin julgel sammul Viru Keskuse Rahva Raamatusse, pistsin käe populaarteadusliku kirjanduse riiulisse ja koukisin sealt välja järgmise Eaglemani raamatu (kirjutatud koostöös helilooja ning kompositsiooniõppejõu Anthony Brandtiga), mis kannab pealkirja "Runaway Species: How Human Creativity Remakes the World" (Canongate Books 2017).

See raamat räägib loovusest ning seda oli äärmiselt kosutav lugeda. Kui ma lastekirjanikuna õpilastega kohtumas käin, küsitakse minult alati, kust tulevad ideed. Olen tavaliselt seletanud, et ideed tulevad raamatuid lugedes. Ega mind keegi eriti uskunud ei ole, aga Eagleman ja Brandt teevad oma raamatus puust ja punaseks, et meie ajul on imetabane võime töödelda informatsiooni. Kuid ainult seda, mida me talle sisse söödame. Aju ei töötle infot, mis on nutitelefonis, raamaturiiulis või internetis, ta töötleb ainult seda, mis me oleme oma "kõvakettale" salvestanud.

Seega võib rahulikult ära unustada äraspidise õpikäsituse prohvetite soovituse, et asjade pähe õppimisel pole mõtet, vaja on vaid teada, kust infot otsida. Loovuse seisukohalt on nii, et kui peas midagi ei ole, ei mõtle aju välja ühtegi uut asja. Isegi Newton, kellel oli tõenäoliselt inimkonna ajaloo üks ägedamaid ajusid, tunnistas: "Kui ma olen näinud kaugemale, siis seetõttu, et olen seisnud hiiglaste õlgadel." Ja seda mitte sugugi ainult selle pärast, et tema kauaaegne rivaal Robert Hooke oli Newtonist kasvult tunduvalt lühem.

Ei ole võimalik kokku lugeda tunde, mille vältel Newton oma aju Eukleidese, Kepleri, Galilei, Koperniku ning paljude teiste töid lugedes toitis. Ning kõigest sellest sündis raamat, mis juba mitu aastat püsib mu öökapil Piibli kõrval ja mida ma mõnikord, kui uni ära läheb, kordamööda pühakirjaga loen. See on Newtoni "The Principia". Loed ja mõtled, et oli sel mehel ikka aju.

Kuid Eaglemani lugedes selgub, et sinu ja minu aju on täpselt samasugune nagu Newtoni oma, seda tuleb vaid õigesti kasutada. Eagleman väidab, et aju loomingulisus rajaneb kolmel (inglise keele) B-l: Bending, Breaking ja Blending (eesti keeles vastavalt painutamine või väänamine; tükeldamine või purustamine; segamine või ühendamine).

Esimene tähendab originaali (loodusliku või tehisliku) muutmist (mõelge kas või ratta leiutamisele või kuulake Youtube´ist Rowan Atkinsoni sketše, kohe saate aru, mida see tähendab). Teine tähendab terviku jaotamist osadeks (millest igaühest võib arendada uue terviku; võtame kas või sonetipärja või selle, mis toimub Euroopa Tuumauuringute Keskuse osakestekiirendis). Ning kolmas tähendab erinevate osiste kokkusegamist (nt kahest juba tuntud ainest või osast võib kokku panna ühe uue; sellel võttel rajanevad uued "revolutsioonilised" tooted, olgu siis esimene iPhone, Queeni "Bohemian Rhapsody" või mõni "täiesti uudne" kirjandusteos või veebilahendus).

Aga lugemist ootab 21. sajandi kliinilise psühholoogia rockstaari ning hämmastavalt eluterve mõtlemisega teadlase ja õppejõu Jordan Petersoni raamat "12 Rules of Life: An Antidote to Chaos". Olen juba uudishimulikult esimesi peatükke piilunud ning psühholoogi nõuanded paistavad olevat üpris mõistlikud: kui oled elult peksa saanud, ära tõmbu kössi, vaid aja selg sirgeks ja pea püsti! Ära võrdle ennast kellegi teisega, vaid ainult sellega, kes sa ise olid eile! Ära lase oma lastel teha midagi, mis paneks sind neid põlgama!

Näib, et mees teab, mis ta räägib.