"Tasapisi olen hälbinud pluralistlikku hedonismi. Käsil on mitu raamatut korraga ja mõni kipub seisma jääma. Aukoht kuulub linnakorteri vetsus olevale raamatule, mis on Salman Rushdie "Moor's Last Sigh". Korralik suur raamat, aga kuidagi etteaimatav. Lohutuseks võtsin just V. S. Naipauli esimese jutukogu ette -- "Miguel Street". See on elutoa kapil ja ausalt öeldes pole üks väike tüdruk mind eessõnast kaugemale lubanud.

Maamajas lõpetasin Naipauli sünge romaani "Guerillas", mis on inspireeritud Michael X-i tegemistes Trinidadis. Aga põhiteema on naiste ja meeste suhted, Naipaulile omaselt psühholoogiliselt kalk ja füüsilise vägivallani minev. Mees sülitab naisele suhu ja naine erutub sellest. Ma ei julgeks seda iialgi katsetada, aga veenvalt on kirjutatud.

"Guerillas" oli nii häiriv lugemine, et avasin kergemat lugemist lootes Vaino Vahingu "Noore Undi". Seal on naljakas koht, kus Unt hüsteeritseb, et miks Vahing talle viina ei paku, kui kellelegi teisele eelmisel nädalal pakkus küll. Õieti pole see üldse lõbus raamat. Ja tüütab. Telefonis romaani alguse ettelugemine, teatrikommentaarid, üks seltskond ja teine seltskond, mingid hõõrumised ja jutt sellest, mida kirjutati või plaaniti kirjutada ja kui palju see või teine teatris palka sai. Häirib, kui inimesed tegemise asemel sellest räägivad. Olgu, Undi Gombrowiczi lavastused Vanemuises olid mulle elumuutev kogemus. Aga neid tegi vana Unt, mitte noor.

Tegelikult on üks Naipaul pooleli ka, "An Area of Darkness" -- "Pimedusemaa". See räägib ringreisist Indias, kus kõik kohad on täis, kasutades "Terevisioonist" kuuldud sõna, ekskrementeerivaid inimesi, ja kus kõik täidavad mõttetult oma kasti järgi määratud rolli. Näiteks koristaja ei korista, vaid on koristaja, valades sopast vett üha põrandale laiali.

Põhimõtteliselt on pooleli ka Mehis Heinsaare luulekogu "Pingeväljade aednik", mis võiks kevadel Kulka preemia saada. Põhimõtteliselt, sest lugesin selle sõbranna juures diagonaalis läbi, aga tahaksin osta ja rahulikult nautida."