Arvustus. Tühjus ja tiivavalu ({{commentsTotal}})

Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar Autor/allikas: Urmas Vadi

Uus raamat

Mehis Heinsaar

"Pingeväljade aednik"

Verb, 2018

 

Lugeja on unustatud luhaservale. Seal hõljub aoaegne briis. Ta näeb taamal jõekääru, kaarduvaid pajusid, leppasid. Ta üritab astuda mõned sammud, aga jääb kinni vanasse kulusse. Ent siis märkab ta midagi. Mingit liikumist natuke eemal. See on Mehis Heinsaar. Ta üritab ületada luhta luha endana. Olla terve ületamise aja luht. Tal on silmis suure avaruse rahu ja ta üritab kõigest väest olevikuigavikust, luhaajast mitte väljuda, ta tahab olla selles tõelise tundmuse hetkes.1

Pealtnägev, innustunud lugeja võiks aga üritada igat siinses kogus leiduvat luuletust lugeda luhana. Lugeda nii, nagu Heinsaar tuleb üle luha, nagu ise tuleks üle luha. Olla korraga ainult selle luuletuse juures, olla sellena, olla see. Mitte vajuda mujale, enda tühiseisse asjusse. Kui see õnnestub, siis teada, et tegelikult piilub Heinsaar kogu selle aja salaja tihniku servalt. Vaatab teda lugemas, vaatab teda luhtumas.

 

Kaduma kippuv jõud

"Pingeväljade aedniku" põhiküsimus võiks olla jõu ja nurjumise vahekord. Suve ja talve vahekord. Võimatuse ja võimise vahekord. Igitalvine väsimus versus varasuvine maantee. Kuid minemise lootus on talvel kuidagi kasutu, see on vedelemine tülpimuse lummas, tagajärjetu unistamine. Kui veel ei saa minna matkale. (Põhimõtteliselt saab, aga milleks vaielda – kõik teavad, et see pole see.) Kogus on palju luuletusi kammitsais kellestki, keda kimbutavad kutsungid mitme päevateekonna kaugusel. Sees on mugavused, väljas seiklus, terav ja aus elu. Toas võib olla päevi, mil rõõm isegi mitte ei vilksata sinilinnu kombel puude vahel. Peab ootama isikliku jõu kujumuutust, et

üldse

           üldse

                     üldse midagi teha tahta. Sest kui ei suuda minna välja, kuidas tuua tagasi Jõud, mille abil suudaks minna välja? Aga see on ju klassikaline Naatan Vaerase2 küsimus!3

Raamatu alguses on Jõud veel hulkvel, lõpu poole ta naaseb. Joonistub kena kaar, elu saab (taas) uhutud kevadesse, väljadele. Andrus Org on põhjalikult lahanud Heinsaare loodustunnetust ja kirjutanud: "Heinsaarelik maailmataju kasvab välja loodusega seotud nähtuste ja protsesside hoolsast silmitsemisest, mis peaaegu alati viib mingi müstilise nihke või kummastavuseni."4 Põhiline nihe siin raamatus võikski olla müstilise jõuelemendi tagasitulek. See tulekuhetk on omamoodi ekstaas, midagi sarnast Jaan Maatamehe surmaeelse loodusesse sulandumise ja tantsuga või nagu Gerko äratundmine endas.

Mida siis ikkagi peab tegema selleks, et Jõud tagasi tuleks? Tühjuse ja elujanu tasakaalu küsimust käsitles Heinsaar essees "Internet ja luuletaja". Üks vastuseid on oskus olla eikuidagi, oskus mitte summutada oma tühjusetunnet, valu. Tsiteerin: "Sest elav inimene, mõtlev inimene, ja eelkõige kasvav, arenev luuletaja peab läbi tegema ka need igapäevased vahealade tunnid, need paar-kolm deemonlikku tundi, mil meeled tajuvad intensiivsemalt olemise tühjuse painet. Peab vahtima enne magamajäämist unetuna lakke, mitte end filmi abil magama uinutama .."5 Ja tal on õigus. Õhtul aegamisi voodile lähemale liikuda, ükshaaval lampe kustutada ja siis summutada see viimane, teades, et nüüd peab jääma üksi pimeduse ja une vahele – see on tõeline julgustükk. Just nendes hinge- ja vaimupadrikutes tuleb siis sumbata, endaga silmitsi seista.6 Tsiteeritud essee kontekstis võiks öelda, et Heinsaar ütleb proosas paremini seda, mille ütlemine muidu, üldiselt, teistel luuletajatel, tuleb paremini välja luules. Tsiteerin selle tõenduseks veel: "Elu on iha ja tühjuse, metsikult kauni elutungi ja absoluutse mõttetuse aina uuenev, mänglevalt uuenev põiming."7

Tühjuse mõttes on teine keeruline piirkond ajas keskpäev. Tema seintel on seieriteta kellad, ta sunnib inimest eneses aega veetma ja talle ei saa kuidagi ära öelda. Ainult ühe fataalse vea on autor teinud: keskpäevakirjeldus on tal liiga romantiline ja seiklusrikas. Seal sõutakse venega mööda kuhtuvatest linnadest, põuastest nõmmedest, luitundvalges tornis pakutakse isegi rammusat veini … Aga muidu on kõik õige. Palju turvalisem ongi olla õhtupooliku mees.

 

"Aga mis muud kohustust saab luuletajalt üldse nõuda, kui olla elus ja kõige olevaga vaikselt kaasa hingata?"8

Looduses viibides pole päeva pelgamiseks põhjust. Seal on paslik olla kogu aeg ärkvel. Kui jõud tuleb tagasi, oled ka ise rohkem looduse moodi. Selle luulekogu minakesed ei suuda mitte sumbuda loodusesse. Nad seletavad ennast looduse kaudu, aga mitte sellepärast, et on temaga sarnased või loodus on neile kuidagi olemuslik, vaid – see ongi tema, see ongi nemad. Nad kuuluvad sellesse rohkem kui igale poole mujale.

Rändaja õnne sarnane liikumine luuletuses "Ole kes oled" (männik, Surm, sohva, mõte vms) juhatab kerge peanoogutusega, et kõige parem oleks ikkagi olla "jõetagune luht, / kus uinumas / kerratõmbunud / rebane" (lk 15). Sest see on lõpetatus ja rahulolu, see on see, millele kaamera pidama jääb ja pärast mida läheb kõik mustaks, pärast mida on kõik juba olnud. Sellist mitmekesisuste ülesloetlemise võtet, nagu eespool näiteks tõin, kasutab Heinsaar kogus sageli, demonstreerib elu kirevusi, aga enne seda – märkab. See on enda jaotamine maailma ja laiali. Sama oluline kui on tunda inimhinge, on tunda maastikku, sest see on mõnes mõttes sama. Valdav maastik selles teoses on muide roostik.

Olla palju. Olla loom, olla mõnulev saarmas, liikuda järjest kaugemale oma inimminast, inimilmast. Või olla lind. Õigupoolest ongi see tiivuliste raamat. Tiivavalu raamat. Tiibadega raamat, kui soovite.9 Tuleb välja, et lind on universaalne ülekandevariant. Kui koorida endalt kõik igapäevakihid ja teistele mõeldud näod, jääb alles üks ehmunud ilmega lind. Sulgloomake on puändiks ühes rahulikus tuba ja tühjust kirjeldavas luuletuses, mis aga ootamatult ja humoorikalt lõppeb: "Seinal rippumas / noore-ea pilt / hoburästana" (lk 24). Mõnikord ka luules lastepärasusse või naiivsusse kalduv Heinsaar on selles stroofis soojuse, totakuse ja sügavuse oskuslikult kokku põiminud ning näitab selgelt, kes või mis oleks kõige etem olla. Kohe täiesti teine liik! Vahest ei peaks alahindama seda lihtsat, aga ikkagi imetabast fakti, et linnud suudavad lennata. Ka jõud tuleb tagasi vana haigru pilguga silmades. Ise keskmes on lind. Andrus Org on märkinud: "Heinsaare looduskujutuses pole tunda asist hoiakut või pragmaatilist suhtumist. Loodust kujutades kirjeldab ta eelkõige teisi võimalikkusi ja nähtamatusi, osutab avastamata potentsiaalile, rutiinitagustele tähendustele, viirastuslikele võimalustele. Ennekõike on Heinsaare meetodiks avastada looduse hämarat poolt, tema salapära ja varieeruvusi, ent ka temas peituvat muinasjutulist alget."10 Seda see Jõu tagasitulek ka on, omamoodi imemuinasjutt.

Heinsaarele omane maailmade avastamise rõõm, n-ö Kolumbuse-pilk11, on selles kogus muundunud aedniku pilguks, mis on sarnane, aga pisut teise rõhuasetusega uitamine-avastamine enese sees. Aednik peab ringi käima ja kastma oma sisemisi taimi, paitama mõtteid, sosistama neile lahkusi nagu taimedele aknalaualgi. Aednik ja ta mõtteidud peavad koos laulma-palvetama, siis nutma-naerma ja katarsiseni jõudma. Seejärel peab nendega õhtuks hüvasti jätma, laskma endal ja neil puhata. Sugestiivses, peaaegu posivas luuletuses "Julge aednik" palutakse, et hirmrohi lööks eneses mahlaka rohuna vohama. Miks peaks esmapilgul negatiivse orasheinahirmu tärkamine ja kasvamine kuidagi soovimisväärne olema? Sellele leiab vastuse Heinsaare 2008. aastal ilmunud esseest "Teadmised, hirm ja loovus"12, milles autor postuleerib, et hirm on erakordselt vajalik loovale inimesele, Loovale Vaimule. Teadmatust, hirmu, eksimusi, üksindust ja ängi ei peaks mitte eemale peletama, vaid vastu võtma13: "Just sellistes äraspidistes meeleoludes viibimise julguses peituvad sageli originaalsed ja mõtlemist edasi viivad pool-, veerand-, kümnend- ja sajandiktoonid."14 Niisiis on julge ja loov aednik see, kes annab mõnes mõttes alla, pühitseb hirmu, lubab ta oma põõsaste vahele ja laseb tal südaöise vihma toimel veelgi vohada.15

 

""On viimane aeg mõningad kirjakohad / ümber teha," / sosistab ta öömusta sõrmega / kollaseid tähti ähvardades" (lk 38)

Kogu keeleilma kiigates torkavad esimesena silma sagedased ohked ja hüüatused.16 Näiteks ohates kõnetamine, tänamine, otsene pöördumine mõne loodusilmingu poole või hoopis lootusetuse tunnistamine, mõned ohked aga näitavad, et ikka jagub energiat tundmiseks, reageerimiseks, kommenteerimiseks. Kogu ühes nõrgimas luuletuses ("ah! – kõik need armastused / mis piiskadena on viibimas õhus", lk 83) tähistab ohkamine-õhkamine küll teatud eufoorilist seisundit, tunnetuslikku kõrghetke, ent ei tee esitatavaid sentimente kuidagi siiramaks. Kuidas neid lauseid tõsiselt võtta? Luuletuses "Mäletaja mulla all" toimub see kuidagi loomulikumalt. "Oi, oi, kuis küll tahaksin teada, / oi, oi, kuis küll ihkaksin meenutada" (lk 64). Kahekordne oitamine meenutab humoorikat rahvalaulu (mida rõhutavad ka muud kordused). Eriti kui kujutada ette, et nõnda ohib soolatüükaga nõiamoor, kellele see mulla all mäletav kolbaluu kuuluda võis. Nõnda on võte mõnel juhul andestatav, aga kõikjal see siiski edukalt ei toimi.

Häirib ka tehtult luulelik sõnajärg ja üleliigsete sõnade kasutamine riimi täiteks. Sellised sõnad on "nüüd", siis", "küll", "seal", "sääl", "enam", "ju", "juba", "aga", "liig", "sest", "üha", "ka", "nii" jne. Võtkem paar rida: "Nüüd päevad ja kuudki / aasta-aastalt on lühemad üha" (lk 19) – sõnad "nüüd", "aasta-aastalt" ja "üha" justkui viitavad samale asjale ja on üheskoos liigsed. Või kohmakas "kinnisilmi nii näen"17.Sellele lisaks saab luulekeele jalapealt (pun ­intended) vanamoelis-poeetiliseks teha, luulelisustada, kasutades sõnu nagu "kuis", lühikesi verbivorme lõppudega -et, -nd või pistes sõna otsa -gi/-ki. Heinsaare luule on klassikaliseks ja ajatuks tunnistanud Tõnu Õnnepalu, kes pidas selle all silmas vormi, kujundite ja motiivide valikut ning tähendamissõnalisi mõttekonstruktsioone. Õnnepalu arvates on see Heinsaare luules nii tugevus kui ka nõrkus.18 Kuid ökonoomsus, täpsus ja loomulikkus, mille poole nimetatud võtete asemel püüelda võiks, ei tähenda, et ei saaks või ei võiks tunnelda ega olla siiski võluvalt ähmane, maalida meeldejäävaid maastikupilte.

Üks silmatorkavaid poeetilisi võtteid kogus on eitus, mitteteadmise, olematuse rõhutamine – maja, mida keegi pole kunagi ehitanud (lk 48), Eikeegi, kes haihtub nagu olnuks ta olemas (lk 38). Asju, mida samuti ei teata: kas tellida veel üks kohv (lk 13), puude nimesid (lk 22), õnnestava haiguse sümptomeid (lk 49), vastuseid küsimustele (lk 60), kuhu tuul on teel (lk 63), kuhu mina olen teel (lk 61), kes ma olin (lk 64), kes ma olen (lk 61), miks ma peale surma tagasi tulin (lk 66) jne. Kui neid kõvasid pähkleid on piisavalt ragistatud, saab vahepeal kasutada üht lähedalt seotud poeetilist võtet: kuu võib näiteks "vaikida [autori rõhutus] sellest, mis arme ja õudusi / maailmas ta vahepeal / näinud on" (lk 26). Ambivalentsus, ebamäärasus, ellipsid – juba kõhklejale Bernardile meeldis "triivimine konkreetsuste vahel"19. Korraks ehk tekitab see salapärase õhkkonna, aga paraku ei saa nii palju kordi ühe teose jooksul ennast teadmatusega välja vabandada. Ehk on mitteteadmises siiski vabastavat minnalaskmist, ehk on see seesama (juba mainitud) teadmiste turvalisusest loobumine ja julgelt segastesse hämaraladesse astumine, mõtetest loobumine tunnetamise kasuks. Tõepoolest, kui luuleminakesed ei tea, mis lähiajal saama hakkab, teavad nad ometi kuidagi tunnetuslikul tasandil seda, mis saab kõige lõpus ja peale seda (vt nt lk 63). Ja luuletusest "Saladus" aimub, et teadmine on ometi nii lähedal! Alati kuskil loori taga ja alati piilumas, aga jõutakse temani alles teispoolsuses. Võib-olla muu pole nii oluline. Heinsaare novellideski on sarnane ja igikorduv võte: tegelane tunneb, et keegi või miski on tulemas, ta ei tea, mis see on, aga läheb sellele ikkagi vastu. Või siis jõuab kohta, kus kõik teda juba tunnevad ja on tema saabumiseks ettevalmistusi teinud (tervitused, Ristikivi!). Ehk on nii, et mingid vihjed on saatus sulle jätnud, pudistanud metsa maha leivapuru, aga seda ei näe veel, sa lähed lõhna peale.

 

"Olen kuulnud, et te luuletate ja mitte halvasti"20

Geniaalses Heinsaare novellis "Suur hooaeg" varitseb kohvikuluuletaja Robert H. Suurt Luuletust. Ta ei tohi kaotada valvsust, sest Suur Luuletus võib rünnata ootamatult ja iial ei tea, kumb kumba varitseb.21 Või kas ta üldse tuleb ja kui tuleb, ehk liiga hilja? Näiteks alles siis, kui oled kahetsusväärsel kombel jõudnud tooliks muutuda ega suuda sulle ilmutuslikult saabunud värsse enam artikuleerida. Milline on aga selle kogu Suur Luuletus, mida poeet varitses või lausa kõrbes jahtimas käis?22 See võiks olla suurejooneline "Apoloogia nurjumisele", mis tegeleb taas allasurumatu allilmaga. Siin saavad sõna inetud mittekangelased, need, kellest tavaliselt ei räägita, need, kes ei saada korda midagi märkimisväärset ega isegi lihtsalt mainimisväärset. Nad vingerdavad niisama suurmeeste varjus, lasevad end määratleda väikestel asjadel, tühistel tungidel. "Mu nimi pole sattunud / ühtegi ürikusse, / kuid mu tumedaid tegusid / on täis kogu / ööpoolne ajalugu" (lk 52). Milline terav ja veider lugulaul! Kirsi sätib tordile kergelt maniakaalne puänt, mis laseb lugemise lõpetada naeruturtsatusega.

Liigun siit kohe teise äärmusesse ja juhtumisi järgmisele leheküljele, millel asub kogu kõige mõistatuslikum, hõrgum luuletus, mis lõppeb järgmiselt:

"tumedais vetes

hull uppuja

olen" (lk 54)

Vapustavalt napp ja pentsik. Nii krüptiline. Miks hull uppuja? Miks olen uppuja? See viitaks justkui tegevuse korduvusele, aga kuidas uppuda mitu korda? Või siis kestusele? Või ikkagi uppumise momendile? Ka luuletuse algus on meeldejäävalt loitsiv-nägemuslik: "Kailud ja laukad / kailud ja laukad" (samas). Nagu meister ise on lausunud: "Julgus ja oskus mõtelda mõistu, lausuda hämaralt, allegooriliselt – see inimtajus ajaloo jooksul välja arendatud metafoorne topeltnägemise võime on midagi fenomenaalset, imelist ja habrast, ning see on väärt mitte ainult säilitamist, vaid ka edasiarenemist."23 Sellised hääbumiskujutelmad luules ongi nautimiseks, see allakäigu ilu ja poeesia, see elu ja maastike murenemine.24

Ka igasugu häid pealkirju leidub siin kogus. Mõnikord tundub, et tõeliselt hea pealkiri heastab selle, kui luuletus ei ole nõnda tugev. See võib kõlada meelevaldselt, aga pealkirju saab täiesti vabalt ka iseseisvalt nautida. Ja kui luuletus ise üldse ei sobi, saab hea pealkirja juurde mõelda midagi muud, jäädes siiski autori üldistele maastikele truuks. Iseseisvaks nautimiseks pakun (samas ütlemata midagi luuletuste sisu kohta!): "Mu vahepealsed aastad", "Kusagil keset elu", "Mäletaja mulla all", "Jõu tagasitulek".

 

"Su liigendjais silmades / terendab tuhatkond võimalust" (lk 73)

Heitkem korraks pilk Heinsaare eelmisele luulekogule. "Sügaval elu hämaras", koondkogu maiguga teos, on mitmekesisem, kuid samas valgub rohkem laiali. Seal on selgelt rohkem armastusluulet, mille häbenemata, kohati pateetiline romantilisus võib tegelikult väga värskendav olla (vt nt lk 34–35, 38–39, 49). "Pingeväljade aednikus" ei anta armastusele enam sõnaõigust. Argipäev kimbutab endiselt, aga armastus ei ole tema vastand, vaid osa tema luhtunud olemusest. Päästa saab üksnes sisemine jõud ja ehk ka minemised. Ühes luuletuses (lk 82) siiski on laua ääres istumas kaks armastavat, õnnelikku inimest – ent need ei ole minake ja tema keegi, need on keegid teised, keegid kaugel olevad. Kui "Pingeväljade aednik" on raamat loodusest ja jõust, siis "Sügaval elu hämaras" kehast, keha õitsengust ja hävingust, palavatest suvedest; valitsev on surma ja une teema ning muidugi kõige üle laiuv nukrus. "Sügavalt elu hämarast" jäävad pähe read "Kiirustada ei maksa. / Kui oled tühi ja nukker, / siis ole tühi ja nukker / need mõned päevad."25 Käeshoitavast luuleteosest jäävad kõlama read "Ei tea millal irdusin jõest, / millal sai minust / eemaletõmbunud abajas" (lk 25). Need sõnad võtavad päris palju kokku.

Millest veel õppida? Mida veel kaasa võtta? Vahest idee vaiksest mässust, mida Heinsaar peab üksluise, turvalise, keskpärase elu vastu. Tema seisab poeedi elu eest, poeedi õndsuste ja vigade eest, tema üles-alla kõikuva elu eest. Tema ja ta tegelased annavad jõudu olla veidrad, armastada hämarelusid. Pista rinda sihtide kadumise, tühjuse, üksindusega; mitte kuhugi kinnituda, aga jätkata, olla julge oma äraspidisuses. Tema seisab, kui kõik teised on ammu langenud.26 Ühendades maagilise realismi, Borgese ja Heinsaare, on Jaak Tomberg kirjutanud tegelikkuse sisemisest paljususest, mida igapäevareaalsus maha surub: "Kuid on samavõrra selge, et ainulises tegelikkuses seisja hoiab endas alati alal suhet võimalikuga: igapäevase reaalsuse kulgu toestab varjatud sõrestikuna lakkamatu nägemus või kujutelm sellest, kuidas oleks võinud olla, sellest, mis võib tulla, või sellest, mis on võimatu."27 Heinsaar näeb neid võimalikkusi ja see on lugejale väga suur kingitus. Ta ei ole uue, tänapäeva maailma kirjanik, vaid uitab mineviku luhtadel, aegruumi aegamisi hargnevate rööpjoonte vahel. Kõik need sentimendid võtab kokku lause, mida arvestades tahaks ka ise omi toimetusi seada: "Olime tusased ja vaiksed, sest polnud üksluisemat tegevust, kui tajuda maailma sellisena, nagu ta paistab."28

Võib-olla peabki jõud vaheldumisi ära käima ja tagasi tulema. Mitte naasma viimast korda, vaid alati jälle viimast korda. Inimese igapäevane töö võiks aga olla töötamine uskumise kallal, et mingil hetkel tuleb jõud taas. "Ja mida kauem ma elan, seda enam hakkan mõistma, et tegelikult ongi see vist mu elu pärisosa, kõndida kord luha teise otsa nõnda, et olen see-aeg ka valgus selle luha kohal, jõgi, mis voolab läbi välu [---]. Et olen osa sellest suure luha olemisest endast, selle silmad ja kuulmine, selle minemine ja tulemine enda ühest otsast teise."29 See on üks ilusamaid mõtteid, mis kunagi kirja pandud, ja üks ilusamaid asju, mida olla tahta.

 

Arvustus ilmus Värskes Rõhus nr 59.

 

1 Mehis Heinsaar. "Luhtatulek" – "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 110–111.

2 Novellis "Teekond maailma lõppu" pärib Naatan Vaeras nimelt salapärase paadi, aga ei suuda kuidagi otsustada, kas jätta selle nimel pere ja asudagi ulguretkele. Ta vaeb küsimust nii kaua, et lõpuks pärandatakse paat kellelegi teisele.

3 "Pingeväljade aednikus" leidub Heinsaare paljudest novellidest tuttavaid tegelasi, eriti viimasest kogust "Unistuste tappev kasvamine". Korraks näib, et Heinsaar tegi tainast, rullis selle siis laiali ja suuremast osast vormis novellid ning tainaülejääkidest tegi luuletused – aga pole selgi viga. Nad on kaasteelised ühes kokkukuuluvas loominguuniversumis. Ühisest tainast on muu hulgas sündinud nõiamoorid, tegelane nimega Arupap, haihtuvad subjektid, jõu tagasituleku probleemistik, puuõõnsuses elav tumemeelne olend, ehtheinsaarelik toolifetiš jm.

4 Andrus Org. "Looduskirjanik Heinsaar" – "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 157–158.

5 Mehis Heinsaar. "Internet ja luuletaja" – Looming 10/2017, lk 1517–1518.

6 Samas, lk 1518.

7 Samas.

8 Mehis Heinsaar. "Unistuste tappev kasvamine" – Menu, 2016, lk 161.

9 Statistilise täpsuse huvides olgu öeldud, et suleliste eri liike mainitakse siin umbes kahtkümmend viit ja muid lendudega seotud tegusid toimub ligi kolmveerandis luuletustest. Peale selle võib detailimaias lugeja uurida paljusid huvitavaid muudatusi, mis on luuletustega toimunud pärast esmailmumist perioodikas.

10 Andrus Org. "Looduskirjanik Heinsaar" – "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 158.

11 Samas, lk 156–157.

12 Mehis Heinsaar. "Teadmised, hirm ja loovus" – Sirp, 17.10.2008.

13 Samas.

14 Samas.

15 Samas.

16 Tegelikult meeldis jutustajale kaasaelavalt ja kommenteerides, mõnikord ettekuulutavalt hüüatada juba "Unistuste tapvas kasvamises" ja mõnel pool varemgi.

17 Samas leidub väga õnnestunult, rütmiliselt ja omanäoliselt ritta asetatud sõnu: "Või olin ma, / olin ma koguni joodik, / lämisev aguliaedade najal" (lk 64).

18 Tõnu Õnnepalu. "Aega veel on" – Sirp, 12.02.2010.

19 Mehis Heinsaar. "Ebatavaline ja ähvardav loodus" – Menu, 2010, lk 107.

20 Mehis Heinsaar. "Unistuste tappev kasvamine" – Menu, 2016, lk 149.

21 Mehis Heinsaar. "Rändaja õnn" – Verb, 2017, lk 33.

22 Vt ka Mehis Heinsaar. "Jaht põua ajal" – "Sügaval elu hämaras", lk 84–85.

23 Mehis Heinsaar. "Internet ja luuletaja".

24 Väikese kõrvalepõikena võiks mainida, et kuskil ei demonstreeru elu ürghämarus, iha selle ja kannatuste järele paremini kui eepilises ja võimsas loos "Siin Põhjatähe all" kogust "Ülikond". See võiks lausa romaan olla! "Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnn on siis liikuda valguse vastaspoolel!" (lk 128)

25 Mehis Heinsaar. "Sügaval elu hämaras" – Verb, 2009, lk 50.

26 Seda, kuidas Heinsaar seisab näiteks unelevate vendade eest, loe "Ülikonnast" lk 142–157.

27 Jaak Tomberg. "Tegelikkuse tontlik vari" – Sirp, 31.10.2008.

28 Mehis Heinsaar. "Ülikond" – Menu, 2013, lk 143.

29 Mehis Heinsaar. "Luhtatulek"– "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 111.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: