Arvustus. Maagiline aednik ({{commentsTotal}})

Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat
Mehis Heinsaar
"Pingeväljade aednik"
Kujundanud Piia Ruber
Kirjastus Verb
96 lk

Kõikvõimalikest pingeväljadest ja ennekuulmatutest energiatest, ainulaadsest aurast, parateadvusest, meeltevälistest ilmumistest või ka näiteks "universumite vaheliste portaalide avamisest"1 rääkimine kuulub tavaliselt esoteerikute mängumaile. Mehis Heinsaar näitab meile ikka ja aina, et hea kirjandus võib inimpsüühika pingevälju avada vahest hoopis ilmekamalt ja sugestiivsemalt. Tema tekstides on sees just see maagia, mis esoteerilist salatarkust ja teadvusetaguseid imeilmutusi taga ajades jääb sageli püüdmatuks.2

Olen arvustanud Heinsaare esimest luulekogu "Sügaval elu hämaras" (2009) ja kirjutasin, et see on "mõttetihe, erksavaimuline, kujundiküllane ja sõnatäpne luuleraamat"3; tunnustavat vastuvõttu leidis kogumik ka teistelt kriitikutelt: Sven Vabar, Jürgen Rooste, Mihkel Kaevats, Tõnu Õnnepalu. Berk Vaher võttis teose kokku selliselt: "Heinsaare luuletajamina suudab hoida oma teadvuse puhtana meedias ja argielus laiutavast väiklusest ja tühisusest ning leida metsikuid maastikke ja unustatud tubasid – nende läbi puhastub ka lugeja."4

Autori nüüdne teine luulekogu "Pingeväljade aednik" (luulet 2009–2017) on eelmise raamatu mõtteline jätk, kus veelgi intensiivsemalt jätkatakse rännakut läbi inimhinge süvakihtide. Luulekogu "tegelaskond" – see oleks siin muidugi väga tinglik termin – on äärmiselt mitmekesine, sisaldades kõikvõimalike elusaatuste ja hingeseisundite esindajaid; mõne pikema luuletuse puhul ("Apoloogia nurjumisele", "Mäletaja mulla all") meenuvad näiteks Mats Traadi kuulsad "Harala elulood".

See külluslik karneval ei muutu kusagil laialivalguvaks, sest kogu aja tajume teoses mingit kõrgemat vaatepunkti, koondavat reflekteerijat: "Pingeväljade puisniidul, / iidnoorte soprantammede vahel / jalutab vilistav aednik, kastekann käes" (lk 87). Raamatut läbib äratundmine, mille on sõnastanud J. W. Goethe: "Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses."5

Teose tonaalsuse näiteks esitagem siin tervikuna üks ilmekam luuletus:

KÕIK NEED ARMASTUSED 

Kõnnin läbi päikest täis vihma,

läbi mitme miljoni vihmapiisa,

hing õnnest kinni –

 

ah! – kõik need armastused

mis piiskadena on viibimas õhus

vikerkaarleva päikese rüpes –

 

need miljonid armastused,

mis igal pool maailmas

just praegu aset on leidmas!

 

Kõnnin läbi päikest täis vihma,

ja tunnen end niisama hästi

kui paavst Franciscus,

 

kes parasjagu joomas on kohvi

hetk enne hommikumissat

Püha Peetruse väljakul.

(lk 83)

Paljutähendusliku pealkirjaga "Pingeväljade aednik" on nii mõtte- kui tundeluulena tihe teos, isiklik ja samas ajatu raamat. Nii sugestiivse kogumiku elutunnet piiritleda püüdes võiksime lõpuks meenutada Hermann Hesse "Siddharthat": "Maailma läbi näha, seda seletada, seda põlata – las jääb see suurtele mõtlejatele. Mulle on tähtis üksnes suuta seda maailma armastada, mitte põlata, mitte vihata maailma ja ennast, suuta näha maailma ja ennast ja kõiki olevusi armastuse ja imetluse ja aukartusega."6

Teen ettepaneku kuulutada Mehis Heinsaar boheemlaste ja nonkonformistide kaitsepühakuks.

1 Seda sõnaühendit juhtusin lugema Jaak Jõerüüdi proosakogumikust "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti", EKSA, Tallinn 2017, lk 90. Jõerüüt mainib oma toredas novellis veel Jeesuseks hakkamist, kristallkuuli uuringuid, surnutega suhtlemist, eksortsismi ja mõnda muudki taolist meeliköitvat tegevust.

2 On tehtud bakalaureusetöö "Maagiline realism Mehis Heinsaare ja Gabriel García Márqueze lühiproosas" (Kaisa Ling, TÜ 2013, 48 lk), loetav ka võrgus: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30564/2013_Ling_BA.pdf?sequence=1&isAllowed=y

3 Aivar Kull, "Jutuvestja päästis valla oma luulesoone" – Tartu Postimees 8. 12. 2009 ja raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015; võrgus: https://tartu.postimees.ee/198106/jutuvestja-paastis-valla-oma-luulesoone

4 Postimees 27. 02. 2010 (kommentaar seoses raamatu "Sügaval elu hämaras" esitamisega Kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks).

5 J. W. Goethe, "Aforisme", valinud ja saksa keelest tõlkinud Mati Hint, Loomingu Raamatukogu nr 33, Tallinn 1974, lk 55

6 Hermann Hesse, "Siddhartha. Hommikumaaränd", saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve, Loomingu Raamatukogu nr 40/42, Tallinn 1986, lk 69

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: