Kõik sai alguse ühest tähelepanuväärsest meditsiinilisest saavutusest, tehnoloogia võidust loodusseaduste üle, nagu mõned radikaalsemad tollal kuulutasid. Jäi see nüüd viieteist või kahekümne aasta taha, tõesti ei suuda meenutada. Näis, et möödunud on terve igavik; teistmoodi, nagu oli olnud varem, ei kujutanud keegi enam ettegi…

Meditsiinilise suursaavutuseni, tembeldatud kui igavese elu eliksiiri avastamiseni, jõuti puhtjuhuslikult, koomapatsiente uurides. Teadlased töötasid välja täpse kombinatsiooni aineid, mis, kui need inimesse toimetada, elul kustuda ei lasknud. Erinevad toitained, killuke elektrit, jms – mida kõike seal polnud! Igatahes, neid läbi vooliku surijasse transportides avastati, et too ei suregi. Elunäitajad stabiliseerusid, surija elas edasi, kuigi haiglavoodis, juhtme küljes, mida enam eemaldada ei saanud. Ja patsient polnud mitte koomas ega mingis kliinilises surmas ega lihtsalt paberi järgi tehniliselt elav, vaid suutis tegutseda küllaltki normaalse inimesena. Rääkida, võtta vastu külalisi, olla täie mõistuse juures, tunda rõõmu ja kurbust. Ühesõnaga, täiesti enneolematu ja fantastiline saavutus! See polnud aga kaugeltki kõik. Teine, vahest olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis. Nimelt avastati m i s k i, mida inimese küljest suurema heaolu nimel ammutada sai. Kas võis see olla vaim, tükike hinge, mingi "müstiline energia" – ei tea. Vähemalt avalikkusele jäeti täpsem selgitus jagamata ning levis arusaam, et teadlasedki seda sõnastada ei osanud. Teati ainult niipalju, et tegu pole mateeriaga. Edasi… ega kedagi väga huvitanudki. Tähtsam oli, et seda mittemateeriat sai töödelda. Sellest tehti – jällegi lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil – energiat. See hakkas soojaks kütma tubasid, see laadis telefone, sõidutas autosid. Uus nafta, uus gaas, uus elekter! Kõik puha roheline, taastuv, planeeti hoidev. Polnud vist uudis, et fossiilkütused olid lõppemas ja Maa sealjuures üsna kehva tervise juures. Ja ainuke ressurss, mida leidus ülekülluses – sedasi tollal vähemasti paistis –, olid inimesed!

Ülerahvastus näis olevat kõige hädaohtlikum probleem, kuid samas tundus, et selles võis peituda ka lahendus või vähemalt mõni lahenduse alge. Peab nentima, idee haises esialgu geniaalselt. Pärast ligikaudu aasta väldanud debatte – mida avastusega peale hakata, kuidas seda kasutada jne – tulid kõikide riikide juhid kokku ja allkirjastasid Planeedi Päästmise Plaani. PPP peamise punkti järgi tuli koheselt ja järsult vähendada fossiilkütuste kasutamist ning asendada need hiljuti avastatud alternatiivse energiaga. Ajalooliseks pöördepunktiks, suisa tervet inimkonda edaspidi mõõtmatult drastilisel viisil mõjutavaks sündmuseks sai aga PPP peamine klausel: koheselt kehtestada kõikide maade rahvastele kohustuslikus korras surmamaks! Inimesed polnud sugugi vabatahtlikult nõus oma vaimu loovutama, et teised saaksid odava kütusega tööle sõita. Enne tippkohtumist pandi uus maks ka üleilmsele hääletusele. Vastaseid, kes põhjendasid oma seisukohti nii moraalsest kui teaduslikust vaatenurgast, leidus palju. "Surma ei tohi maksustada, see on inimõigus, see on looduse ja jumala tahte vastu astumine!" väitsid ühed. "Pole tehtud piisavalt laiaulatuslikke uuringuid – me ei tea, kuidas see pikas perspektiivis võib mõjuda!" kuulutasid järgmised. Ometi jäid vastumeelsed valdavale enamusele tugevasti alla. Nõnda juhtuski, et pärast PPP jõustumist tuli loomulikul viisil mulla alla minemise eest tasuma hakata. Neile, kes ei maksnud, ühendati külge vastavad voolikud, üks igavese elu jõudu toomas, teine viimas, ja nad asutati haiglatesse elama. Haigemaju (irvhambad nimetasid neid energiajaamadeks) ehitati igale poole ja tohutus koguses ning neist said rohkem nagu sanatooriumid või vanadekodud, kus perekonnad nädalavahetustel saja-aastaseid omakseid külastamas käisid.