Loe katkendit: Chimamanda Ngozi Adichie, "Pool kollast päikest"

Kirjastus Varrak andis välja Nigeeria kirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie raamatu "Pool kollast päikest", mis räägib loo Biafra vabariigi iseseisvuspüüdlustest 1960. aastate Nigeerias. Avaldame teosest väikese katkendi.
Tema lend raputas kõvasti. Mees ta kõrval sõi valjusti rõgistades kibedat koolapähklit ja kui ta juttu tehes Olanna poole pöördus, nihkus naine aegamisi eemale, kuni oli tihedalt lennukiseina vastu surutud.
"Ma lihtsalt pean teile ütlema, kui ilus te olete," ütles mees.
Olanna naeratas ja ütles aitäh ja hoidis silmad oma ajalehel. Odenigbo saab nalja, kui ta talle sellest mehest jutustab, nii nagu ta oma kõhklematus enesekindluses alati kõigi Olanna imetlejate üle naeris. Just see oligi Olannat tema juures kõigepealt võlunud tol kahe aasta tagusel juunipäeval Ibadanis – sedasorti vihmasel päeval, mis juba kannab hämariku indigotoone, ehkki tegelikult on alles keskpäev. Ta oli Inglismaalt vaheajaks kodus käimas. Ta oli tõsises suhtes Mohammediga. Alguses ta ei märganudki Odenigbot, kes ülikooliteatri juures tema ees piletisabas seisis. Võib-olla polekski ta teda märganud, kui tema taga poleks seisnud hõbedaste juustega valge mees ja kui piletöör ei oleks andnud valgele mehele märku, et see edasi astuks. "Laske mina aitan teid siin, söör," ütles piletimüüja selle koomiliselt ette kujutatud "valge" aktsendiga, millega harimatud inimesed armastasid eputada.
Olanna oli ärritunud, aga ainult natuke, sest ta teadis, et saba liigub igal juhul kiiresti. Seetõttu üllatas teda pahameelepurse, mis järgnes pruuni safariülikonda kandva ja raamatut pihku suruva mehe – Odenigbo – poolt. Mees marssis saba etteotsa, talutas valge mehe sealt tagasi tema kohale sabas ja peaaegu karjus siis piletimüüja peale. "Te vilets ignoramus! Te näete valget meest ja ta tundub teile parem kui teie omad inimesed? Te peate kõigi selles sabas seisjate ees vabandama! Otsekohe!"
Olanna oli teda vahtima jäänud – tema prillide taga kaarduvaid kulme, tüüakat keha, mõeldes juba, kuidas Mohammediga kõige valutumalt lõpp teha. Vahest võinuks ta taibata, et Odenigbo on teistsugune, isegi kui mees poleks sõnagi lausunud: juba ta soeng üksi, juuksed kõrge pühapaistena püsti seismas, kõneles sellest. Aga ta oli ka ilmselgelt hoolitsetud, mitte üks neist, kes kasutavad räpakust oma radikaalsuse rõhutamiseks. Kui mees temast möödus, naeratas ta ja ütles: "Hästi tehtud!", ja see oli kõige söakam tegu, mis ta iialgi teinud, esimene kord, kus ta ise mõne mehe tähelepanu oli püüelnud. Mees seisatas ja tutvustas end: "Mu nimi on Odenigbo."
"Mina olen Olanna," kostis naine, ja hiljem ütles ta mehele, et õhk oli sel hetkel võlujõust pragisenud, ja mees ütles, et ta iha oli sel hetkel olnud nii tugev, et ajas tal kubeme valutama.
Kui Olanna viimaks seda iha maitsta sai, oli ta ennekõike üllatunud. Ta ei teadnud enne, et mehe tõuked võivad peatada mälu, et ta võib leida end paisatuna kohta, kus ei suuda ei mõelda ega mäletada, vaid ainult tunda. See intensiivsus ei olnud kahe aasta möödudes kadunud, nagu polnud kadunud ka tema aukartus mehe enesekindlate veidruste ja raevuka moraalsuse ees. Kuid ta kartis, et see tuli sellest, et nad oma suhet väikeste lonksude kaupa läbi elasid: ta nägi Odenigbot siis, kui vaheajaks koju tuli; nad kirjutasid üksteisele; nad rääkisid telefonis. Nüüd, kus ta oli tagasi Nigeerias, pidid nad hakkama koos elama, ja ta ei suutnud mõista, kuidas mees ei ilmuta pisimatki ebakindlust. Ta oli liiga kindel.
Olanna vaatas oma akna taga laiuvaid pilvi, mööda triivivaid suitsjaid padrikuid, ja mõtles, kui haprad need on.
Toimetaja: Kaspar Viilup