Loe katkendit: Chinua Achebe, "Kõik vajub koost" ({{commentsTotal}})

Chinua Achebe
Chinua Achebe Autor/allikas: AP/Scanpix

Kirjastus Varrak andis sarjas "20. sajandi klassika" välja Nigeeria autori Chinua Achebe teose "Kõik vajub koost", mis keskendub Nigeeria koloniseerimisele XIX sajandi lõpus. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Katkend:

Okonkwo oli just palmiõlilambi surnukspuhunud ning end bambusvoodil välja sirutanud, kui läbi liikumatu ööõhu tungis linna teadutooja ogene. Goom, goom, goom, goom – kõmises õõnes metall. Seejärel tegi teadutooja oma sõnumi teatavaks ning lõi lõpetuseks taas kõmisevat instrumenti. Sõnum ise oli järgmine. Kõigil Umuofia meestel paluti tuleval hommikul turuplatsile koguneda. Mis siis nüüd korrast ära on, murdis Okonkwo pead, sest seda, et miski oli korrast ära, teadis ta kindlalt. Ta oli tabanud teadutooja hääles selge traagilise tooni ning kuulis seda isegi nüüd veel, kui see kauguses aina tuhmimaks ja tuhmimaks muutus.

Öö oli väga vaikne. See oli alati vaikne, kuuvalged ööd välja arvatud. Pimedus tekitas ses rahvas ebamäärast hirmu, isegi kõige vapramates neist. Kurjade vaimude kartuses oli lastel öösiti vilistamine keelatud. Ohtlikud loomad olid pimedas veelgi õudsemad ja kurjakuulutavamad. Öösel ei kutsutud madu kunagi nimepidi, sest muidu võis ta kuulda. Tema kohta öeldi nöör. Ning nõnda naasis selgi ööl – sedamööda, kuidas kaugus aegamisi hüüdja hääle neelas – maailma vaikus, vibreeriv vaikus, mille muutis veelgi intensiivsemaks mustmiljoni metsaputuka ühine trillerdus.

Kuuvalgel ööl olnuks teised lood. Siis oleks olnud kuulda lagedatel väljadel mängivate laste rõõmsaid hääli. Ja vahest oleksid mitte enam nii noored mänginud paarikaupa omi mänge vähem lagedates paikades ning vanad mehed ja naised oleksid meenutanud oma noorusaegu. Nagu ibod ütlevad: "Kui kuu paistab, tuleb sandil isu kõndida."

Aga öö, millest on jutt, oli pime ja vaikne. Kõigis üheksas Umuofia külas palusid sealne teadutooja ja ta ogene igal viimasel kui mehel järgmisel hommikul kohale tulla. Okonkwo oma bambusvoodil mõtles, mis hädaolukord see olla võis – sõda naaberklanniga? See tundus olevat kõige tõenäolisem põhjus ning tema sõda ei peljanud. Tema oli tegude mees, tema oli sõjamees. Erinevalt oma isast suutis tema vaadata verd. Viimases Umuofia sõjas oli just tema esimene, kes tõi koju inimese pea. See oli tema viies pea, ja ta ei olnud veel kuigi vana mees. Tähtsatel puhkudel nagu näiteks mõne küla suurmehe matustel rüüpas tema palmiveini oma esimesest inimpeast.

Hommikul oli turuplats rahvast täis. Seal võis olla kümne tuhande mehe ringis, kes kõik kõnelesid omavahel tasasel häälel. Viimaks tõusis nende keskel püsti Ogbuefi Ezeugo ja röögatas neli korda: "Umuofia kwenu", pöörates end iga kord näoga ise suunda ning lüües kokkupigistatud rusikaga õhku. Ning iga kord vastas talle kümme tuhat meest: "Yaa!". Järgnes täiuslik vaikus. Ogbuefi Ezeugo oli võimas kõnemees ning ta valiti seesugustel puhkudel alati kõnelema. Ta tõmbas käega üle oma valge pea ja silitas valget habet. Siis kohendas ta oma rüükangast, mis kulges parema kaenla alt läbi ning oli seotud kinni ta vasaku õla peal.

"Umuofia kwenu," röögatas ta viiendat korda ning rahvahulk karjus vastu. Ja siis heitis ta järsku nagu kurjast vaimust vaevatud ette vasaku käe, osutas sellega Mbaino poole ning ütles läbi helkivvalgete ja kõvasti kokkusurutud hammaste: "Nood metselajate pojad julgesid tappa Umuofia tütre." Ta langetas järsult pea ja kiristas hambaid ning laskis allasurutud vihal uhtuda pominana läbi rahvahulga. Kui ta uuesti alustas, oli viha ta näolt kadunud ja selle asemel hõljus seal mingi naeratus, veelgi kohutavam ja halvaendelisem kui viha. Selge ja tundetu häälega kõneles ta Umuofiale, kuidas nende tütar läks Mbaino turule ja tapeti seal. See naine, ütles Ezeugo, oli Ogbuefi Udo naine, ning ta osutas mehele, kes istus ta lähedal langetatud päi. Rahvahulk kisendas vihas ja verejanus.

Sõna võtsid paljud teisedki ning lõpuks otsustati toimida tavapärasel viisil. Viivitamatult saadeti Mbainosse ultimaatum, paludes valida kahe võimaluse vahel – ühelt poolt sõda ning teiselt poolt võimalus anda kahjutasuks üks noormees ja üks neitsi.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: